Elu Kanaaridel: palmidealune Põhjala ja kultuuride kokkupõrge

Kalle Blomkvisti lugudesse sobiv bungalokompleks, sest just sellest basseinist leiti hiljaaegu laip.

FOTO: Martin Gorris

Lindgreni-Rootsit pole enam sugugi lihtne üles leida – Göteborgis plahvatavate politseiautode ja Malmös vihisevate kuulide vahelt. Seda peab nüüd mujalt otsima. Näiteks Gran Canaria lõunarannikult San Agustínist. Seal on teie Bullerby, Lillköping ja Soolavares – uppumas palmide ja kaktuste vahele, pea kohal pilvitult potisinine taevas. Selles ookeanivaatega San Agustínis on Rootsit rohkem kui Vormsil. Ja ilmselt ka rohkem kui nendes Stockholmi äärelinnades, mida alalhoidlikud inimesed öösiti väldivad.

Selles lõunamaises siniste basseinide ja konstantsete kõrgrõhkkondade Rootsis on oma rootsi poed, rootsi kirik ja rootsi kool – svenska skolan. Viimane kujutab endast haridusenklaavi, riiki riigis, sünkroniseerides oma eksamid muide emamaa omadega, et anda abiturientidele aktusel kätte lõputunnistus, mis näitab reaalset tulemust. Olukorras, kus Kanaari munitsipaalkoolides ei jätku kohti ning erakoolide tase on üle mõistuse halb, polegi paremat valikut olemas.

Rootsi koolist piki tänavat edasi jääb päikesekell.

FOTO: Martin Gorris

Selles troopilises Rootsis algab 50-ruutmeetriste elamispindade rent 500 eurost nädalas. Aga need on turistihinnad, disainitud lühiajalistele puhkajatele, kes on nõus iga päikeseminuti eest maksma. Kui otsida, diilitada ja veel natuke otsida, võib ka mõistlikuma pakkumise peale sattuda. Samas on Kanaaridel selline lugu, et enda deposiiti üürnik enam näha ei pruugi. Tüüpiliselt groteskne lugu juhtus hiljaaegu täiesti ontlike klientidega, kes küürisid enda üüribungalo nädalaga sama puhtaks, nagu esineksid nad Ajaxi reklaamis. Aga unustasid külmkapi alt tolmu võtta. See viimane pisiasi oli omanikule paraku piisav põhjus, et 2000-eurost deposiiti enam mitte kunagi tagasi maksta. Kui tüüpjuhtum vanasõnaks tuunida, kõlaks see ilmselt nagu «hundid söönud, süda paha».

Nii rakendavad mõned üürnikud enda deposiidi tagasisaamisel jõuvõtet ja jätavad viimase üüri tuima näoga lihtsalt maksmata. Sest ametliku väljatõstmiseni enne kolme kuud niikuinii ei jõuta, kuna kohtuveskid jahvatavad Kanaaridel veel aeglasemalt kui Hamleti-aegses Taanis.

Palmidealune Rootsi.

FOTO: Martin Gorris

Aga üürihinnad jätkavad krapsakat tõusu. Ühe toa saab kätte 300 euroga kuus. Ja kuna nõudlus ületab pakkumist, võib sellise summaga arvestada ka siis, kui sel ruumil pole juhtumisi näiteks aknaid. Või kui see hallitab. Või kui WC olukord sakib sajaga. Või kõik kolm korraga.

Samas saab kusagil läänerannikul või mägedes 300 euroga kätte mitmetoalise korteri. Sellise, mis võib, tõsi küll, kõpitsemist vajada, sest ei haaku boreaalse maailma arusaamaga asjadest: korteri, mille lagi on kirju ja uks kukub kohe eest; korteri, kus remonti teinud pintslimeestel pole maalriteipi isegi passiivses sõnavaras olnud.

Kes tahab, üürib terve maja, jätab parima sektori endale ja üürib ülejäänud pinna omakorda välja. Tegevus pole küll päris legaalne, aga lisatulu on garanteeritud. Ja kui omanikule õigel kuupäeval maksta, ei tohiks probleeme esineda. Sest palmisaarel on täpsus defitsiit.

Et endale üldse midagi üürida, on vaja NIE-numbrit. Tegemist on sisuliselt maksuregistri koodiga, mida saab taotleda kas või Tallinna Hispaania saatkonnast. Ankeeti pole ilmtingimata vaja päris kogu tõde kirjutada. «Soovin osta kinnisvara» kõlab piisavalt hästi, et endale number saada. «Soovin pool aastat soojas kliimas trippida, veits kanepit tõmmata ja uusi sõpru leida» ei tööta aga isegi siis, kui lausest keskmine osa välja jätta.

Aga kui teil on lõpuks nii NIE kui ka korter käes, läheb Baskini anekdoot vanas vaimus edasi. Näiteks suurema vihma ajal, kui keset elutuba tekib tiik. Või kui klikiaegset internetiühendust nädalate viisi ära ei kaabeldata, sest väidetavalt pole klient kodus olnud. Ehk siis teid pole väidetavalt iseenda kodus olnud, samal ajal kui te olete ju... ometigi kodus olnud. Ja kui internet on lõpuks käes, selgub, et tigupost ei tule kohale. Mitte ükski saadetis. Ei tule mitte ainult teile, vaid kogu linnajaole. Ja seda pole isegi kellelegi kurta, sest keegi ei viitsi sel vanal lahendamatul teemal enam jahuda.

Võib-olla olete sattunud Youtube’ist vaatama mõnda gone wrong-seeria klippi. Kanaaridele kolides ei pea seda tsirkust enam ekraanilt vaatama, sest kõik toimub vahetus nägemis- ja kuuldeulatuses, elavas esituses ning piiramatus koguses. Psühhiaatria siin ei aita, kapseldumine aga küll. Ja nii kolivadki rahvused omaette – rootslased San Agustíni, norralased Arguineguíni ja sakslased suurtesse bungalokompleksidesse. Sest muidu jookseb juhe lihtsalt kokku.

Hommikuidüll San Agustínis.

FOTO: Martin Gorris

Ühe sellise kompleksi välismaalastest omanikke sunniti hiljaaegu JOKK-meetodiga enda kinnisvara ära müüma. Igaks juhuks. Et äkki võtavad muidu terve saare üle. Eks nad siis müüsidki – peamiselt jõukatele kanaariotele, kes nädalavahetuseti pealinnast turismipiirkonda grillima tulevad. Loomulikult kustus kõrval asuv kaubanduskompleks sellise jama peale ära, sest äripäevadel oleks ikka nagu ka mingit käivet tarvis. Varsti kasvas malts katusele, neoonsildid läksid rooste ja betoonrinnatised pudenesid tükkhaaval tänavale. Alles jäi ainult pood, paar ülikallist restorani, jalgrattalaenutus ja parafarmacia, mis ei müü isegi paratsetamooli, vaid piirdub taimeteedega.

Aga miks täpne kellaaeg üldse oluline peaks olema?

FOTO: Martin Gorris

Ja sellesama kaubanduskeskuse ees olevas hiigelparklas elavad siis sakslased enda matkabussides. Elavad ja lõõbivad kohaliku elukorralduse üle – et apteegil on kaks kella, mis näitavad kumbki eri aega, ja et kui kojamehel oleks luua küljes WhatsApp, kasutaks ta enda töövahendit ehk rohkem.

Mõni sakslane toidab kasse, mõni teeb pulli, mõni lennutab purilennukit, mõni räägib ülbeks muutunud kanaariotest, mõni jälle sellest, et hoopis sakslased on kõigis maailma hädades süüdi... või siis sellest, et Stauffenbergil oleks Adolfile pommi pannes võinud ikka rohkem vedada. Eks ta ole. Soll sein, soll sein – mis teha, mis teha. Aga ühes osas on nad kõik ühte meelt. Et maailma parim kliima kompenseerib regioonile omase minnalaskmiskultuuri pea täielikult. Ja seda mitte ainult turistide jaoks. Nimelt on Hispaanias – ja Itaalias muide ka – EL-i madalaim enesetaputase, kirjutas viljakas kirjanik Manuel Vincent juba läinud sügisel ajalehes El País. Tehke järele!

Populaarne

Tagasi üles