Eesti neiu Šveitsis: pea ees tundmatusse vette hüppamine võib ka õnnelikult lõppeda

Meie pere jõulukaart.

FOTO: Erakogu

Kuula artiklit

On häid valikuid ja halbu valikuid, aga üks on kindel — vahetusaasta on elu parim valik. Mina veetsin oma vahetusaasta YFU Eesti aastase programmiga saksakeelses Šveitsis ja kuigi hindade pärast valasin pisaraid vahetusaasta lõpuni, oli ja on Šveits kõige ägedam riik, kuhu minna.

Tegin saatusliku valiku, kui kirjutasin YFU-le rahvusvahelises failis (selle järgi otsitakse vahetusmaal õpilastele vahetuspered), et olen füüsiliselt aktiivne ja tahaksin väga peresse, mis on samuti aktiivne. Aasta jooksul sai üsna selgeks, et Šveitsi aktiivne ja Eesti aktiivne erinevad üksteisest nagu öö ja päev.

Alustame siis kohe algusest. Esimene päev. Jõudsin hommikul kuskil kümne paiku Zürichi lennujaama. Magada olin saanud võib-olla hädise tunnikese ja sedagi autos lennujaama sõites. Ma juba kujutasin vaimusilmas ette, kuidas ma langen jõuetult oma uues kodus voodisse ja magan alustuseks kogu päeva maha ja siis vaatan, mis edasi saab. Oo ei! Oleks see vaid nii olnud! Kõigepealt näidati kodus kõik tähtsad asjad ette — köögimasinad, pesumasin, vannituba jne. Seejärel läksime hostisaga poodi ja ostsime mulle kõnekaardi ja lihtsalt süüa. Asi läks veel hullemaks — õhtul läksime hostõdede ja hostemaga jooksma! Õnneks sain ma selle proovikivi edukalt läbitud ja nemad jäid ka mu vormiga täitsa rahule. PS: Mulle tegelikult väga-väga meeldis see!

Järgmine päev, järgmine proovikivi. Lükati sõna otseses mõttes võõras kohas külma vette, eks õpi siis ujuma. Ühesõnaga oli hosttädi sünnipäev ja me ujusime kogu külaliste pundiga üle Zürichi järve. Hostisa veel ütles hommikul, et ahjaa, me lähme ujume üle Zürichi järve, sa tuled ka ikka, onju. Mina «tagasihoidliku» eestlasena mõtlesin, et häh, mis see üle järve siis ujuda on, nad veel küsivad. No ujuda oli küll, oma kilomeetrike tuli kokku, raskusi ei valmistanud ja jälle osutus ülivingeks kogemuseks, aga alguses, kui järve nägin, lõin veidi vedelaks küll.

Minu hostisa oli endine Šveitsi meister orienteerumises ja orienteerumine oli «vabatahtlik-sunniviisiline» perekonnasport. Nii sattusin ka korra orienteerumistrenni ja sügisel käisin mitu korda võistlemas. Esimene võistlus, nagu võite ka ise arvata, oli... mnjah, nagu ta oli. Mina olin muidugi veidi ähmi täis, aga ega ma eriti teadnud, mis ees ootas ja õnn ehk oligi, et ei teadnud. Kui mu hostisa ühele tuttavale kohtunikule oli öelnud, et ta saatis oma eestlasest hosttütre just metsa, läks tüdrukute B-rada tegema, oli see kohtunik õhku ahminud ja mitu korda küsinud: «EESTLASE? TA ON ESIMEST KORDA JA TA LÄKS B-RADA TEGEMA??!» Seejärel ütles kohtunik veendunult, et ma tulen sealt metsast välja kahe tunni pärast ja nuttes, kui üldse tulen. Et Eestis ei olevat mägesid ja ma olen lihtsalt šokis. Ennustamisauhind sellele kohtunikule! Välja tulingi täpselt kahe tunni pärast! Aga üldse mitte nuttes, ma särasin näost nagu hommikune päike, mul oli väga äge!

Minu esimene orienteerumine.

FOTO: Erakogu

Talvel pandi mind loomulikult mäesuuskadele ja see läks tänu murdmaasuusatamisele nii sujuvalt, et ei vaja üldse märkimist. Hoopis teine lugu oli aga lumelauaga. Mul olid põlved kukkumistest potisinised ja vana-aastaõhtu pidin veetma püsti seistes, sest taguots oli kukkumistest «kergelt» hell. Ka mu paksud püksid olid talve lõpuks põlvede ja taguotsa pealt helehallid. Aga selgeks ma selle sain, olen nüüd Eestis korra Valgehobusemäel nii suuska kui lumelauda proovinud ja ei mingit probleemi, kukun ainult siis, kui hüpekatest hüpata üritan.

Käisin ka mägironimas, mägikulgemas (matkamine mägedes) ja tegin palju palju muud.  Aktiivne pere on ikka igavesti aktiivne pere!

Esimene mägi Šveitsis vallutatud!

FOTO: Erakogu

Šveitslastest nii palju, et šveitslased on avatud ja hästi soe rahvas. Mõtlesin küll, et ah, Šveits-Saksamaa-Austria, eks ta ikka ole nagu Eesti, ikka Euroopa ju ja pealegi nii lähedal. Ikkagi on näha seda, kuidas inimesed on lõuna pool soojemad ja avatumad. Kui ikka tatsan orienteerumas sihitult ühe koha peal, tulevad lahkesti abi pakkuma. Alguses kartsin kergelt seda, et kuna Šveitsis on inimestel raha, siis on inimesed võib-olla üleolevad ja ülbed, aga absoluutselt mitte. Kogu see raha asi on hoopis üpris huvitav. Oli rõõm näha, kuidas mitte raha ei juhi inimesi, vaid inimene juhib raha. Samas ei raisatud seda asjatult. Olemas oli kõik hädavajalik, aga mitte ülearu. Hostperes oli meil näiteks auto naabritega kahe peale — olevat keskkonnasäästlikum. Samuti olid naabritega kahe peale postkast, kanad ja aed. Muru niideti vikatiga, et jällegi olla keskkonnasäästlikum. Liha söödi minimaalselt.

Aasta on täpselt see aeg, mille jooksul armuda ühte riiki jäägitult. Näeb ära riigi murekohad ja suured õnnestumised. Saab kogemuse ja mis kõige tähtsam − saab keele suhu. Ma poleks arvanud, et kuulan saksakeelseid laule ja laulan neile isegi kaasa neist aru saades. Et ma eelistan saksa keelt inglise keelele ja et ma saan aru, mida nad isegi dialektis räägivad. Nagu näha, vedas mul ka hostperega. Tegin, nägin ja olin nendega nii palju, et südames pitsitab, kui sellele tagasi mõtlen…

Tadaa! Maailma parim hostpere.

FOTO: Erakogu

Vahetusaastat YFU Eestiga oskan ainult kogu südamest soovitada. Astu välja oma mugavustsoonist ja elu parim aasta ootab sind!

Populaarne

Tagasi üles