Kirjanikuhärra Vilde seiklused New Yorkis: see on üks maailma hirmsaimaid paiku!

New York, Coney Island, aasta 1911

FOTO: Rights Managed/Mary Evans Picture Library

Eelmisel nädalal kirjutasime, kuidas kirjanik Eduard Vilde 1911. aastal üle Atlandi ookeani seikles. Vaevalt aga saabunud New Yorki, viidi šokis kirjanikuhärra Ellis Islandile.

Kuigi immigratsioonikeskuse hoone oli uus ja jättis oma tornide, suurte portaalide ja pikkade aknaribadega üsna imponeeriva mulje, siis kustutas selle pildi paljas teadmine, et see igast küljest veega piiratud kindlus oli kinnipidamisasutus. «Sa oled vang, kas sul mingit süüd on või mitte, ning kui sa nii kehvake oled, et sõitsid laeva kolmandas klassis Uus-maailma, siis lähed ainuüksi selle süü pärast pokri, kuigi ainult päevaks või paariks. Ühendriigid kaitsevad endid nende arust üleliigseks läinud sisserändamise vastu. Nopitakse hulkade seast tervise, tööjõu, ainelise järje ja kõlbluse poolest kobedamad ollused välja, kõik teised saadetakse, sageli õige tühisel põhjusel, tuldud teed tagasi.»

 Ellis Island, New York, 1911

FOTO: Rights Managed/Illustrated London News Ltd/Mar

Niisiis oli ka tema jõudnud nüüd nende sekka. Mundris vahimeeste saatel viidi neid suure hoone kubisevasse sisikonda, kus neid võttis vastu ilmatu saalikoppel, mis traattaradega pikkadeks kõnnikoridorideks jaotatud. Siis formeeriti neist üksikud salgakesed, keda hakati kantseleidesse toimetama, kus igasuguseid erinevaid ülekuulamisi läbi viidi. Uuriti nii vaimset tervist kui poliitilist meelsust. Kahest-kolmest kantseleist läbi pukseeritud, jõudis kurnatud Vilde viimaks ühte osakonda, mille sein kandis pealkirja «Emigrantide korterid». Silmapilk hiljem oligi ta esimest korda elus tõelises pogris.

«Ma astusin oma käsikompsudega ühte ruumi, mis võis vaevalt 140 m3 suur olla. Ruum oli inimesi puupüsti täis. Raudsammaste külge kinnitatud magamisraamid – 2 kõrvuti, 6 paari pealekuti – olid lae alla tõmmatud. Suurt, mere poole olevat akent kaunistasid raudsed võrktrellid. Ehituselt oli tuba kõigiti korralik: seinad kolmandiku kõrguseni vooderdatud valgete šamottkividega, põrand kaetud kuuekandilistest siledatest tsemenditahvlikestest, uks ja aknaraamid heast puust hoolsasti meisterdatud.»

Ellis Island, New York, 1911. 

FOTO: Rights Managed/Illustrated London News Ltd/Mar

Kitsas koridoris oli pool meestele, pool naistele jalutamiseks tarvitada, kumbki osa 25 lühikest sammu pikk. Iga päev välja jalutama ei lastud, vaid täiesti selge ilmaga pääsesid kinnipeetavad tunniks või paariks hoone katusele.

Kambri tosinale magamisasemele pidi mahtuma neli korda rohkem mehi. Enamus magas pinkidel ja põrandal. Et enesele magamisaset välja võidelda, pidi Vilde koos paari teise saatusekaaslasega õhtul kõva mürglit korraldama, enne kui neil õnnestus endile lahedam kamber välja võidelda, kus ka poollagunenud naril pikali võis heita. Õhk oli haisev ja paks. Ja see oli veel siiski teine klass!

Ellis Island, New York, 1911.

FOTO: Rights Managed/Illustrated London News Ltd/Mar

Hiljem õnnestus kirjanikul pilk visata kolmanda klassi ruumidesse. «Inimesed olid hunnikutes ja lademetes üle terve hiigelsaali, põrandadki, iseäranis naiste jaoskondades, olid istujaid ja lamajaid täis. Vahekodadesse voolas õhk, mis ajas peaaegu minestuse peale. Ja ses õhus lasti pisikesi lapsi, nende seas rinnalapsi, päevade, nädalate, isegi kuude kaupa elada. Siin näidati hoolimatust inimese tervise, elu ja tundliku hinge vastu üles, mis mind piiritu võõrastusega küsima pani: kuidas on see võimalik riigi poolt, kes on nii uhke oma priiuseliste seaduste ning asutiste ja mitte vähem oma põhjatu rikkuse peale?»

Mitme pika vahekoja kaudu viidi kinnipeetuid ilmatu suurde söögisaali, mis seinast seina täis oli reastatud pikki võõpamata ja katmata laudu ning lihtsaid talupinke. Vilde meelest kaunis räpased noomehed potsisid auravat ja mitte väga armsasti lõhnavat toidusodi suurtesse plekktoobritest kaussidesse ja taldrikuile. «Sain Ameerika kultuurist pärast lõunasööki ilusa impressiooni mälestuseks kaasa: söögilaud pühiti põrandaluudadega toidujätistest puhtaks.» Poole dollari eest sai nn maksulauas natuke paremat ja rohkem süüa. Niipea kui Eduard Vildel oli õnnestunud sisse seada ühendus Lindaga, keeldus ta lõplikult ühistoitlustamisest ja sõi ainult seda, mida naine talle väljastpoolt vanglamüüre saatis.

Korraga viibis selles «kontrolljaamas» üle 6000 inimese, kes olid tulnud «maailma otsast» leiba otsima. «Nutusaare hiigelruumides ei rauge kunagi näljaväe jalamüdin, ei kuiva kunagi nende hirmupisarad, kellele ei taheta otsitud palukest kätte anda. Mehed muretsevad, naised nutavad, lapsed kriiskavad. Ei silmapilkugi vaikust, ei silmapilkugi rahu!»

Eduard Vilde, RM F 420:8, Virumaa Muuseumid SA

FOTO: muis.ee

Ometi tundis Vilde, kuidas temas selles rahvuste ja inimsaatuste katlas jälle kirjanik ärkas. «Elasin ju romaaniainete laos! Vahel torkaski pähe mõte, hakata «Pisaratesaarelt» mõne romaani või draama, komöödia või tragikomöödia tarvis ehituskive koguma.»

Värvikad olid kasvõi juba pikavarreliste harjadega suured, tugevad põrandaküürijad, kes mööda libedat põrandat vedasid enda järel auravaid soojavee-pangesid, et siin ja seal, kus jalgealune hulga rahva all poriseks läinud, jälle puhtaks tõmmata. Meestel olid üll naljakad põll-püksid ja hammaste vahel alailma tossavad piibutobid. Kord päevas ilmus üks ametnik, kes jagas kirjapaberit ja ümbrikke. Kirjad tuli kinniselt anda vahekoja uksevahile, kuid Vilde ei teinud enesele vähimatki illusiooni, et need saare ülemuse tsensuuri alt läbi poleks käinud.

Kui Vilde oli saarele toodud esmaspäeval ja läbinud siis esmase ülekuulamise, siis kolmapäeval kutsuti ta kohtu ette. Kuna ta milleski ei kavatsenud end süüdi tunnistada, siis eraldati talle järgmisel päeval oma advokaat. Algas protsessimine, mille käigus Vilde ka lõpuks aimu sai, mis tema vangistuse oli põhjustanud. Nimelt oli tema kunagi ammu Saksamaal sõlmitud kodanlik abielu lahutamata. Mehe esimene edasikaebus lükati tagasi. Tuli varuda kannatust, kuni Linda Jürmann väljaspool immigratsioonikeskust asju ajas ja nööre tõmbas.

Esimese kahe nädala jooksul ei saanud Eduard Vilde isegi mitte pesu vahetada, kuigi õigust minna lattu oma kohvrite juurde justkui oli. Aga selle õiguse realiseerimiseks oli vaja tugevaid närve. Kulus mitmekordseid nõudmisi, enne kui ta sinna pääses.

Mees sai muidugi väga hästi aru, kuidas oleks ta võinud sellest asutusest kõige kiiremini pääseda – oleks tarvitsenud vaid nõustuda tagasisaatmisega Euroopasse ja ta oleks silmapilkselt laevale pandud ja vabadusse sõidutatud. Tal isegi tuli selline hetk, kus ta valmis oli selle tee kasuks otsustama, sest lõppude lõpuks polnud ta sugugi ju Ameerikasse ihanud. Kuid juba Linda pärast ei võinud ta seda teha. Samuti ei lubanud tema uhkus end võidetuks tunnistada. Enesetapud polnud Ellisel mitte haruldased, ka äkilisi vaimuhaigeks jäämisi hirmu ja ahastuse järel tuli ette, samuti meeleheitlikke põgenemiskatseid.

Viimaks murdis haigus mehe maha. Mõningas mõttes oli see isegi õnn – esimest korda kinnipidamise jooksul võimaldati tal end pesta. «Aga kogu bürokraatia haiglani oleks tapnud tervegi inimese. Vene tsaaririigi bürokratism – ma andestan sulle palju, sest jänkide oma ületab su kõrge rekordiga!» Igal juhul olid viimased päevad haigla puhaste linade vahel ja suhtelises vaikuses Vilde tervisele igati teretulnud.

Tänu Linda Jürmanni edukale tegutsemisele lõppes Eduard Vilde protsess õigeksmõistva otsusega. Advokaat suutis viimaks võimudele ära tõestada, et Vene riigi kodanikuna ei olnud tsiviilabielu talle seadusega siduv ja 14. aprillil võis kirjanik auruvenega vaba mehena New Yorki sõita.

Öine vaade Singeri hoonele ja Broadwayle, aasta 1911

FOTO: Rights Managed/Mary Evans Picture Library

New York suvel

Vabadus ei tähendanud seda, mis vabadus Euroopas. Kuigi Vildet ei süüdistatud enam abielurikkumises, ei olnud tal võimalik siiski oma naisega ühte korterisse elama asuda. Sest vallaline tütarlaps ei tohtinud Ameerika seaduste järgi elamist jagada vallalise mehega.

Ka Lindal endal läksid töösuhted lehetoimetuses teravaks. Kaasmaalased andsid selgesti mõista, et tema ja Vilde enam väga oodatud polnud. Ameerikas oldi nimelt väga tundlikud sotsialistlike ideede levitajate suhtes.

Vanderbiltide pere erakaarik New Yorki Viiendal avenüül, 1911

FOTO: Rights Managed/Mary Evans Picture Library

Juuli algul tabas lisaks kõigele New Yorki lämmatav kuumalaine. Vilde meelest oli New Yorgis kõik naeruväärt peale ebanormaalse suve. Üle saja inimese sai päikesepiste või kuumarabanduse. Ja mitte ainult – ka loomi lõppes selle leili kätte lugematul arvul. Ja see muutis 4,5 miljoni inimesega hiigellinna tõeliseks põrguks.

Termomeeter ei näidanudki mingit ulmelist kõrgust, vaid harilikku Lõuna-Euroopa suvetemperatuuri, kuid suur õhuniiskus kurnas tervist. Nagu Vilde kirjeldas: «Sa nõretad peast jalavarvasteni, ka siis, kui sa midagi ei tee, kui sa sõrmegi ei liiguta, kui sul ainust hilpu ihu peal ei ole – sa nõretad päeval ja öösel, lõuna-ajal ja õhtul! Öö ja pilvine ilm ei too sulle jahutust, niikaua kui tuul lõunast või lõunaõhtust ujub. Ja see haiglane, ilmkustutamatu janu! Mida enam jood, seda rohkem higistad.»

Kodus võis päris Aadama ülikonnas käia, aga ega palju rohkemat ei kannatanud ka tänaval selga panna. Vabrikutes ja töökodades töötati poolalasti, kauplustes ja kontorites nägi tegelasi särgikäistel.

Õhtuti valmistasid umbsete, sumbunud õhuga üürimajade elanikud oma lamedatele katustele öömaja. Kõige kergemas ööriietuses algas uus kirju laagrielu ja katused meenutasid suurt laatsaretti.

Liha ega kala ei võinud süüa, sest siis kogu nahk pisikeste, punaste vistrikkudega kattus, mis higistades kihelesid, nagu oleks torgitud tuhandete tuliste nõelakestega.

Töölispere New Yorkis, 1911

FOTO: /

Ida-New York koos selle «altlinnaga» oli Eduard Vilde hinnangul üks maailma hirmsamatest paikadest. Selle õhk muutus «lihtsalt sibiväljaks, kus roe ja raisk võidu» mädanesid. Kuumusest lõpnud loomade surnukehad vedelesid päevade kaupa maas. «New Yorgi politseivägi on rohke, aga temal ei ole aega. Küllalt on, kui politsei esimestel päevade jooksul raiskadele natuke kustutamata lupja peale raputab.»

Vilde ei suutnud lõpuks enam muudmoodi, kui lebas päevade kaupa kaelani külmaveevannis. Nii tuligi kiiresti hankida ärasõidupiletid. Tagasi vaatamata lahkusid Jürmann ja Vilde Ameerikast 22. juulil 1911. Õnnelikuna Euroopasse tagasi jõudnud, võis Vilde Päevalehele saadetud reisikirjale meelerahus kokkuvõtteks kirjutada: «Oma õelama vaenlasegi kutsuksin sealt ära, ja kui tal teeraha ei ole, siis laenaksin talle seda…»

Kasutatud:

  • Kairi Tilga. Tossutäkuga Euroopasse: Eduard Vilde reisikirjad. GO Reisiraamat, Tallinn 2013
  •  
  • Eduard Vilde. Reisikirjeldused. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1956

Populaarne

Tagasi üles