Eduard Vilde merereis New Yorki: šokis kirjanikuhärra viidi kohale jõudes vangikongi

Immigrant hakkab vastu ametnikule, kes ei taha teda Ellis Islandilt riiki lubada. Aasta 1911

FOTO: Rights Managed/Illustrated London News Ltd/Mar

Kui kirjanik Eduard Vilde alustas oma laevateekonda New Yorki, jäi Titanicu katastroofini kõigest aasta. Ta ei tundnud oma hinges mingit tõmmet selle maa poole.

Ometi oli ta oma naisel Linda Jürmannil, kes juba aastapäevad seal edukalt ajalehte oli toimetanud, lasknud end veenda Ameerikasse sõitma. «Midagi mu sisemuses – kas peas või südames – tõrgub Ameerika vastu,» kirjutas Vilde eelaimdusest vaevatuna.

Üks XX sajandi alguse reisiaurik

Eduard Vilde, RM F 420:8, Virumaa Muuseumid SA

FOTO: muis.ee

4. märtsil 1911 astus kirjanik aurik Saxonia pardale. See väljus Itaaliast, Trieste´i sadamast ja vedas peamiselt immigrante. Laev oli jaotatud üksteisest eraldatud kolmeks klassiks. Selle sisemusse topiti pea 1600 hinge, samas kui teises ja esimeses klassis jagus ruumi umbes kahesajale reisijale.

Hea meelega oleks noobel härrasmees Vilde kasutanud esimest klassi, kuid rahaga polnud just priisata. Niigi oli tema teise klassi kajutipilet maksnud tervelt 274 Austria krooni (tänapäeval orienteeruvalt 1300 eurot). Kajutit tuli jagada noormehega, kelle ilme talle sugugi ei meeldinud.

Laeva teenindav personal koosnes pea eranditult inglastest: «Stjuuardid tumesinistes, pihtjates, kuldnööbilistes mundrites, inglise-ameerika moe järgi habemetest lagedad nagu imevad lapsed.» Vahest oli Vilde veidi paranoiline, aga terve tee oli tal tunne, otsekui oleksid need stjuuardid igati lasknud välja paista, kuidas neid teises klassis teenimine alandas. Samas oli muidugi võluvits olemas teeninduse parema kvaliteedi tagamiseks – kui taskus piisavalt kõlisevat leidus. «Laevaühing on nad nii küündimatu palga eest teenistusse võtnud, et jootrahad tähendavad selle tarvilikku täiendust, ja et selle väljapitsitamine reisijatelt jääb teenijate alaliseks peamureks.»

Aurik Saxonia

FOTO: Wikimedia

Reisi algus, kus laev ühest Vahemere sadamast teise seilas ja reisijaid peale korjas, oli kirjaniku jaoks huvitav. Ta käis koos teistega laevatekil vaatamas, kuidas väljarändajad oma pampudega vahetekile kobisid ja neid ametnike poolt enne seda läbi vaadati. Ükshaaval pidid kastide ja kottidega koormatud inimesed mööda trappi üles astuma. «Üleval trepi suus võtavad kaks tohtrit tulijaid vastu: silmad ja peanahk vaadati üle.Tundide jooksul koguneb kai veerele, laevatrepi kõrvale, kuus või seitse säärast väljapraagitut mõlemast soost,» kes siis häälekalt kirudes või pisaraid valades laevast maha pidid jääma.

Hommikuti löödi laevas ärkamiseks lokku. Sama kõrvulukustavalt kutsuti neid tunni aja pärast ka pruukostile. Peale kajutite oligi teise klassi reisijal kasutada kõigest kaks ühisruumi: kaunis nägus, aga reisijate arvu kohta mitte küllalt avar söögisaal, mis vaheaegadel täitis ühtlasi seltskonna- ja muusikasalongi ning lugemistoa otstarvet, ja väiksem ning hubasem suitsetamiskabinet kaardilaudade ning alkoholiletiga.

Kirjaniku lauanaabrid olid enamasti rätsepad, kingsepad, pagarid, kellassepad, aednikud. Kõik rääkisid emakeele kõrval ka saksa keelt ning tönkasid vähesel määral ka inglise keelt. Ainus nende laudkonda äraeksinud jänki seevastu ei tundnud ühtki võõrkeelt ja pidas end Vilde meelest ülal põhjendamatult arrogantselt. Väljarändajad olid kuulnud kõrgetest, määratu kõrgetest palkadest, mis makstavat Uues Maailmas nende liiki töölistele. Kirjanikuhärra säilitas kõigiti oma välise viisakuse, kuid ilmselgelt oli tal raskusi reisikaaslastega ühiste vestlusteemade leidmisel. Sellest siis ka tema kogu reisi kestev eemaletõmbumine seltskonnast ja üksinduse otsimine.

Igal hommikul kell 11 leidis aset laeva inspekteerimine. Kapteniga eesotsas marssisid kaks ohvitseri ja kaks ülemstjuuardit paraadsammul läbi laeva, kõige ees noor heerold signaaltrompetiga: «See kuulutab kõrge ülemuse teeleminekut. Laste rõõm on suur.»

Kevad Vahemerel oli meeldiv. Õhk oli soe, kõik värvid sügavad ning kuumad. Kaldad naeratasid kord lagedalt, kord kattis neid palmide ja õitsvate lillede müriaad, mille tagant aimusid villad, hotellid, kohvikud ja pansionid. Kui Vilde 12. märtsi hommikul ärkas, vahtis tema aknast sisse Vesuuv. Nad olid päevaks peatunud Napolis. Kuigi eelmisest külaskäigust kaheksa aasta eest sellesse linna äärmiselt pettunud, võttis ta siiski iseenda kiuste vahelduseks ette linnaekskursiooni. «Seesama tolmune, räpane, nõgine, närune Napol, nagu ta mu mälus elutses. Kitsad, nurklikud uulitsad olid akendest välja riputatud pesuga tolgendavaiks täiturgudeks tehtud. Majad – barbaarsete maade vanglad, nii et paljas mõte, neis elada, ajab värinad peale. Paks, haisev vaesusekorp toore harimatuse seljas, kuhu iganes silmad lööd. /.../ Kes Itaalia ilu täidlaselt tahab maitseda, selle hing peab olema ühe silmaga.»

Jõudnud lõpuks Türreene merele, oli nende ujuv võõrastemaja elanikke tungil täis. Väike linn, kokku kuhjatud kitsale ruumile tervelt 28 päevaks. Kuna rikkamate klasside elanikud tohtisid soovi korral alamatesse klassidesse tikkuda, siis kasutas uudishimulik Vilde kord võimalust pilku heita laeva sügavusse. «All laevamao sügavuses, seal, kus ahjud lõõskavad ja rühkivad masinad ägavad, kauba- ja kraamiruumide vahele kiilutud, asetseb kardetud vahetekk, päratu labürint poolpimedaid latreid kitsukeste vahekäikude ja söögilaudu täisreastatud väikeste vahekodadega. Latreid täidab kaks rida kahekordseid magamisnarisid põrandalt lakke. Iga lahedus, iga kaunidus, iga vähemgi piisav tervishoiuline hoolitsus puudub neis õlihaisuga ja söevinguga täidetud põrgupalavais katakombides, kuhu päevavalgust kunagi sisse ei paista.»

Pärast seda leppis Vilde kergemini oma teise klassi kabiiniga, millel oli isegi aken, ja raudsete võredega lõppeva jalutustekiga, mis võimaldas talle ihaldatud pisukest privaatsust.

Üle suure vee

Läbinud 15. märtsil kitsukese Gibraltari kahe kõrge kaldakalju vahelt, mis üle külvatud arutute tuledega, võttis laev kursi ulgumerele. Lõuna eel ronis esimest korda suuremal arvul merehaiguse käes vaevlevaid reisijaid laevalaele, mille peale «laevatohter tegi mulle halva ilmutuse. See mees ütles, naljalt keegi võivat meritõve vastu julge olla, ka see mitte, kes peab end merelsõitmisega harjunuks».

Saanud kaasa need lohutavad sõnad, tõusis Vilde lahtisele tekile. Päev täis päikesepaistet ja maguslaiska rahu meelitas delfiinid laeva ümber kepsu lööma. «Etendust teretab tekil olev publik iga kord suure rõõmukisaga. Lapsed on üllatuse pärast keeletud, ja niisama äkki, nagu vallatu mäng algas, on ta korraga lõppenud.» Ja kuigi ümberringi laius maaliline veteväli, purskas kirjanik pahameelega: «Minule ei imponeeri ookean. Ma ei märka vahet mere ja ilmamere vahel. Mis kasu on mul ookeanist, kui ma teda ei näe!»

Selle asemel läks ta esimest korda sauna. Kuigi see oleks pidanud maksuta saada olema, selgus tegelikkuses, et see ainult rahalubaduse ja pika nuiamise peale võimalikuks osutus. «Vanni valmistamine ei nõua nimetamisväärset tööd. Kuid mida hoolivad meie hoolekandjad üldisest tervislikus tulust.»

Järgnevad päevad tõstsid ka vähe tuult. Nii tüdis kirjanik ookeanist väga ruttu ega tahtnud seda enam silmaotsaski näha. «Ta on hirmus. Enne ärkamist oli mul tundmus, kui lamaksin seotult suure linnu seljas, kes, täis hirmu, teeb minuga rabelevaid ja tuuseldavaid lennukatseid – üles ja alla, sinna ja tänna. Tegin paar korda katset tõusta ja roale minna, aga see oli võimatu.»

Kusagil poolel teel keset ookeani oli härra igal juhul jälle jalul ja kurtis tema ümber laiuva ääretu igavuse üle: «Sinine mõõtmatu eimiski, mis minu on ära neelanud, ilma mind tapmata.» Mida enam läheneti suurele uuele mandrile, seda külmemaks ja karedamaks muutus õhk, seda tinasemaks tumenes ookeani värv. Laevapromenaadil jalutades pani Vilde tähele, kuidas pikk ühine reis teisi kaasteelisi väga seltskondlikuks oli muutnud. «Meie ujuval linnal on oma päevauudised, mis käivad soojalt suust suhu ja mida ahnelt alla kugistatakse.»

Vabadussammas, umbes aastal 1900

FOTO: Rights Managed/Mary Evans Picture Library

26. märtsil oli lausa õhust tunda, kuidas ootusärevus inimestest läbi käis, kui kostus hüüe: «Maa!» Rahvas kogunes mustavate kobaratena tekile, kõigil paremad hilbud ümber pandud. Ja tõepoolest seletaski varsti ka tavaline silm sarvilist ja sopilist randa. Aeglasel käigul loovis laev saarekeste vahelt läbi ja viimaks silmasid ootavad silmapaarid ka paljuimestatud vägevat vabadusekuju, prantslaste kingitust ookeanitagusele vabariigile. «Seal ta seisab tillukusel saarerahnul, hiiglakäsi tulelondiga taeva poole tõstetud, üleni roheline vaseroostest – suur, ilus ja valelik gallia naine!» Veel üks saareke punavate hoonetega  – «Ellis Island, vabariigi suur vangikoda soovimata välismaalaste tarvis» – ja siis tüüritigi varsti Hudsoni jõe päratust suudmest sisse ning Saxonia leidis oma urka keset otsatut sadamaehitiste räga.

Vangipõlv Ellis Islandil

Vilde saabumine New Yorki ei meeldinud sealsetele kristlastest eestlastele. Juba ammu olid nende seas levinud Vilde-Jürmanni teemalised kuulujutud. Temast tehti pea anarhist, kes jätnud Euroopasse maha naise ja lapse, tahtis nüüd Ameerikasse armukese juurde tulla. Need olid võimude jaoks piisavad argumendid.

Ellis Islandi vastuvõtusaal aastal 1911

FOTO: Rights Managed/Illustrated London News Ltd/Mar

Esimesel päeval pidi maale lastama esimese ja teise klassi reisijad, «vaheteklased» aga sorteerimiseks toimetatama Ellise saarele. Ometi märkas Vilde kohe, kui pardale saabus komisjon immigratsioonivalitsusest ja hakkas nende seas kontrolli toimetama, et tema suhtes kuidagi närviliselt ja tähelepanelikult toimetati. Tohtrid algasid jälle silmade uurimisega ja lükkasid ta siis imeliku aupaklikkusega ülekuulamis-ametnikkude juurde. «Reisijad astusid rahvuste järgi viie või kuue kohtulaua ette, mille taga istus nende keelt mõistev ametnik. Nimi? Vanus? Amet? Kas poiss- või naisemees? Neiu või emand? Kust tuled? Kuhu lähed? Kui palju on sul raha? Kuna suurem osa reisijaist võis kajutisalongist pääsmetega lahkuda, asetati paarkümmend inimest aegamööda kohtumõistjate pahemale käele istuma. Nende seas olin ka mina.»

Immigrandid Ellis Islandil raha vahetamas. 1911.

FOTO: Rights Managed/Illustrated London News Ltd/Mar

Vilde halvad eelaimdused võtsid väga konkreetse kuju. «Ameerika vabariiklik vabadus on praegu nii suur, et sa oma isiklikust vabadusest kohe ilma võid jääda, kui su nina mõnele ei meeldi! Minul aga oli ootamatu õnn, et kogu mu isik seal mõnedele ei meeldinud.» Nii viidigi šokis kirjanikuhärra järgmisel päeval koos oma kohvritega otse laevalt Ellis Islandile.

Reisikiri jätkub järgmisel nädalal.

Kasutatud:

  • Kairi Tilga. Tossutäkuga Euroopasse: Eduard Vilde reisikirjad. GO Reisiraamat, Tallinn 2013
  • Eduard Vilde. Reisikirjeldused.Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1956

Loe ka neid

Tagasi üles