Algaja asi ehk valitud kilde elu esimesest motomatkast

Umbes kilomeetri kõrgusel Telemarki maakonnas on juulikuus lumi maas ja teeäärsed veekogud jääkaane all. Foto: Neeme Korv

Kui sul on juhtumisi korralik mootorratas, siis tekib varem või hiljem soov sellega mõni pikem retk ette võtta. Reisisiht paigas, loed netifoorumeid ja sirvid reisiraamatuid, kuhu targad reisisellid on oma kogemusi talletanud. Infot leidub küllaga.

Kuid ühel heal päeval teel olles avastad, et ehkki näpunäited kõigiti marjaks ära kuluvad, tuleb osa asju siiski omal nahal läbi proovida. Kogesin seda äsja puhkuse ajal ette võetud motomatkal Norra Kuningriiki, täpsemalt selle lääne- ja lõunapoolsetesse maakondadesse, nagu Buskerud, Telemark, Rogaland, Aust- ja Vest-Agder jne.

Mu suurim eksimus oli päevase läbisõidu hindamine. Üks asi on läbida pool tuhat kilomeetrit sirgetel päikselistel kiirteedel, teine asi teha seda kurvilistel kitsastel mägiteedel, kus ilmtingimata kohtud «nõelasilmades» haagissuvilat vedava maasturiga. Lühidalt: pole paremat paika, kus veenduda, et tsiklisõit on tõepoolest füüsiline tegevus. Eriti kui Põhjamerelt tuleb üks tsüklon teise järel ja vihma kallab põhimõtteliselt 24 tundi ööpäevas.

Sõiduks arvestatud osa päevast jõuab uskumatult kiiresti õhtusse, sest otse loomulikult tahad teha peatusi, et vaateid imetleda ja pildistada – need venisid tunduvalt pikemaks, kui olin hinnanud. Tegelikult oleks parem juba enne reisi kavandada päev-paar jalgsimatkadeks, mitte raisata aega nende planeerimiseks kohapeal, nagu mina seda tegin.

GPSist ei piisa

Orienteerumiseks kasutasin GPSi ja terviklikuma ülevaate saamiseks paberkaarti, kuid viimasel minutil ostetud kaart osutus väga kehvaks. Otsesõnu jäi mõõtkava liiga üldiseks. GPS teejuhina on enamasti priima, kuid seda usaldades ei tohi ajusid tasku panna.

Näiteks otsustas seade ühe peatuse järel millegipärast varem näidatud pöördest loobuda ja pakkus otseteed, mis osutus sõna otses mõttes rajaks kuristiku veerele. Tõsi, sellest sai üks reisi lahedamaid seiklusi, ehkki ajaline kaotus tuli tohutu.

Hoolimata viimasest tarkvaraversioonist osutus GPSi aluskaart tihtipeale ebatäpseks. Üks katse leida GPSi abil lähimat tanklat lõppes esialgu lustliku, hiljem üsna närviliseks muutunud tiirutamisega – kütus oli üsna otsakorral. Esmalt leidsin end vastehitatud maja eest, seejärel tühjalt platsilt ja kolmandal korral osutus lubatu Statoili teenindusjaam-tünniks, millest jagati veokidiislit.

Ja veel: kahjuks unustasin, et GPSil on altimeetri funktsioon – mägedes olnuks vahva vaadata, kui kõrgel merepinnast parasjagu oled.

Kehv peavari

Kui riietus oli mul laias laastus korralik, siis peavari katastroofiliselt kehv. Eestis olen harjunud kasutama pisikest kerget säästutelki, mis peab parajasti vastu ühe vihmase öö ja kui järgmisel päeval on tunnike vihmavahet, siis saad selle õhtul jälle kuivana üles panna. Kuid nagu mainitud sai, sadas põhimõtteliselt kogu aeg, mistõttu kolmandal ööl polnud enam erilist vahet, kas ööbida telgis või lageda taeva all.

68-eurone parkimistrahv

Skandinaavias on eestlasele kõik niikuinii kallis, mistap pelgasin tähelepanematusest saada trahvi kiiruse ületamise eest. Kuid see oli olusid arvestades asjatu kartus. Ometi tuli pauk sealt, kust ei osanud oodata: nimelt õnnestus teha endale Stavangeris 68-eurone «kingitus» parkimistrahvi näol. Olin tänava asemel sättinud oma ratta seisma sadama alale.

Samas – eks väikesed ebaõnnestumised kuulu matkamise juurde ja tagantjärele on just neist kõige enam rääkida. Muljeid, et Norra oma metsikute fjordide ja mägedega on vapustav elamus  ja tõdemusi, et tsikliga reisides saad ümbritsevaga väga vahetu kontakti, on ju nagunii kõik kohad täis.