Maailmaränduri päevik: selga tuli panna riided, mida enam kunagi pole plaanis kanda

FOTO: Risto Prii

Üks hetk sattusin vastamisi teetöölistega, kes mind kuidagi läbi ei tahtnud lasta. Tee oli liiklusele suletud kuni kella viieni õhtul. See mind just palju ei aidanud, kuna varsti pärast viit hakkab vaikselt pimedaks minema ja siis pole väga mõistlik sõita. Niisiis, pärast kümneminutilist lunimist ja traagilisi näoilmeid olid nad siiski nõus mind läbi laskma ja sõit võis jätkuda, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Pärast pikka matka Kuelapi varemete juurde otsustasime järgmise päeva puhata ja siis edasi liikuma hakata. Päev möödus rahulikult, istusime mitu tundi kohvikus ja jalutasime niisama linna peal ringi. Õhtul tundsin end aga natuke haiglaselt. Plaan lahkuda polnudki äkitselt enam nii kindel. Hommikuks oli väikese palaviku üles löönud ja otsustasin igaks juhuks ühe päeva veel Chachapoyases veeta. Ei tahaks haigena kuhugi väiksesse mägikülla lõksu jääda. Kanyal oli aga aeg edasi liikuda, niisiis saatsin ta hommikul bussijaama. Täitsa kurb oli üksi Chachapoyasesse jääda, aga mis teha, haigena mägedes väntamine ka väga mõistlikuna ei tundunud. Hüvasti jätnud ja tagasi hostelis, veetsin ülejäänud päeva voodis.

Järgmiste päevade jooksul pendeldas palavik 37,2 – 38,5 vahel. Ostsin apteegist rohtu, aga kui paranemise märke näha polnud, otsustasin lõpuks arsti poole pöörduda. Tundus, et tegemist pole päris tavalise külmetusega. Seda näitas ilusti ka vereproov. Nimelt olin endale külge pookinud mingit sorti viiruse. Päris malaariaga tegemist polnud, aga sellegipoolest tuli viiepäevane antibiootikumide kuur läbi teha. Rohud mõjusid päris kiirelt ja varsti tundsingi ennast juba paremini. Ei suutnud kõik need päevad päris voodis ka istuda, nii et käisin ja külastasin teist korda Gotca koske ja Sonche kanjonit. Väike soojendus algavale rattasõidule. Lõpuks jõudis kätte päev, mil otsustasin Chachapoyasest lahkuda ja edasi Cajamarca suunas liikuda. Plaanitud kahe-kolmepäevasest Chachapoyase külastusest oli saanud 20-päevane «seiklus». Minu suureks õnneks aitasid Anneli ja ta mees Fidel mind uuesti jalule ja mu reis võis jätkuda.

Populaarne

Tagasi üles