Meie mees Aasias: asiaadid on veendunud, et valgel inimesel kasvab raha puu otsas

Margus Kalam
, meie mees Aasias
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dhakas.
Dhakas. Foto: Erakogu

«See on Bangladeshi süsteem,» selgitab kräsupea, aga nägu on selline kahtlev, nagu üritaks ta mind täielikku jama uskuma panna, kuigi tegemist ongi absurdiga. «Kas sa lollitad mind?» küsin otse. «Jah,» on mees aus. «Mul on raha vaja.»

Koht: Dhaka, Bangladesh
Aeg: november 2014

Dhaka.
Dhaka. Foto: Margus Kalam

Hotell, mis oli reisijuhi Lonely Planet soovituse järgi selle piirkonna sobivaim keskklassi välisturistile, osutub kõige hullemaks urkaks, kus ma eales olen pidanud ööbima. Ja seda raha eest, millega isegi Jaapani väiksemas linnas või ka suuremates äärelinnades võib saada väga korralikku ärihotelli toa. Rääkimata Taist või Indoneesiast, kus mugavusi on veel rohkem. Ma ei usu oma silmi. See hoone on nagu mahajäetud nõukogudeaegne tehas. Toas on vaid üks hägune pirn, mis ei anna niigi palju valgust, et näeks lugeda. Linad ja padjapüür oleks kui tänavalt korjatud. Prussakad kuuluvad toa põhivarustusse. Kahjuks olin sinna toa broneerinud suisa kolmeks ööks!

Nii et ei ole just kõige meeldivam algus Bangladeshi reisile. Hakkan kohe otsima uut kohta ja leiangi uhke nimega kodumajutuse − Valge Maja. Piltidelt tundub korralik ja teiste külastajate arvustused kinnitavad sama, kuigi neid ei saa alati puhta kullana võtta, sest tegemist näikse olevat peamiselt India turistidega. Nemad on selles osas, mis puudutab valgeid linu ja vedrumadratsit, märksa vähenõudlikumad.

Kaardiotsingu abil viib rikšajuht mind korterelamu ette, mis on tõesti valge. Ühtegi silti selle maja peal küll pole. Ma ei saa isegi aru, kuidas sinna majja sisse peaks saama. Teen tiiru peale, aga ühtegi lahtist ust ei ole. Samuti uksekella kirjaga, mis viitaks majutusele. Ainus avaus, kust majja sisse saab, on parkimismaja sissepääs, mille väravas istub valvur.

«Kus siin asub Valge Maja majutus?» küsin mina, näidates samal ajal telefonist broneeringut.

Valvur võtab telefoni oma kätte, uurib seda tunnustavalt siit ja seal ning ulatab tagasi. «Ma ei tea, söör!» Ja vaatab mujale, nagu ei tahaks minuga rohkem suhelda.

«Mida ma siis teen? See peab siin majas olema. Kaardirakendus juhatas mind siia,» ei kavatse ma teda enne rahule jätta, kuni asi on selge. «Kas sa helistada ei saa kuhugi? Äkki sinu boss teab?»

«Ei, söör,» vastab sinise vormipluusi ja musta vormimütsiga valvur.

«Sul on ju ometi keegi ülemus, kes sulle siin majas tööd annab. Ilmselt on ta ka teadlik sellest, kus siin asub majutus,» ei saa ma rahu. Mis siin nii keerulist olla saab?

«Ma ei tea, söör,» vastab mees ja tundub, et ta ei saa minu jutust lihtsalt aru. Lõpuks võtab ta siiski vaevaks telefonitoru hargilt tõsta ja kõne teha.

«Siin ei ole hotelli,» teatab ta lõpuks.

«No kuidas?» olen nõutu. Kas ma olen petta saanud? Otsin broneerimissaidilt selle uuesti üles, et leida telefoninumber. Numbrit paraku ei ole. Meilis, mis broneeringu kinnituseks saadeti, on vaid vahendaja infonumber, sootuks teises riigis ja vaevalt nemad mind seal kuhugi juhatada osakavad. Otsin veel teistelt saitidelt ja lõpuks leian ühe telefoninumbri, mis tundub kohalik olevat.

«Tere! Kas see on Valge Maja?»

«Jah, kuidas ma saan teid aidata?» vastab mehehääl telefonis.

«Mul on tänaseks broneering, aga ma ei leia teid. Olen praegu siin parklavalvuri juures, aga ta ei tea teie majutust,» kurdan talle oma muret.

«Anna telefon valvurile.»

Pärast mõningast vestlust ulatab valvur mulle telefoni tagasi ja meeshääl teatab, et ma olen vales majas.

«Võta rikša ja lase end viia tänavale number 90, maja number 27 juurde,» selgitab mees telefonis.

Pärast mõningast seiklemist õnnestub mul leida rikšajuht, kes natuke minu jutust aru saab.

Uus valge maja. Ja kogu lugu kordub. Majutusest ei jälgegi. Keegi ei tea midagi. Helistan uuesti.

«Olen teie juures toa ostnud, aga kuidas ma sisse saan? Ma ei leia sissepääsu.» Juba paar tundi on kulunud selle koha otsimisele.

«Oota seal, ära muretse,» lohutab hääl ja jäängi ootama.

Mõne aja pärast väljub majast auto, milles istuv seltskond tundub kohalikke olusid arvestades tavatu. Seal on kaks välismaalast, pealtnäha mitte kohalikud, aga samas ikka asiaadid. Pigem Indoneesia kanti. Peale selle paistavad seal olema ka suured kohvrid. Juhiaken avaneb ja seal pistab pea välja rõõmus kräsupeast jässakas kohalik.

«Sina otsid majutust?

«Jah, see olen mina,» vastan talle.

«Istu peale, ma viin su kohale,» kamandab kräsupea.

«Majutus polegi siin või?» ei saa mina aru.

«Ei ole jah. Tegelikult on, aga see on täis. Ma viin su teise kohta. Ära muretse! Sama kvaliteet!»

«Ma oleks võinud ju siis otse sinna sõita. Miks ma pidin siis üldse siia tulema?» olen hämmingus.

«Siin on veel kaks klienti. Ma viin teid korraga. Nii on lihtsam mulle,» selgitab mees muretult.

«Muide, su majutusel on Google'i kaardil vale asukoht. Ma käisin vales majas selle pärast,» avaldan ma oma pahameelt.

«Ma tean jah. Sellest ei ole probleemi,» heidab peremees muretult.

«Kuidas ei ole probleemi? Muidugi on sellest probleemi! Kulutasime palju aega selle korteri leidmiseks! Sa pead selle ära muutma!» seletavad läbisegi tagaistmel istuvad indoneeslased.

«Tõepoolest. See ei saa keeruline olla. Nii palju segadust on sellega. Paljud kasutavad tänapäeval Google'i kaardirakendust. Kui nad pidevalt pettuvad, pannakse sulle järjest madalaid hindeid broneerimissaitidel ja lõpuks ei tule siia keegi,» üritan mehele asja põhimõtte selgeks teha.

«Las see olla praegu. Kõik on okei ju. Te olete auto peal ja milles probleem on?» ei saa peremees asjast aru. Meil ei jää muud üle kui õlgu kehitada. Eks ta ise teab.

Uhke nimega palee osutub tavaliseks neljatoaliseks korteriks, mis on mehelikult segamini. Ühtegi naist seal majandamas pole ja administraatoriks on nooruke sugulasest üliõpilane. Peale minu ja indoneeslaste ööbib seal veel üks paar, mõlemad meessoost.

Teisel päeval meestepaar lahkub ja suur tuba jääb vabaks. Peremees pakub seda mulle. Seni olin maganud pisikeses toakeses, aga nüüd on mul äkki ruumi kui palju.

«Kas see on sama hinnaga?» küsin igaks juhuks, sest tingimused on suures toas märksa paremad. Suured aknad ja palju valgust senise pimiku asemel.

«See on kallim, aga sulle teeme sama hinnaga. Kuni keegi seda ei broneeri, võid siin toas olla,» on peremees lahke.

«Ma tänan väga!» olen meelitatud.

Õnneks pole see minu tuba.
Õnneks pole see minu tuba. Foto: Erakogu

Möödub nädal.

«Ma lendan täna tagasi Indiasse,» teatan hommikusöögil ja pöördun kräsupeast peremehe poole, kes on vahepeal tulnud elamist üle vaatama. «Palun kirjuta mulle majutuse eest arve.» 

«Jah, kohe,» on peremees krapsti püsti ja toob arveploki. «Sa maksid alguses 100 eurot ja siis veel 100?» kontrollib ta.

«Jah, täpselt nii see oli,» kinnitan oma raamatupidamist.

«Siis sa pead veel 24 eurot juurde maksma,» teatab peremees tähtsa näoga.

«Mismoodi? Üks öö maksis ju 32 eurot, ma olin siin seitse ööd, kokku on see 192 eurot. Sa peaksid hoopis kaheksa eurot tagasi andma, aga ma otsustasin selle sulle jätta nagu jootrahaks või nii,» olen ma rahulolematu.

«Kokku kuus ööd ja seitse päeva,» selgitab peremees sellise näoga, et ta ise ka ei usu, mida räägib. «Mul on selline süsteem, et viimase päeva eest tuleb ka maksta. Ümardan nädalaks.»

«Mis kuradi süsteem see veel on?» saan ma päris pahaseks.

«See on Bangladeshi süsteem,» selgitab kräsupea, aga nägu on selline kahtlev, nagu üritaks ta mind täielikku jama uskuma panna, kuigi tegemist ongi absurdiga.

«Kas sa lollitad mind?» küsin otse.

«Jah,» on mees aus. «Mul on raha vaja.»

«Miks mina pean olema see, kes selle sulle annab?» ei suuda ma üllatust varjata. «Mul ei ole sugugi palju raha, kuigi sa võid nii arvata.»

«Anna mulle siis kakskümmend eurot,» küsib nüüd kräsupea ilmel «ehk õnnestub, kuigi hästi ei usu».

«Miks ma peaksin sulle raha juurde andma?»

«Sa olid paremas toas. See tuba maksab muidu poole rohkem,» käib peremees trumbi välja.

«Ma teadsin seda! Sa ütlesid, et annad suure toa sama hinnaga ja nüüd hakkad tagantjärele juurde küsima. Väga tüüpiline,» ei saa ma mainimata jätta.

«Anna siis kas või kümme eurot,» palub peremees.

«Ma andsin sulle juba 200 eurot. Kuhu sa selle panid?» hakkan juba ülbitsema. Mulle tõesti ei meeldi, kui keegi üritab mind rahaga petta.

«Ma lähen Indiasse operatsioonile ja vajan raha,» tunnistab mees.

«Miks mina pean sind selles toetama? Ma ei ole heategevusorganisatsioon. Kui ma kõigile oleks raha andnud, kes on seda küsinud, siis mul poleks sentigi. Teile kõigile on siin mulje jäänud, et valge inimene on rikas, tal kasvab raha puu otsas ja ükskõik mis tal ka osta ei tule, ikka saab,» laon lagedale kogu oma trauma, mis mul on aastate jooksul Aasias tekkinud.

«Okei, pole probleemi,» nõustub peremees lõpuks.

Peaks need eurod ka tagasi küsima, mis ma talle jootrahaks jätsin, mõtlen endamisi. Ah, las olla. Olgu õnnelik sellega.

«Millega sa lennujaama lähed,» pärib peremees nüüd jutujätkuks.

«Mõtlesin tänavalt tuk-tuki võtta,» vastan nii, nagu asi on.

«Ei-ei, see pole turvaline. Nad võivad sind röövida! Näed, kõigil on trellid ees Bangladeshis,» hirmutab mind peremees. «Eriti vaadatakse just neid, kus välismaalane sees istub!»

«Ah, mis sa räägid! Ma olen tuk-tukiga küll ja küll ringi sõitnud. Sinu juurde tulin ka sellega,» ei taha ma teda uskuda.

«See on teine asi. Kui lennujaama lähed, siis nad teavad, et sul on kindlasti kõik asjad kaasas ja siis röövivadki,» ei jätkab mees hirmutamist. «Ma võin sind autoga ära viia.»

«Ahsoo, see oleks küll tore. Mis see maksab?» uurin ootusrikkalt.

«Ei midagi erilist, tavaline taksohind. 1200 takat,» käib mees tuima näoga välja kahekordse hinna, mida ma maksin lennujaamast tulles.

«Miks nii palju?» olen taas hämmingus.

«See on uus auto, hea auto. Mitte nagu taksod. Ja täna on laupäev, suured liiklusummikud,» väidab peremees.

Tegelikult pole see teab mis suur raha, kõigest 12 eurot, aga ikkagi on kahju poole rohkem maksta. Samas ei viitsi ma ka tänavale otsima minna ja jään nõusse. «Hea küll, lähme siis!»

Selle peale võtab mees telefoni ja hakkab helistama. Helistab mitmele numbrile ja kulm vajub üha rohkem kortsu. Saan aru, et ta otsib mulle taksot, mitte ei vii ise ära.

«Kell läheb juba paljuks, äkki peaks liikuma hakkama, mulle ei meeldi lennujaama viimasel hetkel jõuda…» küsin kõhklevalt.

«Ära muretse, kõik on hästi,» rahustab mind kräsupea, aga samas on tema näost näha, et autot ta veel saanud ei ole. Helistab veel.

«Okei, võid alla minna,» teatab ta lõpuks rõõmsalt.

«Kellele ma raha maksan?»

«Mulle,» on mees kindel.

Maksan raha ja hakkan end minekule seadma.

«Ega sul kaalu pole?» tunnen muret oma pagasi raskuse pärast.

«Ei ole, aga ma nägin, et sellel jaapanlasel on, kes eile tuli,» ja hakkab tolle magamistoa poole astuma.

«Ei-ei, ära mine teda segama. Ta ilmselt magab,» üritan kräsupead peatada, aga juba on hilja.

Jaapanlane tuleb unise näoga uksele. «Mis on? Mina magama!» poriseb ta ukse vahelt.

«Me tahame seljakotti kaaluda. Korraks laename kaalu,» teatab kräsupea, nagu poleks midagi valesti.

«Mina magama!» kordab jaapanlane pahaselt.

«Ma väga vabandan. Ma ütlesin talle küll, et ei ole vaja minna koputama, aga ta ei kuulanud mind,» üritan end välja vabandada, sest minu pärast ta ju üles aeti.

Jaapanlane ulatab sõnatult käsikaalu ja läheb vannituppa. Tagasi tulles üritan kuidagi asja parandada.

«Ma olen Jaapanis käinud. Mulle väga meeldis seal...» Jaapanlane ei reageeri.

«Ma veelkord vabandan. Ma tõesti ei tahtnud segada...» Aga sellestki pole kasu. Jaapanlane ei räägi.

Ja nagu aimata võis, ei ole taksojuht majutuse peremees. Ta on otsinud kellegi tuttava, kes on nõus mind lennujaama viima. Tõenäoliselt on ta sõidu hinnale poole otsa pannud, teenides tagasi osa sellest, mis oli planeerinud minult nöörida. Sõit lennujaama kestab vaid 15 minutit. Teed on tühjad ja mitte üht ummikut ei ole.

Aga teised Bangladeshi elanikud olid siiski väga sõbralikud ja rohkem keegi nahka üle kõrvade tõmmata ei üritanud, kui paar giidi välja arvata. 

Elatakse ka sellistes tingimustes. Perele süüa valmistamas.
Elatakse ka sellistes tingimustes. Perele süüa valmistamas. Foto: Margus Kalam

Vaata ka videot:

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles