Tätte reisikiri: kiilu all on kodutee
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast pikka ootamist said Jaan Tätte ja teised ümberilmapurjetajad taas kätte oma laeva ja valmistuvad lõpuspurdiks kodu poole.
20. aprill, Türgi, Marmarise sadamalinn. Kaks kuud on möödunud esimesest tähtajast, mil pidime saama oma laeva kaubalaevale, mis meid läbi Somaalia vete transpordiks. Nüüd peaks see lõpuks korda minema ja siis algab kahekuune lõpuspurt kodu suunas.
Ees ootab ligi 2000 miili heitlikku Vahemerd ning pärast Gibraltarit pöörame juba rajale, mida mööda liikusime kodunt lahkudes.
Pikad püksid jalga
Mina lendasin kuumast roidununa Maldiividelt ära 25. märtsil, läbi Frankfurdi Türki Antalyasse. Frankfurdi lennujaamas kippus vägisi naer peale – oligi külm, öösel +5 kraadi.
Polnud seda tunnet tundnud juba 16 kuud. Seisin seal, suu kõrvuni, kuni hakkas nii külm, et pidin kotipõhjast midagi soojemat selga otsima. Päris kummaline oli olla jälle pikkade pükste ja sokkidega, veidi ahistav. Ja vägisi ajas ka naerma ääretult igav ühiskond, kuhu sattusin ja kust ma ise pärit olen.
Inimeste näod olid tõsised ja asjalikud, kõiges valitses reeglitele tuginev kord ning kõik tundus liialt steriilsena. Arvan, et inimhing ei ole nii steriilne, et sellises maailmas oleks tore elada.
Harjusime lõunamaadel juba liialt ära, et kõik on natuke ligadi-logadi, elu käib kerges minnalaskmismeeleolus ja võõrad inimesed tulevad sinuga suhtlema nagu vennaga; ja et sinu elu ei juhi riigi kehtestatud reeglid, vaid vanavanematelt ja religioonidest üle võetud tabud, mis hoiavad sind patuteelt kindlamini eemal kui paragrahvid.
Esimene mulje seal Frankfurdis oligi, et inimesed nagu kartsid üksteist ja hoidsid üksteisest eemale. Kokkuvõttes oli see armsalt kodune tunne, ainult vahepeal ununenud. Kui olin piisavalt külmetunud, oli ka minul lõpuks sama sünge nägu ees.
Frankfurdist lendasin Türki, kus sooja 17 kraadi, ja see oli juba hoopis mõnus. Vahe oli vaid selles, et kui turistid sellise ilmaga juba päevitasid ja käisid suveriietes, siis minul oli villane müts peas ja sall kaelas, aga ikka oli külm. Nõnda palju jõudis ikkagi organism selle aja jooksul soojaga kohaneda. Tagasi sinna kuuma kätte ma veel ei igatse.
Et oled kaua ühes paigas olnud, saad aru siis, kui hakkad mõistma juba kohalikke silte poeustel ja oskad öelda mõnd kohalikku sõna. Nii on minulgi siin Türgis, kus kohe saab täis kuu aega elamist eri paigus eri tasemega hotellides.
Päris isemoodi on selline elu ja puhkus, kui sa ei ole päriselt tahtnud siia tulla, aga nüüd oled siin ja mingit muud sihti pole, kui oodata oma laeva. Lähed hommikul õue ja pole õrna aimugi, mida selle päevaga peale hakata.
Siis kolad sihitult ringi ja lõppkokkuvõttes kogud rohkem emotsioone, kui oleksid läinud välja mingi kindla asja peale.
Mulle Türgi ja türklased meeldivad. Loodus on kaunilt mägine ja mitmekülgne, teed imehead ning inimesed mõnusalt rahulikud ja lahke loomuga.
Lõpuks ometi!
Mõttes teen juba ettevalmistusi algavaks koduteeks. Vaatan hotelliaknast merd ja jälgin, kuidas tuul muudab iga tunni tagant suunda, mis tähendab purjetades päris kõva rabelemist. Aeg-ajalt löövad äkilised tormirajud mere keema, hetke pärast jälle vaikus. Tundub väga keeruline meri purjetaja jaoks. Noh, aga oleme ka kaua olnud liiga kerge elu peal, kui võib kergeks lugeda lõputuna näivat ootamist. See ei ole kerge.
Täna tegin viimase ostu Türgimaalt. Ostsin sooja teki. Taipasin korraga, et kui öösel on õues 11 soojakraadi, siis kajutis võib-olla 12 ja selline olukord nõuab juba tekki, kuna kütet meil laevas ei ole. Ja ega meil enam erilist sooja ilma kuskilt oodata ei ole.
21. aprill. Meie purjekas saabus, üleni tolmune ja liivane, mille ta oli Suessis liivatormi käest korjanud. Asume laeva täitma proviandiga ja üritame õhtul teele asuda. Lõpuks ometi!