Eesti blogija Mehhikos: läksin seebikatest nähtud elu avastama, aga kogetu ületas mu ootused mitmekordselt!

FOTO: Erakogu

Maapiirkondades on ikkagi levinud see macho-kultuur, kus lapsed on ainult naiste pärusmaa ja kui isa õhtul töölt koju tuleb, siis olgu soe söök laual ja pere pisemad isa silma alt eemal, et ta saaks niisama diivanil telekat vaadata. Tihti kaasneb selle kõigega vaimne ja füüsiline vägivald, mille naised lihtsalt ära kannatavad, sest kuhugi pole minna, kirjutab pool aastat Mehhikos elanud Jaanika.

Mineku idee tuli juba lapsepõlves

Öeldakse, et unistused annavad jõudu. Juba lapsena seebikaid vaadates tundus mulle väga huvitav see riik, kus seebikate tegevus aset leidis. Ka hispaania keel, mis pealeloetud jutu alt ainult natuke kostis, tundus mulle midagi nii ilusat, et ma olin üsna kindel, et tulevikus ma seda keelt rääkima hakkan!

Nii möödusid vahepeal aastad ja minu armastus hispaania keele vastu aina süvenes. Oma suurenevat huvi hispaania keele vastu leevendasin 14-aastaselt mormoonide juures, kes seda Tartus tasuta kõigile soovijatele õpetasid. Lisaks oli mul õnn õppida gümnaasiumis, kus hispaania keel oli valikainena õppeprogrammis täiesti olemas.

Seega 2009. aasta veebruaris, kui mõtlesin hoolega, mida oma eluga pärast gümnaasiumi peale hakata, jäi mulle silma vabatahtlikuks minemise võimalus. Ja kuigi protsess oli keerukas ja aeganõudev, siis mu sisetunne ütles, et ma pean Mehhikose saama!

Kui rahastus pärast pikka ootamist septembris tuli, olin ma nii õnnelik! Asjaajamine võttis veel omajagu aega ja minek toimus alles 2010. aasta jaanuaris. Olin valmis pooleks aastaks kolima enda jaoks täiesti teistsugusse keskkonda, kus pidin hakkama töötama lastekodus endiste tänavalastega, aga isegi varasem kogemuse puudumine ei heidutanud mind, sest mu põhieesmärk oli hispaania keel täiesti selgeks saada.

Mehhiklased ja nende mitu nägu

Kui mu lennuk 13. jaanuaril 2010 Mehhikos maandus, oli minus nii palju segaseid tundeid – ühelt poolt muidugi ülevoolav rõõm ja ootusärevus, teiselt poolt aga hirm, kas äkki äkki liiga suurt tükki hammustada ei võtnud? Kas ma saan üldse hakkama?

See hirm oli aga asjata, sest kuigi mu projekt osutus emotsionaalselt üsnagi raskeks, kohtusin ma sel teekonnal nii paljude imeliste inimestega, kes tegid selle kogemuse minu jaoks võrratuks. Ja ma olen neile selle eest ülitänulik!

Esimesed kümme päeva elasin ma hostperekonnas, kes oligi täpselt selline seebikatest välja karanud perekond – nad palvetasid, põsemusitasid ja lugesid söögipalvet tihemini, kui praegu Eesti raadiotest Nublu laule mängitakse. Ka reeglid olid paigas – 21-aastane perepoeg pidi südaööks alati kodus olema, lisaks pidi pereema teadma, kuhu ja kellega minnakse. Kuna Mehhikos elavad lapsed ka täiskasvanueas pikalt koos vanematega, siis oli mul veel 30-aastane hostõde, kes elas endiselt vanematega ja tema peika võis teda külastada ainult päevasel ajal. Mehhiklased on väga usklik rahvas ja nende vanemad vähemalt tahavad uskuda, et lapsed (eriti tütarlapsed) enne abielu seksuaalelu ju ei ela. Tegelikult elavad küll ja seda isegi aimatakse, aga see on tabuteema, mida enamasti vanemate eest varjata üritatakse.

Tutvusin selle poole aasta jooksul nii paljude erinevate inimestega! Nüüd aastaid hiljem ma muidugi kahetsen, et esimesed kolm kuud rohkem teiste riikide vabatahtlikega suhtlesin kui kohalike endiga, aga õnneks viimase kolme kuu jooksul õnnestus mul läbi käia käsitöölistest mehhiklaste sõpruskonnaga! Seal sain kohalikul väiksel käsitööturul ise käsitsi tehtud ehteid ja pille müüa, mis oli kindlasti väga huvitav kogemus.

Vaba aja sisse mahtusid erinevad peod salsaklubides, kus ma täiega puujalg olin, aga see ei läinud mulle korda, sest mehhiklased on ise väga vabad ega halvusta niisama kergelt. Lisaks toimusid reisid erinevatesse Mehhiko paikadesse, kus sain tutvuda kunagise maiade kultuuriga. Ette tuli erinevaid olukordi, kus minu euroopaliku välimuse põhjal taheti mulle turul käsitööd kallima hinnaga müüa, aga kui ma neile mehhikopärases hispaania keeles ütlesin, et nii pole küll ilus teha, siis oli suhtumine hoopis viisakam. Nimelt paljude mehhiklaste jaoks on välismaalased gringod, mis otsetõlkes tähendab küll USAs elavat inimest, aga nad on selle kõigi välismaalaste kirjeldamiseks kasutusele võtnud.

Ka mehhiklaste peremudel on väga teistsugune kui meil. Kuigi paljud elavad veel pikalt vanematega, sest enne abiellumist ei soosita vabaabielu (eriti maapiirkondades), siis on ka neid, kes 20-aastaselt on juba abieluski ja mitmed järeltulijadki olemas. Mõned on kindlasti ka õnnelikud, aga palju on neid abielusid, mis sõlmitakse lihtsalt sellepärast, et saaks oma vanemate juurest minema. Kuna patuelule vaadatakse väga viltu, siis on abiellumine just see õlekõrs, mis võib teiste hukkamõistust päästa. Kohtusin selle poole aasta jooksul mitme noore perekonnaga, kus oli kolm-neli last, aga õnnelikud ei oldud, sest tunti, et lapsed on küll toredad, aga liiga noorelt on perekond loodud.

Kuigi Mehhiko on endiselt arengumaa, on aastate jooksul edasiminek siiski märgatav olnud. Suurtes linnades on naistel juba kergem meestega võrdne olla – nad saavad rohkem tööl käia ja tunda end peaaegu meestega võrdsena. Maapiirkondades on aga olukord hoopis nukram – mehed käivad tööl ja naised on kodus ning kasvatavad lapsi. Jalutasin lastekodu lastega tihti lähedalasuva küla kooli juurde kaasa ja lõuna ajal nägin seal alati, kuidas kodune pereema lastele süüa tõi. Maapiirkondades on ikkagi levinud see macho-kultuur, kus lapsed on ainult naiste pärusmaa ja kui isa õhtul töölt koju tuleb, siis olgu soe söök laual ja pere pisemad isa silma alt eemal, et ta saaks niisama diivanil telekat vaadata. Tihti kaasneb selle kõigega vaimne ja füüsiline vägivald, mille naised lihtsalt ära kannatavad, sest kuhugi pole minna. Ka oma emale kurtmine ei aita, sest tihti on nemadki pidanud samasugust elu taluma ja ütlevadki, et kannata lihtsalt ära, vähemalt toob mees mingisugusegi raha koju.

Mehhiko toidukultuur ja usk

Kuna mu projekt oli üpris tiheda ajagraafikuga, siis nii palju ma ei reisida ei saanud, kui oleksin tahtnud, aga olin sellega juba arvestanud. Avastasin kohalikku eluolu ja Mehhiko toidukultuuri, mis on ühtviisi nii ahvatlev kui ka paksuks tegev. Just selle viimase tõttu lahkusin ma Mehhikost 20 kilogrammi raskemana, aga see on vist paratamatu. Mehhiklaste seas on ülekaal kahjuks vägagi levinud, selle poolest on nad maailmas esirinnas. Hellitavalt kutsuvad nad oma toitu küll T-dieediks, aga viimasest on asi küll kaugel − tacod, tortillad, tamaled, tortad jne on väga rasvased toidud, mille pikaajaline tarbimine põhjustab ülekaalu. Mehhiklaste põhitoit on mais, millest tehaksegi erinevaid toite ja mida vürsitatakse alati pikantse salsakastmega. Kui mehhiklane väidab, et see toit pole üldse vürtsikas, siis on see ilmselt veel vürtsikam, kui iial oodata oleks osanud. Keskmine eurooplane, kes vürtsikat toitu nii palju ei tarbi, peaks selliste ütluste suhtes väga skeptiline olema.

Lisaks toidule on mehhiklaste jaoks ülioluline usk – kirikud on rahvast puupüsti täis ja isegi uusi autosid õnnistavad preestrid sisse. Söögipalve lugemine on alati pigem reegel kui erand. Harjusin sellega oma projekti käigus nii ära, et kui Eestisse tagasi jõudsin, siis paaril esimesel korral tahtsin seda siingi tegema hakata, aga siis mulle meenus, et mina ju olen ateist.

Eestlastlik omaette olemine ja liiga suured draamad

Mehhiklased on üldiselt väga emotsionaalne rahvas ja mul tuli vahel ikka neid eestlaslikke hetki ette, kus ma tahtsin omaette olla. Neile aga oli väga keeruline seletada, et mul pole tegelikult midagi viga. Nende jaoks tähendas selline omaette olemine ja vaikimine alati probleeme, mida nad tahtsid koos minuga lahendama hakata. Ajapikku hakati mind rohkem mõistma ja jäeti rahule, kui ma vahel tahtsin üksi olla. Kuigi seda viimast ei tulnudki selle poole aasta jooksul eriti ette, sest mulle meeldis see teistmoodi melu, kuhu ma sattunud olin. See aga ei tähenda, et ma poleks Eestit üldse igatsenud, ikka igatsesin.

Küll aga pidin rindma pistma väga paljude draamade ja olukordadega, mis olid minu jaoks üle võlli. Mehhiklased on oma olemuselt väga armukadedad inimesed ja skandaal tehti juba sellest, kui oma paariline kellegi teisega rääkima kippus. Nägin mehhiklastega suheldes mitmeid olukordi, kus ilmselgelt tülitseti väga mõttetute asjade pärast. Ja oleks siis veel, et ainult omavahel tülitseti – sellesse kaasati ikka kogu suguvõsa, kes pidi pooli valima. Tihti oli probleemiks ainult see, et abikaasa vastassoost töökaaslasega paar sõna rohkem vahetas, kui oleks pidanud, või oli tal Facebookis liiga palju vastassoost sõpru, keda siis oma naise/mehe valsa pilgu all kustutama tuli hakata. Ei lugenud ka see, et nad olid lihtsalt vanad koolikaaslased, kellega pikalt polnud suheldud, aga kes lihtsalt olid sõbralisti jäänud.

Minu projekt

Minu vabatahtlikutöö toimus ühe väikese linnakese Atlixco lähedal külas, mis asub pealinnast Méxicost umbes kolme tunni kaugusel ja Mehhiko viiendast suurimast linnast Pueblast umbes 50 minuti kaugusel. Mehhiklased ei arvesta eriti kilomeetrites oma vahemaid, vaid just ajalistes kaugustes, mis muidugi nende nägemuses on alati lühemad kui tegelikult.

Minu vabatahtlikutöö seisnes selles, et töötasin ühes lastekodus nimega IPODERAC, kus elas 72 last, kes kõik olid noormehed. Nad olid jagatud kuude erinevasse majja vanuse järgi ning nendel majadel olid erinevad nimed – just pühakute järgi pandud. Mina elasin San Pablo majas, kus pidin töötama 10-14-aastaste lastega. Igal majal oli juhendaja ning vabatahtlik, vahel ka kaks vabatahtlikku. Kui päris suurtega polnud enam eriti muret, siis 6-8-aastaste laste juures töötas alati kaks vabatahtlikku, kuna seal oli alati palju asju vaja teha.

Kui ma esimest korda oma projekti juurde jõudsin, oli emotsioonide virvarr meeletult suur – ühelt poolt tundus see nii põneva väljakutsena, teisalt aga tundsin hirmu selle ees, kuidas ma suudan end teismeliste laste puhul kehtestada? Naistel oligi see viimane ülesanne raskem, sest pigem kuulasid lapsed mehi.

FOTO: Erakogu

Mul endal küll vedas juhendajaga väga – San Pablo majas oli selleks umbes 155 sentimeetri pikkune naine Rocio, kes küll pealtnäha oli kleenuke, aga kes suutis end laste ees alati maksma panna. Ta tõesti armastas nii oma tööd kui neid lapsi väga, aga kui nad üle käte läksid, siis teda kui autoriteeti kuulati. See ei õnnestunud sugugi igaühel ja nii mõnigi uustulnuk lahkus peatselt, sest taipas, et tema närvid maksavad rohkem. Nii et õppisin isegi Rociolt mõne nipi ja seetõttu läks vabatahtlikutöö natuke libedamalt.

Need lapsed IPODERAC-is olid läbi elanud selliseid asju, mida on endalgi raske ette kujutada. Nende vanemad olid kas surnud, vanglas või ei tahtnud neid – just sellepärast nad seal lastekodus elasidki. Paljud neist olid elanud tänaval ja vahel jõudis IPODERAC-i 15-aastane laps, kes ei osanud oma nimegi kirjutada, muudest asjadest rääkimata. Minu jaoks oli see esimene reaalsuskontroll, kui väga vedanud mul Eestis tegelikult on.

Töögraafik oli tihe – äratus oli nädala keskel kell viis hommikul ja magama sai minna kell üheksa õhtul. Muidugi oleksin võinud siis edasi üleval olla, aga kui ärkama pidi kuke ja koiduga, siis ega erilist tahtmist ei olnud kauem ärkvel olla. Nädalavahetus algas reede õhtul kell seitse ja kestis pühapäeval kella seitsmeni – ehk siis juba enne esmaspäeva tuli IPODERAC-is tagasi olla. Nädalavahetusel jäi alati üks juhendaja laste juurde ja suuremate majade lapsed hoidsid väiksemaid. Ehk siis need juhendajad, kes IPODERAC-is elasid, olid nädala keskel alati oma perekonna juurest eemal, vahel lausa mitu nädalat, kui ka nädalavahetusel tuli tööl olla. Tihtipeale valisidki selle elu endale inimesed, kellel endal lapsi ei olnud, sest raske oleks neist neist kogu aeg eemal olla.

Mehhiko ei ole ainult narkokaubandus ja kuritegevus

Kuigi telekast võib tihti näha, kuidas Mehhikot kujutatakse hirmsa riigina, kus valitsevad narkokartellid ja lokkab kuritegevus, siis päris niimoodi see ei ole. Põhja-Mehhikos ja USA piiri ääres on olukord ehk jah natuke pinevam (aga ka seal ei ole asi nii hull, kui ise oskad ohtusid märgata), aga Kesk-Mehhiko (kus minu projekt asus) ja Lõuna-Mehhiko on hoopis teine teema. Ka mehhiklased ise häbenevad seda, et just see negatiivne pool alati meedias kajastust saab ja levib väärarusaam, et kõik mehhiklased ongi sellised. Mina kohtusin selle poole aasta jooksul väga toredate inimestega, kes kõik olid sõbralikud ja abivalmid ning mul on mehhiklaste kohta üldiselt vaid häid sõnu öelda. Riik, mida ma olin alati tahtnud külastada, osutus palju enamaks, kui ma arvasin. Ja kuna ma sain elada väikeses külakeses orbudekodus, siis sain näha sellist Mehhikot, millest ma alati olin unistanud – just seda tõelist ja ehedat. Muidugi on sellel Mehhikol ka oma vead, aga millisel riigil neid ei oleks? Nii et kindlasti soovitan kõigil Mehhikot külastada ja mitte veeta see aeg ainult basseinipuhkusel, vaid kogeda reaalset seebikate sünnimaa eluolu!

FOTO: Erakogu

Selle poole aasta jooksul õppisin Mehhikos räägitava hispaania keele niimoodi selgeks, et suutsin end vabalt juba slängis väljendada. Kuigi nüüd on sellest 8,5 aastat möödas, siis just Mehhikos räägitav hispaania keel on see, mida ma endiselt kõige rohkem armastan, ja selleks, et see mul ära ei ununeks, jälgin mitmeid mehhiko juutuubereid. Lisaks hispaania keelele õppisin ära ka keerulistes olukordades hakkama saamise, teiste kultuuridega arvestamise ja selle, et erinevate riikide inimestel võivadki olla elust erinevad arusaamad. Mõni neist tundub ehk vale, aga pole meie asi kritiseerida, kuidas mujal elatakse.

Loe ka Jaanika blogi Minumoodimaailm.

Tagasi üles