Meie mees Aasias: Myanmaril oli meile piinlik üllatus varuks

Margus Kalam
, meie mees Aasias
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mina ja Inge.
Mina ja Inge. Foto: Ahto Meri

Uskumatu! See on kordades odavam, kui ma olin arvanud. Suveniiripoodides on hinnad dollarites ja sellise kausi eest tuleb välja käia oma kümmekond ameeriklast. See naine aga küsib kõigest paar eurot nii suure töö eest. Ühe kausi valmimine, sõltuvalt graveerimise keerukusest ja värvitoonide arvust, võib võtta kuni kuu aega, kirjutab Aasias seiklev kaubarändur Margus.

Aeg: Jaanuar 2019
Koht: Bagan, Myanmar (Birma)

Saatuse tahtel ristuvad minu teed kahe eestlase Ahto ja Ingega, kes oma aastase «Keskeakruiisi» toimumispaigaks on valinud Aasia. Juba nende blogi lugedes tekib mul tunne, et neid inimesi tahaksin lähemalt tunda. Meie esimene kohtumine leiab aset Tais, kus saab ühiselt tuuritades mõtteid mõlgutatud selle üle, kuidas taasühineda Birmas, kuhu nii mul kui nendel on niikuinii kavas minna. Nii juhtubki. Umbes kuu aega hiljem avangi eestlastest ränduritele kummardades oma hotelli välisuksed. Olen sel hetkel teist päeva Birmas.

Ahto ja Inge.
Ahto ja Inge. Foto: Ahto Meri

Juhtub ka see, et järgmistel päevadel seame kõik koos oma elektrirollerid joonele iidses Bagani linnas. Keerutame seal liiva üles kord kuivas jõesängis rallitades, siis jälle punaste pagoodide vahel tiirutades ja elamusi otsides. Aga kõige põnevam on siiski kiigata küladesse, kus kohalikud elanikud päriselt pesitsevad.

«Kas sa tahad näha küla?» küsib kiitsakas ja kuidagi närvilise olemisega keskealine naine, kes ilmub äkki välja ühest hoovist. Oleme just jõudnud kaamerad kaela riputada, plaaniga see külake läbi kammida. Naine kannab traditsioonilist pikka musta värvi seelikut ja valgekirjut pluusi, mis koos mõjuvad kuidagi kentsakalt pidulikult. Nägu, kael ja käsivarred on tal täielikult üle võõbatud thanaka ehk sidrunipuu pulbri seguga, mis pidavat kaitsma nii päikese kui ka kõige halva eest. Näha on, et ta tahab meid väga kaasa vedada. Ilmselt on hädasti raha vaja.

Ahto ja Inge on võtnud juba pikaajalise maailmarännu keskel omandatud eitava hoiaku. «Me vaatame ise ringi,» vastab Inge naisele konkreetselt. Mind aga siiski huvitab, mida on võimalik seal majades näha. Need on nii hõredad ja avatud, et privaatsust seal väga ei paista hinnatavat. Ei ole märganud, et teistes Aasia riikides nii läbipaistvad elamised oleks. Bambusest ja palmilehtedest on ehitatud pisikesed justkui kanajalgadel hütid, mille ees on tihtipeale lavats, kus pererahval on hea leiba luusse lasta.

«See on köök,» tutvustab naine lõkkeaset, ümberringi kuhjatud pottide ja pannidega. Köök on sisuliselt õues. Paar õhukest bambussseina ja kerge õlgkatus katmaks vihma ja päikese eest.   

«Ma näen jah, et köök,» mainin selle peale.

«See on lehm sööb,» osutab naine tühjale künale. Ahah, lehma sööginõu.

Juba on vilgas naine teises hoovis ja veab mind kättpidi järgi. Ahto ja Inge on silmist kadunud, aga ma ei muretse selle pärast, sest küla pole kuigi suur.

«See on köök,» näitab naine juba järgmise pere söögitegemise platsi näidates.

«See on lehm sööb,» kordub sarnase küna juures nagu eelmises hoovis. Sellega tema inglise keele oskus ilmselt piirdub. Ta olekus on endiselt tunda rahutust, aga ilmselt selline ta ongi. Pisut äkiliste liigutustega sahmerdaja. Mõni inimene ju ongi rahutu. Mina ise ka. Vahepeal üritab ta ikka naeratada, aga see kukub kuidagi kohmetult välja. Mu vaist ütleb, et tegu on ausa inimesega, aga siiski − midagi on kentsakat. Millal ta asja juurde jõuab, mida ta tegelikult tahab?

«Hea küll, kas midagi veel?» küsin ja olen valmis talle pisut raha jätma. Aga naine silkab juba järmisest värvast sisse ja viipab mind kaasa. No mis nüüd? Järgmine köök ja järgmine lehm-sööb?

«Laquerware,» osutab ta kahe naise poole, kes bambusest kausse punuvad. Olen seda punumist juba näinud ja salvestanud teises käsitöökülas, alates bambuslaastude lõikamisest kuni lakkimise ja mustrite graveerimiseni. Hetkega on naine bambusest lavatsil, haarab kätte noa ja õhukese bambusliistu ning lõhestab selle kaheks. Üks ots läheb tal varvaste vahele ja teiselt poolt rebib liistu pooleks. Ja nii edasi, kuni bambusliistust on saanud mõne minutiga peened kaardus pirrud, mida ta kiirelt punuma asub.

Laquerware meister.
Laquerware meister. Foto: Margus Kalam

«Ma olen näinud juba, kuidas seda tehakse,» üritan talle seletada, aga ta ei saa aru või ei taha saada ja jätkab kausipunumist. Või pigem rullimist: laastukesi keeratakse järjest üksteise sisse, kuni tekib kauss, ilma liimi kasutamata. Hiljem kaetakse see mitmekordse lakikihiga, mida saadakse värnitsa-mürgipuu ehk lakipuu mahlast.

«Ma tean, ma tean. Olen näinud juba,» üritan naist pidama saada, sest mis mõttega ta seda niisama teeb. Pärast maksa veel asja eest, mida ma ei tahtnudki näha! Nihelen minekule. Seepeale osutab naine valmis kausside virnale. Need on kaunid! Kujutan vaimusilmas ette, kuidas ma neist kunagi kodus suppi söön.

«Mis need ka maksavad?»

«4000 kyat.» Uskumatu! See on kordades odavam, kui ma olin arvanud. Suveniiripoodides on hinnad dollarites ja sellise kausi eest tuleb välja käia oma kümmekond ameeriklast. See naine aga küsib kõigest paar eurot nii suure töö eest. Ühe kausi valmimine, sõltuvalt graveerimise keerukusest ja värvitoonide arvust, võib võtta kuni kuu aega.

«Ma ostan kaks,» näitan talle sõrmedega. Naise nägu lööb särama ja ta keerab kausikesed kohe ajalehe sisse.

«Okei, ma nüüd lähen ja otsin oma sõbrad üles,» ütlen lootuses, et ei peaks järgmist kööki ja järgmist lehm-sööb-kohta vaatama minema.

Naine on rahul ja jääb sinnasamasse tööle, korra vaid lehvitab mu poole. Hiljem leian sellesama naise foto raamatust, mille on välja andnud üks kohalik organisatsioon jaapanlaste toetusel ja kuhu kõik selle küla meistrid on sisse kantud.

Ahto ja Inge on oma jalutuskäiguga jõudnud samasse tänavasse, kuhu mina suundun. Patseerime küla vahel edasi. Kuni… läheb mölluks. Ühest aiast tormab välja mitmekümnepealine lehmakari, pererahvas neile takkajärgi. Ehe külaelu.

«Tulge-tulge,» viipab meile üks uus naine kusagilt hoovist. Vaatame üksteisele otsa ja noogutame. Hea küll! Vaatame, mida pakutakse? Kaugelt on näha laud, millel on termos ja teetassid. Tundub nagu kodukohvik? Võiks küll korraks maha istuda ja midagi juua. Päike on seniidis ja taevas pole pilveraasugi. Perenaine viipabki meid lauda, mille ääres lavatsil istuvad kaks vanamemme.

«Tee?» osutab perenaine termosele ja naeratab laialt. Loomulikult on ka tema nägu nagu kõigil Birma naistel ning osal meestel võõbatud thanaka seguga.

«Jah!» vastame üksmeelselt.

«Kui palju maksab?» küsin igaks juhuks üle, et pärast üllatusi poleks.

«Mitte midagi,» naeratab naine, samal ajal teed klaasikestesse valades. Oleme pisut üllatunud, aga võtame siiski tee vastu. Ise arutame, et millal siis midagi pakkuma hakatakse.

Järgmisel hetkel ilmuvad lauale pähklid ja suhkruroo mahlast valmistatud maiustused, mis on nagu kõvad lehmakommid. Neid on hea tee kõrvale hammustada.

«Kas see maksab?» küsin taas.

«Ei, see ei maksa midagi,» vastab naeratav perenaine.

«Kuskil see konks peab ikka olema,» arutame isekeskis. «Mingil põhjusel ta meid ju sisse viipas.»

Üks memmedest süütab hiigelsuure sigari, mille all hoiab teise käega poolikut kookospähkli koort, mis täidab tuhatoosi ülesannet. Ta on lahkelt nõus poseerima, kui küsime luba pildistamiseks. Kas see maksab? Aga ei, memm naeratab laialt ja keeldub meie rahast.

Sigarit suitsetav memmeke.
Sigarit suitsetav memmeke. Foto: Margus Kalam

«Äkki nad müüvad neid sigareid ja pildistamine on ahvatluseks?» arutleme edasi, ise aina enam põnevil.

«Kas ma saaksin ühe sigari osta?» uurin teiselt memmelt, kes parasjagu uut hakkas keerama. Memm muheleb ja ulatab valmis keeratud sigari mulle.

«Kui palju see…?» ja hakkan juba rahakotti otsima.

«Mitte midagi!» Ja ikka seesama lai naeratus.

Istume nii umbes tunnikese. Ajame juttu noorima naisega, kes pisut inglise keelt räägib. Piisavalt selleks, et kõik pereliikmed ära tutvustada ja näidata vanu fotosid toa seinal.

Ootan sisimas kärsitult, millal siis tegeliku ärini jõutakse.

«Äkki teeks lahkumisliigutusi ja vaatame, mis saab?» pakub Inge välja. Nad on Ahtoga oma ligi aasta kestnud reisi jooksul sellega harjunud, et tasuta lõunaid ei ole. Seljakotid selga, täname pererahvast…

Kõik naeratavad ja lehvitavad.

Ja kas lahkumegi?

Hakkame astuma, aga ei suuda.

«Piinlik on kuidagi ära minna,» paotab Inge mokaotsast ja me oleme Ahtoga sama meelt. 

Nii võtame ise endale selle rolli, millega ammu harjunud oleme. Valge turist, kes Aasia inimest majandulikult toetada saab.

Meie võõrustajatel on maja kõrval tee ääres väike lett, kus ripuvad mõned rahvuslikud seelikud, ja Inge otsustab, et nüüd on täpselt paras aeg endale see seelik ära osta. Mina leian letilt paar kausikest ja pudeliavaja, mis endale osta. Nii on vähemalt süda rahul, et saime kuidagi selle ootamatult siira ja omakasupüüdmatu külalislahkuse eest tasuda.

Vaata lisaks:
Meie mees Aasias Instagramis
Meie mees Aasias Facebookis

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles