Reisid, mis muutsid elu

Foto: Ardi Truija/Pärnu Postimees

Üleskutsele osaleda reisikorraldaja Aurinko välja pandud Tenerife-reisi loosimises vastas ligi 70 inimest. Kuna osa oli kirjutanud pelgalt soovist reisile minna, unustades etteantud teema, läks loosimisele 52 reisikirja.

Loosi tahtel saab koos kaaslasega märtsi lõpus Tenerifele reisida Sille Lehtsaar, kellega  on juba ühendust võetud ja kes saab lähiajal oma reisidokumendid kätte.

Laekus palju põnevaid reisilugusid, kuid ruumipuudusel pole kahjuks võimalik neist kõigist katkeid avaldada. Seetõttu tegime valiku.

Ehkki kirjade seas oli neidki, mis pajatasid halvast kogemusest, näiteks sellest, kuidas reisiseltskond paljaks varastati või kuidas keegi kaugel maal haiguse külge sai, olid need enamikus väga positiivsed.

Kokkuvõttes võib öelda, et iga reis muudab elu rikkamaks, sest annab mälestusi, mis jäävad meiega alatiseks. Võimalus vabaneda igapäevarutiinist, kogeda uut ja huvitavat – kõik see annab uut energiat ja tahtmist koduste toimetustega edasi minna. Seejuures pole tähtis, kui kaugele reis kulgeb – ka Eestimaa pakub rohkelt elamusi ja võimalusi lõõgastumiseks.

Viis nädalat USAs koos amish’itega
Marina Roos

USAs elab tänapäeval mitmes osariigis väikeste külade kaupa inimesi nii, nagu elati 18. sajandil. Nad ei kasuta elektrit ega autosid, telefone, televiisoreid ega muud kodutehnikat, ka riietuvad nad nagu filmis «Väike maja preerias».

Kogu toidu kasvatavad nad põllul ja aias ise, külas on oma tohter ja nad on väga usklikud. Enamik elab neist  Pennsylvania osariigis ja oma keelt kutsuvad nad Pennsylvania Dutchiks.

Neil on oma koolid, milles üldjuhul 8.–9. klassi. See oli väga mõtlemapanev reis, mis võimaldas oma silmaga lähedalt näha, kui vähe tegelikult on vaja materiaalseid asju, et olla õnnelik.
Lapsed hakkavad vanemaid aitama alates 5. eluaastast nii toas, laudas kui aias täiel rinnal.

Pere ärkab enne koitu. Lapsed on kasvanud ilma raadiota, telekate ja arvutiteta ning on väga rahulikud. Suveõhtuti kogunesid nad kooliõuele, kus grilliti, mängiti pesapalli, loeti lugusid, mängiti peitust ja tagaajamist. Hobustega mindi paarikümne miili kaugusele järve äärde päevadeks telkima.

Kui noorpaar abiellub, siis kogunevad külamehed kokku ja koos ehitatakse paari nädalaga noortele maja. Kui keegi ehitab küüni või lauta, siis aitavad teda kõik.

Elasime koos küla piiskopiga, kelle pere pidas lisaks kirikule hirvesid, rebaseid, hobuseid ning kel oli oma puidutehas. Hirv kasvatatakse seal suureks ja müüakse rikastele ameeriklastele, kes kutsuvad sõbrad külla ja lasevad hirve aasal lahti, et talle jahti pidada.
-----------------
Mulgimaa rahvatantsijatega Ungaris
Annika Kuur

Reis rahvatantsutrupiga Kõõrukiri Ungarisse festivalile oli äärmiselt põnev juba algusest peale. Kui tegime oma trupiga tantsu­proove Poola piiripunktis, olime kui mustlased: seal, kus vanker peatus, lõõtsad kohvrist välja ja tants-trall lahti läks. Publikuks olid lähiümbruses parkivad sõidukijuhid ja töökoja akendel istuvad õliste nägudega mehaanikud.

Eestlane saab hakkama igal pool ja äärmuslikes tingimustes on abiks lähiajalugu. Ehkki eeltööd sai tehtud põhjalikud, selgus pärale jõudes, et polegi hostel, vaid hoopis kirikukool: sõjaväetoonides välivoodid, käterätte ei ole, konditsioneer ei tööta, naistele kaks dušši ühes ruumis ja sama palju teises, meestel duširuum õues, tualetis puudus paber jne. Kirikukooli kahel küljel asusid kirikud, millede kellamäng meenutas vihatud naabrile kahe panni kokkupeksmist, mis oli päris šokeeriv, aga harjusime.

Turul müüdav kana oli Ungaris pakendamata ja kärbseid täis, kuid kliendid tegid kätega lehva-lehva ja kana osteti ära. Elavad siiani. Kokkuvõttes jäime reisiga igati rahule. Õppisime, et elu tuleb võtta nii, nagu see on.
-----------------
Reis andis lapse
Signe

Selle reisi tegime oma esimesel pulma-aastapäeval Hispaaniasse. Elasime need kaks unustamatut nädalat minu sõbranna juures Valencia piirkonnas. Mind võlus Hispaania oma loodusega ja inimeste soojusega. Rentisime auto ja sõitsime mägedesse, kus sai tunda kõrgust ja nautida vaadet.

Meie elu muutis see reis palju. Arstide sõnul oli minu puhul välistatud loomulikul teel rasestumine, võimalus oli ainult kunstliku viljastamise abil. Pärast reisi otsustasime abikaasaga, et alustame protseduuridega, ja saatsin arstile meili. Paar nädalat pärast meili saatmist tundsin, et miski on minuga teisiti, ja tegin igaks juhuks testi, mis osutus positiivseks.

Olime abikaasaga väga õnnelikud ja arstide sõnul õnnestus mul rasestuda just tänu reisile, kus toimus suur kliimamuutus.
--------------------
Reis lepitas emaga
Laura Aun

Minu suhe emaga oli mõnda aega üpris pingeline. Me suhtlesime harva ja kui seda tegime, oli ikka tüli tüli otsa. Kuidagi ei osanud enam ema ja oma pere vahel toimetada.

Oli mõnus talvine päev, kui ema helistas. Teadsin, et ta pidi koos sõbrannaga reisile minema. Võtsin telefoni juba teades, et see rikub päeva. Ema oli nukra häälega ja ütles, et ei saa minna reisile, kuna sõbranna jäi haigeks, ja kutsus mind kaasa. Nõustusin pärast pikka kahtlemist.  Kolm päeva hiljem sõitsime vaikides koos lennujaama.

Alles sihtkohta jõudes hakkasime rääkima, esialgu ilmast. Hotellis võtsime sihi linna. Käisime poodides ja vaatasime merd – ikka vaikides. Lõpetasime õhtu ühes mõnusas džässrestoranis. Mu ema on alati olnud hea tantsija ja peagi kutsutigi ta tantsima.

Vaatasin, kuidas ta tantsu nautis, terve õhtu. Pärast jalutasime südaööl mööda mereäärt hotelli tagasi. Võtsin siis tal käest ja hakkasin vaikselt küsima, miks meie suhe on selliseks muutunud.

See jalutuskäik lõppes alles varahommikul. Rääkisime kõigest ja sain aru, et ema tundis minust puudust. Rääkisime kõigest, nagu oleks kümme aastat vahele jäänud. Edasine reis oli täis naeru ja rõõmu. Võtsime rendiauto ja tegime tervele saarele ringi peale. Telkisime mere ääres ja mägedes.

Need kümme päeva muutsid minu elu paremaks – sain tagasi oma ema, kes on mulle terve elu väga kallis olnud. Ema sai tagasi tütre, kes kodust lahkudes ei osanud vanematega enam suhelda.
-----------------------
Hiiu saar pakkus uskumatut naudingut
Evur Kaelep

Ühel ilusal suvel otsustasime abikaasaga ette võtta reisi Hiiumaale. Olles selle looduse ja ilu keskel, valdas mind korraga õnnetunne. See oli  äratundmine, et siin on hea ning et lähedastega koos veedetud aeg ja ühised hetked – see ongi õnn. Ei ole vaja ilmtingimata kaugeid ja eksootilisi paiku, et puhata ja elust rõõmu tunda, seda enam, kui rahakott sellele vastu ei pea.

Vajalik on vahel saada igapäevatöödest ja rutiinist välja. Selline puhkus lähendab inimesi ja muudab neid sisemiselt rikkamaks. Nüüd katsume iga suvi plaanida vähemalt ühe ühise puhkusereisi, olgu või mõnepäevase, aga ikka koos ja kodust eemale. 

Sellest reisist, lõkkeõhtutest, punavast päikeseloojangust, kadakaid ja kive täis tipitud rannast ja soojadest suveöödest jäi ilus mälestus, mis soojendab südant ka siis, kui väljas on lumi ja külm.