Retk Rootsimaa südamesse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii nagu Tallinn pole kogu Eesti, ei saa ka vaid Stockholmis käies õiget pilti Rootsimaast ja rootslastest. Selleks, et minna otsima päris Rootsit, tuleks sõita Stockholmist välja, näiteks mõnisada kilomeetrit loodesse – Dalarnasse. Piirkonda, mida sealsed elanikud ise Rootsimaa südameks nimetavad.
Kindlasti on Dalarna tuttav suusasõpradele, näiteks neile, kes sealtkaudu Åresse suusatama sõidavad või neile, kes kogunevad märtsi esimesel nädalavahetusel, et läbi sõita maailma pikim suusamaraton – Vasalopet -, mis algab Sälenis ja lõpeb Moras.
Dalarna – Rootsimaa süda
Dalarna nimi tähendab tõlkes orgude maad ja viitab kahele jõele, mis moodustavad Ida- ja Lääne jõeoru (Dalälven). Tüüpiline Dalarna, see on mäed ja metsad, sekka väikesi külakesi rootsipunaste majakestega. Mida sügavamale maakonna südamesse, seda punasemaks muutuvad majad ja valgemaks pitsilised kardinad akende ees.
Dalarna mäed küünivad umbes 1000 meetrit üle merepinna ning mäesuusahuvilised leiavad seal kindlasti sobivaid mägesid ja väiksemaid mäesuusakeskusi.
Dalarna rahvas armastab öelda, et alati, kui Rootsil hakkab kehvasti minema, on just Dalarna mehed need, kes riigi päästavad. Nii juhtus see 15. sajandi alguses, kui keskaja suurimaks rootslaseks nimetatud Faluni mees Engelbrekt Engelbrektsson 1435. aastal Arborgas Riksdagil Rootsi regendiks nimetati. Ligi sada aastat hiljem olid aga just Dalarna talupojad need, kes kuningas Gustav Vasa Rootsi troonile aitasid.
Dalarnas on säilinud väga rikas rahvakultuur, seda nii muusikas kui ka kunstis. Suve jooksul jagub pea igasse külla mõni rahvamuusikute kokkusaamine ja kusagil mujal Rootsis pole jaanipäeva traditsioonid nii ehedalt säilinud kui Dalarnas.
Alates sellest, kuidas Siljani järve äärsetesse küladesse-linnadesse tuuakse jaanipäevateiba ehk meiupuu ehtimiseks oksad-lehed kohale 20 aerupaariga kirikupaatidega. Meiupuud ehitakse ning naiste ergutuste saatel ajavad mehed need küla keskel püsti. Ja siis võib pidu alata – meiupuu ümber mängitakse ringmänge ja tantsitakse.
Dalarnat iseloomustavad ka käsitsi maalitud mööbel ja esemed, lillemustritega kaunistati ise seinu. Võib öelda, et Dalarnat ilmestavad kaks värvi – punane (Rootsi punane) ja sinine (dalablått). See punane värv, mida meie nimetame Rootsi punaseks, kannab kohapeal nime faluröd, sest seda toodetakse Faluni kaevandusest saadavast vasepigmendist.
Punaste hobuste maakond
Stockholmi poolt tulles on Dalarna piiri üsna raske maha magada – Avestas troonib tee servas maakonna sümbol, suur punane hobusekuju – Dalahäst. Avesta Dalahobune on oma ligi 13-meetrise kõrgusega ühtlasi maailma suurim. Dalahobustest on praeguseks saanud üks tuntumaid suveniire, mida Rootsimaalt kaasa ostetakse.
Sellistest hobustest on esimesed teated 17. sajandist. Kuna Faluni vasekaevandus vajas tohutul hulgal puitu, siis tegelesid Dalarna talumehed talviti kaevanduse tarbeks metsa varumisega. Pikki ja pimedaid õhtuid sisustati lastele puust hobuseid voolides.
Esialgu olid hobused ühevärvilised, kuid 19. sajandi esimesel poolel hakati neid kaunistama, kasutades samu mustreid ja kujundeid, mida mööbli kaunistamisel. Tänapäeval toodetakse aastas sadu tuhandeid hobusekujusid – kõige väiksemad neist paari sentimeetri pikkused, suuremad ulatuvad 75 sentimeetrini.
Siljani järve äärsetes külades on mitu puuhobuse valmistamisega tegelevat väikest töökoda, kus võib hobuse valmimist oma silmaga näha. Üks neist on näiteks Grannase töökoda Nusnäsis. Tänini on hobuste valmistamine käsitöö ning hobusekujude lihvimine ja maalimine annab tegevust sadakonnale ümbruskonna inimesele.
Enamik neist teeb seda tööd oma kodus, kuid suviti on ka töökojas kohapeal inimene, kes turistidele hobuse maalimist näitab. Oskaja inimese käes kulub keskmise suurusega hobuse kaunistamiseks umbes viis minutit. Osalt on kiirus saavutatud tänu Nusnäsi mehe väljamõeldud tehnikale, kus ühe pintsliga kantakse korraga peale kaks värvi.
Loomulikult kuulub töökoja juurde ka suveniiripood. Kes päris ehedat dalahobust kalliks peab, võib endale soetada hobusekujulise külmkapimagneti või hobusepildiga tassi. Kes aga originaalsust armastab, võib sealt saada ka lillemaalingutega kappkella või puukingad – ehe Rootsi kvaliteet.
Kuninga nimega maraton
Vähe on neid, kes poleks kuulnud maailma pikimast suusamaratonist Vasaloppetist. Sälenist algav ja Moras lõppev 90 kilomeetri pikkune suusamaraton pole üksnes spordivõistlus, vaid ka osa Rootsi ajaloost, kultuurist ja rahvuslikust uhkusest.
Vasaloppeti juured ulatuvad 16. sajandisse, mil noor aadlik Gustav Eriksson, Vasade suguvõsast, liikus mööda Rootsimaad, et ergutada rahvast ülestõusule taanlaste vastu. Nii jõudis ta Dalarnasse, kannul taanlastest jälitajad. Gustav Vasa seiklustest Dalarnas on palju legende, paraku suurem osa neist ongi ainult legendid.
Jõulude ajal jõudis ta Morasse, kus kirikumüüril rahvale kõne pidas, rääkis Taani kuninga Kristjani julmusest ning kutsus kohalikke ülestõusule Kristjani vastu. Kuid Dalarna mehed ei võtnud vedu ja Gustav hakkas liikuma Norra poole.
Varsti jõudsid aga ka Morasse kuuldused Stockholmi veresaunast ning kohalikud mehed mõistsid, et Gustav Erikssonil oli olnud õigus. Ta otsustati tagasi kutsuda ning talle saadeti järele kaks linna parimat suusatajat. Säleni juures jõudsidki mehed Gustavile järele ja kutsusid ta tagasi Morasse ülestõusu juhtima. Kogu lugu päädis Gustavi Stockholmi marssimise ja Rootsi kuningaks kroonimisega 1523. aastal.
400 aastat hiljem tuli ajakirjanik Anders Pers välja mõttega tähistada Gustav Vasa põgenemisteed maratoniga. Nüüdseks on maratonist saanud mitmepäevane suusapidu.
Vasaloppeti finišipaik asub Mora kesklinnas ning igaühel on võimalik finišikanga all poseerida ja mõelda end kas või hetkeks maratoni läbinud suusataja rolli.
Kes suusamaratoni sünni ja ajaloo ning võitjate ja rekordimeeste vastu huvi tunneb, peaks astuma sisse samas kõrval asuvasse Vasaloppeti muuseumi.
Suusatajate kõrval on Dalarna ning just Siljani ümbrus paik, kuhu kipuvad ka lapsed. Nimelt elab Mora linnast paarikümne kilomeetri kaugusel Gesundas Rootsi jõuluvana – Tomten.
Lapimaaga võrreldes pole Gesunda Tomteland nii kommertsimaiguline. Jõulumaa pole avatud aasta ringi ning lisaks jõulundusele on seal suvisel ajal leidnud koha haldjarahvas ja muud müstilised metsas elavad tegelased.
Suvel on laste päralt ka enam kui 60 atraktsiooniga Leksandi Sommarland.
Kui tahate kogeda veel midagi eripärast, siis suvel on üheks võimaluseks ette võtta aurulaevakruiis Siljani järvel. Just aurulaevade sadama tarbeks ehitati Rättviki puusild, mida kohalikud ka lamavaks Eiffeli torniks kutsuvad. Selle hüüdnime on sild ära teeninud pikkusega, olles oma 625 meetriga Skandinaavia pikim puusild. Sumedal suveööl sillal jalutada on omaette elamus, eriti kui mööda juhtub sõitma tuledes aurulaev, kust kostab mõnusat muusikat.
Kel vähegi võimalust, võiks kasutada juhust kuulata vähemalt ühte kontserti endisesse paekivikaevandusse rajatud kontserdipaigas Dalhallas, mõne kilomeetri kaugusel Rättvikist. Peaaegu püstloodis seinad annavad looduslikule amfiteatrile hea akustika.
Kaevandusmaakond
Dalarna võib tinglikult jagada kaheks – põhjapoolne osa on see, kus on tegeldud põllumajandusega, kuid lõunapoolne on Rootsi üks suuremaid kaevanduspiirkondi – Bergslagen. Siin asusid maa suurimad vase-, hõbeda- ja rauamaagi kaevandused.
Praeguseks on enamik kaevandusi suletud ja neist saanud turismiatraktsioonid.
Kõige kuulsam on UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Falun ja sealne vasekaevandus Stora Kopparberget.
Juba 17. sajandil öeldi, et kes pole näinud Stora Kopparbergetit, pole näinud Rootsit. Loodusteadlane Carl Linne pidas kaevandust Rootsi suurimaks imeks, mis on sama hirmuäratav kui põrgu ise.
Kaevanduse kõrgaeg oli 17. sajandil, mil sellele tugines kogu Rootsi majandus ja siit varustati vasega kogu Euroopat. Ekstensiivne kaevandamine ja maa-aluste käikude rajamine viis 1687. aastal Falunis katastroofini, mil kaevanduse varingust tekkis 350 x 350 m lai ja ligi 100 m sügavune kraater (Stora Stöten).
Selles õnnetuses keegi õnneks kannatada ei saanud, sest see juhtus jaanilaupäeval, mil töölistel oli vaba päev. Muljetavaldav kraater on aga tänini kõigile huvilistele näha.
Praeguseks on kaevandustegevus Falunis lõpetatud ning siit saadakse ainult pigmenti Rootsi punase värvi tarbeks.
Kaevanduse loost annab ülevaate maailmapärandi maja, ent kui on tahtmist teemasse sügavuti minna, tuleks läbi astuda kaevandusmuuseumist, mille mündikabinetis näeb münte alates kõige väiksematest kuni ebaloomulikult suurte vasktükkideni.
Faluni minnes tuleks kindlasti kaasa võtta soojemad riided ning leida tund aega, et ära käia maa-aluses külastuskaevanduses. Liftiga 55 meetri sügavusele sõitmine on mõneti nagu ajas rändamine, tagasiminek 18. sajandisse. Soojad riided kuluvad marjaks ära, sest maa all on kuni 5 miinuskraadi.
Täiusliku pildi saamiseks kaevanduselust tuleks sisse põigata ka Faluni linna, kus on säilinud linnaosad 17. sajandi tänavavõrgu ja suitsumustade palkmajadega. Just nendes tillukestes majades olid kaevandustööliste kehvad eluasemed. Mõni maja mahutas mitu korterit, kus leidis peavarju paarkümmend inimest.
Falun on tuntud paik ka spordisõpradele, eriti suusahuvilistele, sest siin on peetud kolmed suusatamise maailmameistrivõistlused.
Spordikompleks asub kesklinnast pisut väljas, Lugneti-nimelises piirkonnas. Juba eemalt paistavad kätte ära Faluni suusahüppetornid, mis ehitati 1973. aastal. Kahjuks suusahüppeid neist tornidest enam ei tehta, kuid suvisel ajal saab paarikümne Rootsi krooni eest sõita liftiga suure mäe tippu ja nautida imelist vaadet Dalarnale.