Liiklus Hispaania lõunarannikul: mõlkideta auto on müügisalongis

Hispaania lõunaranniku liiklus on üllatavalt normaalne ja suhteliselt rahulik. Signaalitamine ei ole eriti kombeks, kui, siis pigem hoiatuse, mitte märkusena. India või Uganda tänavatega võrreldes toimib siin kõik aegluubis. Isegi mu ema suutis siin sõitma hakata. Aga omad kombed on siingi. Näiteks suunatuld näidatakse väga vähe. Mulle see pigem sobib, sest tihti ei olegi kedagi, kellele suunda näidata. Aga näiteks minu abikaasa nii ei arva ja kohalike suunatulepõlgus ärritab teda ikka.

Siinses liikluses toimib kõik kuidagi sujuvalt ja iseenesest. Reeglid on, aga nende järgimine on pigem soovituslikku laadi. Keegi ei hakka närvitsema, kui reegleid eiratakse. Igaüks lihtsalt sõidab, nagu saab. Kui kedagi ei tule, sõidetaks sageli ka punase tulega üle ristmiku.

Märgil «Anna teed» ei ole siin kaugeltki sellist mõjujõudu nagu Eestis. Kõige ohtlikumad tunduvad ringteed – ja neid on palju. Ükskõik millisel ringi rajal oled, keerata võid alati ja igas suunas. Seega tuleb väga hoolikalt jälgida, kes kuhu plaanib sõita. Samas on see ilma suunatuledeta natuke keeruline. Ringteel olen avariile päris lähedal olnud, ainult ülikiire pidurdus päästis mind kokkupõrkest.

Kuigi ma isiklikult ei ole ühtegi avariid pealt näinud, ütlevad hispaanlased, et kriimustuste ja mõlkideta autod on ainult müügisalongides. Sellel on tõepõhi all, päris terveid autosid näeb siin harva. Normaalne eestlane viiks sellise auto kohe töökotta, aga hispaanlane mitte. Esiteks ei paista mõlkis auto neid häirivat, teiseks oleks auto tõenäoliselt varsti jälle samasugune.

Ma arvan, et suurem osa autode lõhkumisest ei toimu mitte liikluskeerises, vaid parkimisel. Parkimiskohad parklates on väga väikesed. Isegi siis, kui olen oma suhteliselt väikese auto ideaalselt valgete joonte vahele parkinud, on tegemist, et mahtuda autost välja tulema, kuigi ka naaberautod on korralikult paika pandud. Ma ei tea, kuhu venelased siin oma maasturid pargivad. Hommikuti on lihtsalt valus vaadata, kuidas nad kooli juures ukerdavad. Kohalikel on ainult väikesed autod. Igal hommikul pean ka mina parkima tänava äärde, et Lennart kooli viia. Loomulikult ei viitsi ma 15 minutit kõndida, seega otsin lähemat kohta. Ilmselt võiksin juba võistelda parima külgboksi parkija tiitli nimel.

Kõige rohkem ärritab mind siinses liikluses see, et seisma jäädakse keset teed. Päriselt ka! Lihtsalt seisma! Tavaliselt on juhil vaja edasisi sõiduplaane teha, kedagi oodata või autost välja lasta. Ja see kõik toimub aegluubis! Seejuures ei suvatse juht isegi natukene teepervele lähemale sõita, vaid jääb seisma täiesti keset teed. Rääkimata ohutulede või suunatule kasutamisest. Üldjuhul jäävad tema taga sõitjad rahulikult ootele või üritavad mööda manööverdada. Harva, kui keegi signaali annab. See on muidugi mõistlik, sest eks igaüks jääb ju aeg-ajalt keset teed seisma.