Meie mees Aasias: indialaste äristiil on viimane asi, millega soovid modernses Hongkongis kokku puutuda

FOTO: Erakogu

Õnneks tean ühte parki, mis asub majutuse ligidal, ja nii kolingi oma kandamiga sinna puude alla pingile. Ilm kisub palavaks ja uni tikub peale. Olen ju äsja tulnud Balilt. Lend polnud küll pikk, umbes viis tundi, aga vaatamata sellele on öö magamata. Kuigi Hongkong on väga turvaline paik, ei julge päris pargipingile ikka tukastama jääda. Pealegi võib siis politsei mind tülitama tulla, kirjutab Aasias seiklev kaubarändur Margus.

Koht: Hongkong
Aeg: aprill-mai 2017

«Ei tuba, söör! Te ei tulnud eile ja broneering on tühistatud,» teatab hindi aktsendiga hääl telefonis.

«Ma saatsin teile ju e-maili, kui broneeringu tegin. Teatasin, et jõuan järgmise päeva varahommikul. Seetõttu ma broneerisingi toa ühe öö varem, et ei peaks pool päeva tänaval ootama. Vaadake oma kuu aega tagasi saadud meile. Saatsin kirja otse broneerimissaidilt!» Kirjeldan olukorda rahulikult, olen oma õiguses kindel.

«Ei tuba!» on indialane teisel pool toru resoluutne.

«Siis peate mulle raha tagastama!» nõuan juba rangemal toonil.

«Ei tagastus! Meie hotelli eeskirjad! Kui klient ei tule õigel päeval, siis raha ei tagasta.»

«Mis mõttes? Ma maksin viie öö eest!»

«Hotelli eeskirjad. Ei tagastus!»

«Ma helistan vahendajale. Neil on kindlasti minu meil süsteemis.» Olen kindel, et see nii on, katsun end vaos hoida.

«Ise tead. Meil on kõik toad välja müüdud!» Nende sõnadega lõppeb telefonikõne.

Seisan suure elamu Chungking Mansions’i kes teab mitmendal korrusel trellitatud ukse taga kell seitse hommikul. Siit uksest ma niisiis edasi ei pääse.

See on hoonetüüp, millesarnaseid ehitati Hongkongi ridamisi peale teist maailmasõda. Hiiglaslik maja, mis oli algselt mõeldud ruumiprobleemi lahendamiseks, kuna linnas nappis elamispindu. Nüüd on sellistes majades hulgaliselt tibatillukeste tubadega majutusi, õmblustöökodasid, kõiksugu firmasid, poode, valuutavahetusi. Suur osa majutusi kuulub India päritolu perekondadele, kes on Hongkongi kaasa toonud oma kultuuri ja äristiili. Sellega kaasnevad ka müügimehed, kes hoone ümbruses üritavad mööduvatele turistidele pakkuda majutust, müüa neile kallite kellade odavkoopiaid ja vedada neid rätsepatöökodadesse ülikondi tellima. Pilti ilmestavad väikesed söögiletid, kus on vaid India köögi tuntumad palad saadaval. Seda kvartalit võiks nimetada Väikeseks Indiaks või Indialinnaks. Minu jaoks väga tüütu! Aktsepteerin indialasi nende kodumaal ja arvestan nende kultuuri eripäradega. Hongkongi modernses kompotis, kus Aasia on segunenud läänega, tundub indialaste käitumine sageli kohatu. Võiks ju seda piirkonda vältida, aga nende majutuste hinnaklass on see, mis mind vägisi sinna sunnib minema.

Hongkong

FOTO: Margus Kalam

Hakkan oma kotte selga vinnama, kui kuulen samme ja üks mustanahaline noormees avab võtmekimbu kolinal ukse.

«Kas sul on siin broneering tänaseks?» uurib ta sõbralikult soravas inglise keeles.

«On jah, aga telefonis öeldi, et see on tühistatud, kuna ma ei saabunud enne südaööd. Ja raha ka ei tagastata!» väljendan oma pettumust. «Ma olen kindel, et saatsin meili. Kas saad kontrollida?»

«Kahjuks ei saa. Mina olen administraator, aga arvutit meil siin pole ja e-posti näeb vaid omanik,» vabandab noormees. «Aga ära muretse, küll leiame lahenduse. Nad on siin hotellis vanamoelised. Ei oska asju ajada nii, nagu Hongkongis asjad muidu käivad. Tule pärast kümmet tagasi, siis on boss kohal.»

«Mis teha... Väga tobe olukord. Maksin esimese öö eest just selleks, et saaksin varakult tuppa ja öisest lennust välja puhata. Nüüd pean ikka väljas ootama. Tahtsin veel peale lõunat messile minna...» Olen täiesti pettunud. Aga saan ka aru, et aafriklane ei saa mind tõesti rohkem aidata.

Õnneks tean ühte parki, mis asub majutuse ligidal, ja nii kolingi oma kandamiga sinna puude alla pingile. Ilm kisub palavaks ja uni tikub peale. Olen ju äsja tulnud Balilt. Lend polnud küll pikk, umbes viis tundi, aga vaatamata sellele on öö magamata. Kuigi Hongkong on väga turvaline paik, ei julge päris pargipingile ikka tukastama jääda. Pealegi võib siis politsei mind tülitama tulla.

Pargi kõrval on mošee ja ilmselt seetõttu on seal oma einestamislaagrid üles seadnud hulgaliselt pearättidega naisi, kes on kõne järgi otsustades ilmselt Indoneesiast pärit. Kui silmad sulgeda, võiks mõelda, et olen tagasi Balil. Tuttav kõnemulin, millest isegi tuttavaid sõnu haaran. Hiljem saan teada, et Hongkongis töötab koduabiliste ja lapsehoidjatena hulgaliselt indoneeslannasid, kes vabal ajal käivad parkides kohtumas.

Helistan broneerimissaidi infonumbrile ja räägin oma loo. Kiirelt leitakse sealpool minu broneering ja ka majutuskohale saadetud meil. Muidugi on mul õigus tuba saada, kinnitavad nad. «Kui te ei saa, helistage meile kohe tagasi,» saan lootustandva soovituse.

Kell kümme olen tagasi majutuse uksel. Selleks ajaks on kogu maja ärkvel. Liftijärjekorrad on pikad, nii üles- kui allasuunda. Kära on palju ja seltskond on kirju, peamiselt indialased ja aafriklased. Alumine korrus on täitunud karrilõhnadega, samuti lift. Köögid asuvad kusagil ülemistel korrustel ja ainus viis söögi transpordiks on ühisliftid, mida kasutavad kõik.

«Meil ei ole ühtegi vaba tuba!» teatab mulle majutuse peremees, dressipükste ja rannaplätudega indialane, vaadates uhke näoga läbi seina kaugustesse. «Ma juba ütlesin sulle telefoni teel!» Ühtäkki on tema inglise keel kuidagi paremaks läinud kui varahommikul telefonis. Kentsakas, aga mitte ka väga. Ju ta üritas minust hommikul kõiki vahendeid kasutades lahti saada.

Noor aafriklane muigab tema selja taga ja teeb käega liigutuse, mida võiks tõlkida: oota, ära muretse, võta rahulikult... Aga ma olen magamata ja tüdinud sellest India stiilis jamast: «Ma helistasin juba vahendajafirmale ja nad kinnitasid, et meil on teile saadetud. Palun rääkige nendega ise. Ma helistan kohe!»

Indialane lülitub seepeale ümber ignoreerimistaktikale, nagu nende rahvusel ikka kombeks, kui ollakse kaotusseisu sattunud. Mind nagu polekski olemas ja ta alustab juttu teiste samasuguste dressipükstes ja plätudes india tüüpidega, kes vahepeal on sinna ilmunud.

Valin numbri ja ulatan telefoni tema poole. Mees ei tee väljagi ja teeskleb, et tal on väga tähtis jutt oma semudega pooleli. Oi kui palju kordi ma olen seda Indias näinud. Vahel tahaks suisa sekkuda ja öelda, et mis tsirkust te teete. Ajage oma asjad korda, mitte ärge mängige «mina sinuga ei mängi».

«Okei-okei-okei... pole vaja. Ma vaatan järele. Võib-olla leiame toa,» poriseb tüüp lõpuks pettunult.

Aafriklane muigab ja piilub vandeseltslaslikult minu poole. Teised ajavad oma «tähtsat juttu» edasi. Ma saan pisut hindi keelest aru ja sellega mind ei lollita. Parem on alati muidugi teeselda, et ma ei mõista mõhkugi. Nii kuulen näiteks ära, kui jutt käib pärishinnast ja sellest, mis mulle pakutakse.

Mõne minuti pärast on võti laual ja saangi oma miniatuursesse tuppa kolida. Lahe! Mu uue elupinna suurus on ei rohkem ega vähem kui üheksa ruutmeetrit. Dušši võtta saab vaid WC-potil istudes. Voodi ulatub täpselt seinast seina ja üle 180 sentimeetri pikkune inimene voodis end välja sirutada ei saa. Just selliseid tubasid see dressipükstega kutt välja üüribki, minu hinnangul on tal neid umbes kümne ligi.

Miniatuurne tuba Chungking Mansions'is

FOTO: Margus Kalam

Kord saatis ameeriklasest sõber mulle nalja pärast videolingi, kus üks reisisell sellist tuba demonstreeris ja selle üle nalja viskas. Ta soovitas naljaga pooleks, et kui Hongkongi lähed, üüri selline tuba. Ta ei osanud aimata, et ma ööbingi sageli sellistes tubades, kuna need on kõige odavamad. Vahel saab sellise kahekümne viie euro eest, aga samas võib hind kerkida ka üle kahesaja euro öö eest, sõltuvalt nõudlusest. Hetkel ongi siinkandis tubadele kõrge nõudlus, sest alanud on kaks suurt rahvusvahelist vääriskivide ja ehete messi ühel ajal. Seetõttu olen minagi seal.

«Sinu pärast ma kaotan praegu palju raha!» viskab dressipükstes tüüp mokaotsast, kui ma hakkan välja minema.

«Ah?! Mida? Mis raha?» olen täiesti jahmunud sellisest pöördumisest.

«Kas sa tead, kui palju maksavad praegu toad siin linnas?»

«Ma tean, et praegu on messid ja hinnad üleval. Seepärast ma broneerisingi kuu aega varem,» seletan tüübile, kuigi ei peaks temaga üldse rääkima. Omanik või asi, niimoodi oma kliendi kallal norida. «Maksin veel eilse öö eest, aga tuba ei saanud!»

«Ma saaksin praegu küsida 180 USD ühe öö eest!» ei suuda ta enda teada jätta. «Sina maksid ainult 40. Vahendaja võtab veel ka sealt protsendi. Mulle ei jää midagi.»

«Ja mis siis? Oleksid võinud selle peale varem mõelda,» parastan mina.

«Ma ei saa aru, kuidas sa üldse said selle toa kuu aega varem broneerida?» on mees segaduses.

«Ma võin aasta aega ette ka broneerida, kui sa toa seal saidil saadavaks teed,» seletan mina ja imestan, kuidas ta seda ise ei tea.

«Ma ei saa aru... Kuidas nii saab?» poriseb tüüp edasi.

«Kuidas sa saad üldse hotelli pidada, kui sa selliseid asju ei tea? Ja igatahes on äärmiselt ebaviisakas süüdistada mind selles, et sa kaotad minu pärast raha. Niimoodi kliendile ei öelda! Sellist käitumist pole ma isegi sinu kodumaal kohanud!» No tõesti. Süüdistada mind selles, et ta müüs toa mulle kuu aega varem, sai raha kohe kätte, aga nüüd tahaks veel teenida!

«Mina ei tahtnud üldse sinna saidile reklaami panna,» ei suuda ta ikka jätta ja asub süüdistama vahendusfirmat, üht üleilmselt tuntud broneerimisüsteemi. «Nemad käisid peale, et teeme diili ja siis saan palju kliente. Kuu aega tagasi polnud üldse kliente. Mõtlesin, et hea küll, proovin siis korra. Ma ei teadnud, et seal saab nii pikalt ette broneerida, lausa kuu aega ette! Enam ma sinna saidile reklaami ei pane!»

«Ise tead. Igal juhul kaua su äri nii ei kesta. Sa oled niigi ajast maha jäänud. Sul pole isegi arvutit, kust broneeringuid vaadata. Kuidas sa üldse arvestust pead selle üle, kas sul vabu tube on?»

«Ei ole probleemi,» toriseb mees minust mööda vaadates. «Mul on oma süsteemid.»

Vahepeal on broneerimissait mulle meili saatnud küsimusega, kas sain toa. Väga meeldiv nende poolt. Professionaalne! Saadan vastukirja, kus kirjeldan olukorda ja soovitan selle majutusega mitte enam tegemist teha. Nad tänavad info eest ja lubavad asjaga tegeleda.

Süüdistusi raha kaotamise eest tuleb mul veel mitu korda üle elada. Iga kord nende nelja seal elatud päeva jooksul, kui indialane mind näeb, on tal midagi kobiseda. Näiteks olevat just keegi käinud tuba küsimas ja minu pärast polnud tal anda. Jälle rahast ilma! See on nii absurdne, et ajab naerma. Samas kuulen läbi toaukse, kuidas üks turist käib tuba küsimas ja mees pakub hinnaks nelikümmned dollarit. Mitte 180, nagu ta mulle väitis hetkel saavat. Ju tal siis ikka oli vabu ruume.

Ja siis tekib uus segadus. Olen juba nädalapäevad tellinud ühelt turismisaidilt rongipileti Hiinasse tellinud. (Ma ei tea veel, et neid saab Hiinas raudteejaamast poole odavamalt.) Saan meili kinnitusega, et kuller andis mu pileti majutuskohale üle.

«Minu nimele peaks siin olema üks ümbrik,» teatan peale järjekordset süüdistust, kuidas boss minu pärast raha kaotas.

«Mis ümbrik? Ei ole mul mingit ümbrikut,» poriseb pahur indialane. «Kuidas see üldse saaks siia tulla?»

«Ma tellisin omale rongipileti ja lasin selle siia saata,» selgitan pisut ärritunult, sest asjaga on kiire. «Homme on juba sõit.»

«Miks sa lasid selle siia saata? Miks sa sellest mulle enne ei rääkinud? Ma viskan kogu posti minema, kui see pole minu nimele tulnud!» ärritub ka tema.

«Ma praegu räägingi sulle. Olen reisides omale igasuguseid pileteid lasknud hotellidesse saata. Isegi pangakaarte. See on täiesti normaalne. Kuhu ma siis peaks laskma need saata, kui ma reisin?» olen juba ahastuses. Nii elementaarne asi tekitab ka probleeme. Selle tüübiga ei saa üldse mingeid asju ajada.

«Näed, siin on kirjas Payless Guesthouse, Flat A2 ja kohale toimetatud,» näitan talle oma telefonist meili.

«See pole minu hotell. See on teine. Selle nimi on Pay Less,» räägib mees, nagu tegemist oleks ilmselge asjaga.

«Kus see siis on?» olen üllatunud.

«Näe, seal,» osutab mees mõni meeter eemal asuvale uksele, kus on samasugune logo, lihtsalt Payless lahkukirjutatult.

«Mis asja? Ma arvasin, et see on sama koht,» ei saa ma enam midagi aru.

«Ei ole. Boss lahutas naisega. See on ta naise oma,» selgitab mees.  

«Sa ise ei olegi omanik?» olen mina üllatunud.

«Ei,» kõlab lühike vastus. Ilmselgelt tahaks ta ise see omanik olla ja nii ta ka mulle algusest peale mulje on jätnud. Nüüd aga tuli tõde juhuslikult päevavalgele.

«Sama nimega külalistemaja. Miks?!»

«Üks oli juba tuntud ja kui keegi otsib selle nime järgi, siis vahel satuvad siia meile, kuigi algselt tahtsid teise minna,» räägib mees tüüpilisest India ärimudelist. Kui seal mõni restoran saab kuulsaks, siis tehakse lähedusse veel ports samanimelisi.

«Kas sa saaksid neilt uurida minu pileti kohta?» küsin viisakalt, sest mul on seda tõesti vaja.

«Minul ei ole nende numbrit. Ma ei suhtle nendega,» teatab boss uhkelt ja hakkab nagu minekule sättima, et ei peaks minu asjaga tegelema.

«Oot-oot, kuhu nüüd? Mul on seda piletit vaja. See uks on lukus ja keegi ei ava koputamise peale,» üritan teda veenda mind aitama. Seda tüüpi külalistemajades on administraator tihti hoopis teisel korrusel. Mõnele firmale kuulub mitu erineva nimega majutust, mis on kõik mööda suurt hoonet laiali.

«Kas tõesti nii raske on oma klienti aidata?» olen juba täiesti löödud.

«Okei-okei,» võtab tüüp lõpuks telefoni ja helistab. Mõne minuti pärast on mul pilet käes.

Kindel on see, et edaspidi ma enam Chungking Mansions’i nimelisse suurhoonesse majutust ei võta. Lisaks sellele, et mind raha kaotuses süüdistati, on seal elu liiga kirev. Liiga India. Hongkongist ma Indiat ei otsi.

Väike soovitus reisijale: otse Chungking Mansions'i kõrval on teine samasugune suurhoone, Mirador Mansion, kus on samuti mitukümmend majutust ja mõni neist päris talutav. Nüüd juba tean, mis nimega majutused kuuluvad hiinlaste ketti. Hiinlastega saab normaalselt asju ajada ja teenindus on ka viisakas. Kellel raha jagub, võib muidugi päris hotelli minna.

Mirador Mansion

FOTO: Margus Kalam

Tagasi üles