Eestlased Indias: Gangese jõe kaldal vabaneb isegi altkäemaksumaias poliitik oma karmapagasist

, reisihuviline
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna seekord saime pika rongisõidu ajaks endale istekoha, siis hiljem jagus jaksu ka seismiseks.
Kuna seekord saime pika rongisõidu ajaks endale istekoha, siis hiljem jagus jaksu ka seismiseks. Foto: Mari Mäesaar

Kaks seiklushimulist eestlast ja kaks häbelikku tarkvarainsenerist hiinlast saabuvad rongijaama. Üksteist veel mittetundev seltskond leiab end ühtäkki jaamajuhataja suitsuvinesest kontorist, kus üks uhket mundrit ja veelgi uhkemat vuntsi kandev hindu üritab neile käte ja jalgadega teha selgeks, et nende rong on kahjuks (või õnneks) jooksnud rööbastelt maha.

Minu jutu algus kõlab nagu mõni anekdoot, kuid ühel hilisel õhtutunnil leidsime ennast India kuulsate sekstemplitega kaunistatud Khajuraho linna rongijaamas just säärasest olukorrast. Lootuses jõuda mõne teise rongi peale, mis meid Varanasisse viiks, ootas meid ees mõned tunnid bussisõitu mööda süngelt pimedaid kolkakülateid ja üks meeletult räpane rongijaam. Räpasus saab Indias külge hoopis teise tähenduse ning mõõtmed.

Vähemalt tänavatel uitavad põrsakesed ei lase ennast sellest räpasusest häirida.
Vähemalt tänavatel uitavad põrsakesed ei lase ennast sellest räpasusest häirida. Foto: Mari Mäesaar

Ma loodan, et ei hirmuta ära ühtegi inimest, kellel on tulevikus plaan seda imelist ja maagilist maad külastada, kuid mõnikord sööbivad nähtud elukaadrid üsna kauaks mällu ning perroonile astudes vajutas minu aju küll salvestusnuppu. Just seetõttu leiangi, et reisimine paneb inimesi väärtustama seda ümbrust, mis tal on kodus, sest paraku oli nii mõnigi inimene sunnitud just seda perrooni nimetama oma koduks. Antud jaam, mida ma ei ole tänini suutnud kaardilt üles leida, kuna tee sinna oli pikk ja pime, kubises kahtlastest karakteritest, kodututest ja nälginud koertest ning tavapärastest, silmi vett jooksma panevatest India lõhnadest. Indias veedetud aja jooksul oleme Mariga olnud sunnitud viibima vägagi kahtlastes kohtades ning nagu näha, oleme neist ka eluga välja tulnud, kuid seekord oli meil ülimalt hea meel, et meil oli kaasas ka seltskond.

Õndsas teadmatuses on ikka lõbusam kannatustele vastu astuda.
Õndsas teadmatuses on ikka lõbusam kannatustele vastu astuda. Foto: Mari Mäesaar

Pääsesime oma uute reisikaaslastega kell kolm öösel väljuva rongi peale, kuid meie eelnevalt soetatud piletid siin mingit rolli ei mänginud ja oma magamiskohtadest võisime ainult und näha. Haigutav kontrolör paigutas meie neljase tandemi uriinilõhnalise vahekäigu kleepuvale põrandale istuma ning äratas ühel voodil magava härra sügavast unest. Härra ei olnud väga rõõmus selle üle, kuid meid (valgeid inimesi) nähes ta naeratas ning loovutas meile poole oma magamiskohast, vajudes ise istudes taas unne. India inimeste lahkus ning isetus paneb mind ikka ja jälle imestama, kuna ise oleksin ma arvatavasti protesteerima hakanud: «See on minu koht ja mina olen selle eest maksnud!» jne – oleme ausad, kes meist ei oleks nõnda reageerinud?

Kohalikud on pärast kümnetunnist rongisõitu kõvasti värskemate nägudega kui meie.
Kohalikud on pärast kümnetunnist rongisõitu kõvasti värskemate nägudega kui meie. Foto: Mari Mäesaar

Pärast paari unist tundi teiste inimeste jalutsis istumist saime omale siiski ka magamiskoha – oioi, kui magus see uni oli! Oleme ennegi pidanud sääraseid transpordiöid üle elama, kuid teiste inimestega koos oli see kõvasti lihtsam – eks see inimloomus ole kord selline, et teiste viltuvedamine ja ebamugavus teevad ka endal olemise paremaks.

Väsinuna rongist välja astudes pidasime maha oma tavapärased lahingud meid meelitavate tuk-tuk'i juhtide hordiga ning lõpuks otsustasime siiski võtta jalgrattatakso ehk rikša. Üldiselt oleme rännuhimulised ning võtame võimalikult palju retki ette jalgsi, kuid reisiväsimus ning kasvav isu ühe korraliku hommikusöögi järele andsid juba vaikselt tunda.

Olime sunnitud trügima läbi rahvamasside, kuna rikša juht otsustas meid maha panna mitte seal, kus olime palunud, vaid seal, kust temal enesel oli mugavam tagasi rongijaama uute turistide järele minna.

Uude linna saabumisega kaasneb meie jaoks alati majutuse otsimine, kuna kogemus on näidanud, et just nõnda on võimalik kaubelda omale väga hea hinnaga tuba. Indias majutushindadega kauplemine on algselt üsna tüütu, kuid seda tegevust tuleb õppida armastama, sest siin lihtsalt on kõik hinnad suhtelised – isegi vee hind võib ühes ja samas kaupluses üleöö kolmekordistuda!

Pärast pikka rongisõitu ja vähest und ei ole raske seljakotiga läbi inimmasside trügimine just kõige meeldivam tegevus ning see paneb proovile ka kõige tugevama suhte. Väsimus, tühi kõht ja uni on perfektne kombinatsioon muutmaks inimesed kergesti ärrituvaks, kuid mis ei tapa, teeb tugevaks!

Kutsikate paitamine on parim viis reisiväsimuse ravimiseks.
Kutsikate paitamine on parim viis reisiväsimuse ravimiseks. Foto: Mari Mäesaar

Pärast mõnda aega ühest hostelist teise rändamist leidsime perfektse toa, kust paistis kätte Gangese jõgi ning toa akna all rohtu nosiva vesipühvli aroom andis toale mõnusalt maise hõngu. Hotellituppa saabumisel seljakoti nurka viskamine ja teadmine, et see järgnevate päevade jooksul sinna ka jääb, on peale pikalt ringi reisimist üks paganama hea tunne! Dušivoolikust tulev vesi pühkis maha kogu reisiväsimuse ja une ning kohe tekkis tahtmine minna avastama seda hinduismi üht seitsmest kõige pühamast paigast kogu Indias.

Varanasit on kirjeldatud kui üht India kirevamat ja vastuolulisemat linna – Gangese jõe ääres toimuvad pühad rituaalid käivad käsikäes sind iga nurga peal meelitavate kelmikate kaupmeestega. Hindude jaoks on Varanasil ülimalt suur tähtsus, sest nende uskumuse järgi saavad nad siin surres automaatselt välja sünni ja surma tsüklist ehk sansaarast. Olenevalt elu jooksul kogutud halva karma suurusest usuvad hindud, budistid ja jainid, et see määrab ära nende elus ette tuleva ebaõnne ning järgmise elu kvaliteedi. Hinduismis on suur tähtsus karmal ning olenemata oma halva karmapagasi suurusest pühib Varanasit läbiva Gangese jõe kaldal oma surnukeha põletamine ka kõige suuremad karmavõlad – päris hea võimalus, kui oled selles või mõnes eelnevas elus olnud näiteks kuritegeliku poole esindaja või altkäemaksumaias poliitik.

Igaõhtune puja ehk palveriitus Gangese jõe kaldal toob kokku tohutu rahvamassi.
Igaõhtune puja ehk palveriitus Gangese jõe kaldal toob kokku tohutu rahvamassi. Foto: Mari Mäesaar

Lugematul hulgal turistidollareid jahtivad paadimehed, hoogsalt kriketit mängivad lapsed ning võimsas ning otsatuna näivas Gangese jões oma patte maha pesevad palverändurid annavad Varanasile ülimalt elava ning püha energia. Kogu elu toimub siin linnas jõeäärsetel platvormidel ehk ghat'idel. Igal ghat'il on rääkida oma lugu Varanasi meeletult pikas ajaloos, kuid pilkupüüdvaimad olid meie jaoks kõrgete puuriitadega põletusghat'id. Nendel oli võimalik näha India matuseriitust, mis algab sellega, et pereliikmed veavad kadunukest rituaalses korras läbi kitsa tänavatevõrgustiku vastava põletusghat'ini. Nimelt olid meeste ning naiste ja laste põletusghat'id eraldi, kuna matusetalitusele olid meeste puhul lubatud ainult mehed ning naiste puhul naised. Seal kastetakse lahkunu veel viimast korda Gangese hingepuhastavasse vette ning asetatakse põletusriidale. Kuna põletamiseks kasutatav puit on väga hinnaline, siis on ühe inimese tuhastamiseks vajamineva puidu koguse väljaarvutamine viidud piinliku täpsuseni – antud kunsti pärandatakse siin peresiseselt edasi järgnevatele põlvedele.

Kuna matusetalitusel on pildistamine rangelt keelatud ja põletusprotsessis nähtuga ma väga detailidesse ei tahaks minna, siis üritan teieni tuua seal valitseva atmosfääri. Kuidas käituksid sina, kui teaksid ja usuksid iga oma keharakuga, et sinule lähedane inimene on sinu usu kohaselt saavutanud kõrgeima eesmärgi ning pääsenud kogu maise elu vaevast ja saavutanud selle käigus moksha ehk valgustatuse? Kui usud reinkarnatsiooni, siis oleksid ilmselt üpriski õnnelik. Siinsed inimesed, kes Gangese kaldal oma lähedaste tühje kestasid loodusele tagasi annavad, jäid selle tegevuse juures naeratavateks ja kohati isegi naljatlevateks.

88st ghatist toimuvad avalikud matuseriitused vaid kahel ning keskmiselt põletatakse neil 80 surnukeha päevas.
88st ghatist toimuvad avalikud matuseriitused vaid kahel ning keskmiselt põletatakse neil 80 surnukeha päevas. Foto: Mari Mäesaar

Lääneühiskonnas on surm meie silme eest võimalikult peidetud või esitatud väga ilustatud kujul – kellegi põletamine Emajõe kaldal ei tuleks kõne allagi, kuid matusetalitusel on tundmatuseni balsameeritud ja meigitud surnukehad täiesti normaalne nähtus. Siin on surm täiesti avalik ja igapäevane asi ning seda nähes taipad, et selle peitmine tekitab ainult rohkem hirmu tundmatu ees. Surm on olnud siin ammu enne meid ja jääb siia peale meie lahkumist ning lõpuks ootab meid kõiki. Budistliku õpetuse üks põhitahke on kõigi asjade mittepüsimisega leppimine – kõik siin maailmas on mööduv ning ükski jõud ei suuda peatada elu kulgu. Sellise mõttemustri harjutamine teeb inimesed rahulikumaks, lahkemaks ning vähem armukadedaks. Isegi kui me ei ole ise usklikud, peame tunnistama, et sellel jutul on iva sees.

Privaatne puja – armastav valguse, lillede, toidu ning vee pakkumine jumalikkusele, on tähtsal kohal nii hinduismis, budismis kui ka jainismis.
Privaatne puja – armastav valguse, lillede, toidu ning vee pakkumine jumalikkusele, on tähtsal kohal nii hinduismis, budismis kui ka jainismis. Foto: Mari Mäesaar

Gangese jõe äärde tullakse patte maha pesema, surema, abielluma, mängima, musitseerima, palvetama või lihtsalt selle vägeva veekogu massiivsust imetlema, kuid turistid tulevad Varanasisse veel ühel põhjusel. Nimelt serveeritakse siin ühes imepisikeses agulis asuvas kolme istekohaga söögikohas India parimat lassit. See värsketest ja maitsvatest puuviljadest ning kohalikust jogurtist tehtud suussulav magustoit ning savipotist serveerimine viivad Varanasi lassi täiesti omaette klassi. Lassi on Indias ülipopulaarne magustoit ning oleme oma rännakute jooksul proovinud neid üpriski mitmes kohas ja võime sajaprotsendiliselt kinnitada, et just Varanasi on koht, kus oli meie lemmikuim lassikogemus.

Enne plastiknõude tootmist söödi Indias tänavatoitu savinõudest, mida oli võimalik taaskäidelda isegi siis, kui need visati puruks. Arvestades India hetkeseisu prügikäitlemises oleks eelnev variant kõvasti keskkonnasäästlikum, kui seda on tänane plastikukultuur. Harjumus sööginõud maha puruks visata on kohalikele sisse kulunud ning uskumus, et maa on üks paljudest jumalustest ning miski ei suuda talle halba teha, on tekitanud prügimajanduses üsna täbara olukorra. Indias tehakse palju tööd selle nimel, et harida inimesi jäätmekäitluses, kuid paratamatult ei jõua nii suures riigis informatsioon kõigini. Indiasse saabudes panin imeks ja ka pahaks, et kõik loopisid prügi tänavale maha, kuid nüüdseks olen aru saanud, et enamus neist ei mõista, et see plastiklusikas või kilekott ei lagune aja jooksul ning pean tunnistama, et võin Indias veedetud aja jooksul nähtud prügikaste vaid kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Seetõttu saime nautida siinset savipotilassit rahuliku südamega ning soovitame seda kõigile, kellele meeldivad päikeseenergiast pakatavate värskete puuviljade maitse ja taaskäitlus.

Lassit võib nautida rahuliku südamega, kuna koduteel on alati võimalik lisakalorid mõnel pulmapeol maha tantsida.
Lassit võib nautida rahuliku südamega, kuna koduteel on alati võimalik lisakalorid mõnel pulmapeol maha tantsida. Foto: Mari Mäesaar

Varanasi jääb meile meelde kui linn, kuhu tulemisel peab arvestama sellega, et siin nähtu ja kogetu jätab üsna sügava jälje ja muudab arusaama surmast ning kõigest sellega kaasnevast. Iga inimene võtab Gangese jõe kaldal toimuvast kaasa isemoodi emotsiooni ja kogemuse ning tõlgendab nähtut erimoodi, kuid ühes asjas saame me kõik olla ühel meelel – siin on, no lihtsalt on India parim lassi!

Saladuskatte all võin öelda, et Indias on tegelikult igal pool väga hea lassi!
Saladuskatte all võin öelda, et Indias on tegelikult igal pool väga hea lassi! Foto: Mari Mäesaar

Namaste!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles