Eestlased Austraalias: sitkete eestlaste kõrval on nii mõnigi muu rahvus just kui vati sees kasvanud

FOTO: Erakogu

Selle artikli motivaatorid on olnud vestlused kohalike austraallastega, nendele vestlustele järgnenud mõttelennud ning iseenesest tekkinud arusaamad ja vaated, mis on välja koorunud senise teises ühiskonnas elamise läbi. 

See on tõsi, et reisimine avardab silmaringi ja võimekust asju teiste nurkade alt vaadata. Inimesed üle maailma ei ole samasugused, riigid ei ole samasugused, kultuurid ei ole samasugused. Antud artiklis toon välja enda mõtisklused ja tähelepanekud Eesti riigi ühiskonna, majanduse ja hariduse kohta.

Ühiskond

Eesti suuremaks esimeseks ühiskondlikuks platvormiks võiks pidada viikingite hiilgeaega aastatel 800–1200. Ühiskond oli sel hetkel esimesi tugevamaid Eesti pinnal ja asustusi tekkis usinalt juurde. Asustusi, mida võiks juba ühiskonnaks nimetada. Peale seda järgnes 800 aastat võõrvõimu Saksa, Poola, Vene, Taani ja Rootsi näol. Need 800 aastat eluviisi represseerituna, ilma õiguseta mingile sõnale ja pidevalt kaudsetest allutusmeetoditest mõjutatuna, on jätnud oma jälje eestlaste hinge. See pikk ja valulik periood on meile aga sisse kodeerinud töökuse, ellujäämisinstinkti, alalhoidlikkuse, kannatuse ja mitte kobisemise. Aga ka iseseisvuse, visaduse ja võime vastu seista. Ma olen sellest varem lugenud ja mõelnud, kuid nii kaua teisel pool maakera elades jõuab see ka päriselt kohale. Eestlane on väga töökas ja iseseisev – omadused, millest siinpool maakera ei ole paljudel aimugi. Selle tõttu räägivad paljud austraallastest tööandjad, kes eestlastega kokku on puutunud, et kõige paremad töötajad tulevad just sealt ning et eestlasi ei anna teiste riikide töötajatega võrreldagi, kuna kõik teised on laisad ja virisevad iga väikse asja peale – ning siin elades olen hakanud sellega täiesti nõustuma.

Kuidas see aga meie koduriigis on meid mõjutanud? Nagu öeldakse, siis eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Olen sellega paljuski nõus. Arvan, et Eesti riigi suure edukuse valemist on suure osana puudu koostööfaktor. Või vähemalt koostöö siis, kui riigil enam-vähem hästi läheb. Võimalik, et rolli mängib meie viikingite taust, kuna ühiskond on väga konkureeriv ja halastust ei anta. Nõrgad ellu ei jää, nii et ainsaks variandiks on olla tugev. «Söö ise või süüakse sind» mentaliteet.

Samuti on Eesti ühiskonnas valitsemas skeptitsism. Heldet ja abivalmit inimest peetakse suure tõenäosusega kahepalgeliseks ja mingi kavala tagamõttega, et ta kindlasti tahab midagi vastu saada ja mind ära kasutada või mulle selja tagant salaja kaikaga vastu kukalt äsada. Koostöö selliste valitsevate mõtete olukorras pole kahjuks võimalik, mis aga tuleb ringiga tagasi, kus süüdistatakse riiki aeglases arengutendentsis. Üksi ühel jalal kaugele ei keksi. Suudetaks Eestit ja Eestis elavaid elanikke (maa- ja linnaelanikke) omavahel rohkem integreerida ja suunata rohkem koostööle, olen kindel, et riigi käekäik paraneks. Riik toimiks rohkem kui tervik, mitte nii, et igaüks proovib teisele kotti pähe tõmmata ja krahmata endale nii palju kui vähegi võimalik. Sellest annab aimu ka valimistel üheks Euroopa väikseima kodanikuosalusega riigiks olemine. Inimesed ei osale riigivalitsemises läbi valimiste, kuna lootust ja usku paremasse tulevikku on vähe ja arvatakse, et ei suudeta midagi muuta niikuinii. Samas arvan, et seda saab parandada vaid aeg ning väga õrnalt rakendatud integratsioonipoliitika.

Imetlen väga seda, kuidas on võimalik, et 800 aastaga ei ole suudetud ikkagi lõplikult eestlase visadust välja peksta. Lihtsalt ei allu see rahvus võõrale. See kõlab minu jaoks uskumatuna. Kuidas on küll alles jäänud meie kultuur, keel, rahvus ja mälestused? Eestlane sööb küll teineteist, aga minu arust imetlustväärt on meie sitkus ja see, et alati on kõige raskematel hetkedel suudetud ühineda ühtseks mõõgaks ja vehkida veel nii kaua, kuni jaksu on. Selle all mõtlen näiteks Jüriöö ülestõusu, Mahtra sõda jne, aga ka laulvat revolutsiooni. Taoline sitkus on seniste kogemuste põhjal vaid meile omane ja ma arvan, et seda tuleks rohkem austada. Kui ma olen kõrvalt vaadanud, kuidas näiteks prantslased, itaallased või inglased tööd teevad ja üleüldiselt ellu suhtuvad, siis võiks öelda, et tegemist on tõeliste vati sees kasvanud printsessidega, kes ei ole raskest elust ja töötegemisest küll kunagi midagi kuulnud.

Majandus

See ei ole saladus, et Eesti majanduslik elukord ei ole paljuski kiita. Hinnad on kõrged, palgad on madalad ja riigitoetused ajavad naerma. Eestil ei ole mingeid maavarasid ega suurt rahvamassi, mille pealt varasid koguda. Samuti ei ole Eestil tegelikult olnud aegagi, et mingisugused varad oleksid saanud akumuleeruda. Sõjad on rohkem võtnud kui andnud ning 800 ikestatud aasta jooksul on rahva töö pealt tekitatud varad vaid siit maa-alalt välja viidud. Kui nii võtta, siis senise iseseisvusaja jooksul on ju tegelikult päris hästi läinud? Tulemuseks on suhteliselt efektiivne ühiskond, kus üksikindiviidi efektiivsus on keskmiselt väga kõrge – mis samas on ka Eesti riigi majandusliku edu saladuseks. Nagu Jakob Hurt on öelnud, et «kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult.» Selles lauses peitub ka meie majandusliku edu saladus. Kuna meid ei ole palju, peab üks indiviid saama võimalikult targaks, osavaks ja töökaks, et meie 1,3 miljonit elanikku suudaks ära katta võib-olla viie miljoni inimese töö. Kui lisada sellesse mõttesse veel ka organiseeritud tark koostöö, võiks ju meie riiki oodata ilus tulevik.

Ideaalseks lahenduseks on minu arvates Eesti esinemine e-riigina. See on suurel määral turundusliku väärtusega termin, kuid tõepoolest on Eesti riik selles mõttes arenenud. E-riigina toimub väärtuse loomine eimillestki. Seega tõsiasjad, et maa-ala, millel elame, on väike, ja et maavarasid on meil väga vähe, muutuvad siinkohal ebaoluliseks. Kui peaks toimuma selline äkiline areng, kus Eesti suudaks end e-riigina oluliseks muuta teiste suuremate riikide jaoks (näiteks küberturvalisuse eest vastutamine teistele riikidele, riigisüsteemide programmeerimine USA-le jne), tagaks see ka mingil määral sõjalise turvalisuse, kui see suurem riik ei saa lubada endale Eesti annekteerimist näiteks Venemaa poolt.

E-riigi olemus on lubanud meile paberivaba ja ülikiiret asjaajamist, mis jällegi siinpool maakera on täiesti võõrad terminid. See omakorda soodustab koos väga leebe maksupoliitikaga (ettevõtetele) ettevõtlust. Kui raha on nagu veri, siis ettevõtlus ja selle edendamine on kui südamevatsake, mis pumpab seda verd liikuma, seega eluks väga vajalik. E-residentsus lubab välismaalastel enda äriga alustada Eestis ilma kohale tulematagi. Siiamaani on välisinvesteeringute ligimeelitamine olnud vajalik, kuna riigi sisekoguprodukt ei ole kahjuks veel kuigi kõrgel tasemel.

Heaoluriigi mõiste on siinpool elades samuti palju selgemaks saanud. See tähendab seda, et mis iganes tööd inimene teeb, ei pea ta muretsema selle pärast, kas ta tuleb järgmise palgapäevani välja. Kui inimesel puuduvad kõrged isiklikud ambitsioonid ja ta lepib tagasihoidliku karjääriga, näiteks avokaadofarmis avokaadode korjajana, on tal siiski piisavalt vahendeid, et osta endale murevabalt maja, auto või kaks ning paar korda aastas reisil käia – selle kõige juures ka veel suur osa palgast kõrvale panna mustadeks päevadeks. Selline, nagu elu tegelikult ju olema peakski. Selline elu heaoluriigis nagu Austraalia suunab inimesed ka palju vabamasse mentaalsesse seisundisse. Üldiselt ei ole keegi sunnitud tööl käima, kui ta seda ei taha, ning enamikku asju saab endale lubada. Ei olda tigedad ja ollakse tolerantsemad. Väärtusena on siin esikohal pigem suhted kui raha, raha niikuinii jätkub piisavalt. Lisaks ilmestavad heaoluühiskonda ka kõrged riigitoetused erinevates valdkondades (näiteks toetused töötutele, lastega peredele, erivajadustega inimestele). Austraalias võid sa lubada endale ka jalaluumurdu, kartmata, et pere seepärast lähikuudel nälga surra võib.

Nagu kõigile selge, on Eesti riigis palgad täiesti elamiskõlbmatud – heaoluriigi tasemeni jõudmiseks kulub veel kindlasti vähemalt mitukümmend aastat. Eestis kahjuks puuduvad kõrge palgatase ja kõrged toetused. Seda leevendab mingil määral Austraalias luksusena kõlav haigekassa olemasolu, ilma milleta Eesti riik selliste palgatasemete juures kindlasti toimida ei saaks. Taoline palgatase ja askeetlikes oludes elamine vähendab inimeste keskmist eluiga ja pärsib ühiskonna koostoimimist liigse stressi tõttu. Iga Eesti elaniku prioriteet on tihti vaid raha, millele järgnevad teised väärtused nagu perekond, sõbrad ning enda vaimne ja füüsiline heaolu. Selle tõttu on Eesti ühiskonnal väga raske sellisesse seisundisse jõuda, kus nii inimesed omavahel kui ka ettevõtjad ja töötajad teeksid pigem vabatahtlikku kui sunniviisilist koostööd. Koostööd ühise eesmärgi nimel. See kõik moodustab surnud ringi, millest välja tulemiseks peab mingi lüli järele andma. Aga kõige selle juures tuleb meeles pidada, et Eesti riigi majandus on sellegipoolest väga edukalt arenenud. Asjad saaksid palju hullemad olla. Eestiga samal ajal iseseisvunud Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan, Kasahstan, Moldova, Ukraina, Valgevene, Läti, Leedu jne on endiselt veel väga madala majandusarenguga riigid ja siin ei ole küsimustki, kas Eesti majandusel läheb paremini kui nendes riikides.

Et midagi anda, peab olema, mida anda. See kehtib nii riigi kui üksikisiku tasandil. Kõik saab alguse riigi kogusäästudest. Kõrgemad palgad suurendavad üksikisiku säästude taset, mis omakorda tuleb maksude kujul riigile tagasi. Et sellele tasandile jõuda, peab kas üks lüli tegema väga suuri järeleandmisi või mõlemad lülid järeleandmised omavahel ära jagama (kas kõrgem maksukoormus või riigi varade kasutamine suuremal hulgal, näiteks rahavoogude suunamine üksikindiviide haridustaseme suurendamisse ja edukate äride globaliseerumise toetustesse. Siinkohal pean silmas Eestis edukate ettevõtete pakutavate teenuste eksporti, mis suunaks välisrahavooge suunal välismaa–Eesti, mis omakorda soodustaks riigivarade kasvu).

Siin elades sain praktilise tõestuse sellest, et õnn on tõesti enda valik. Asju, mille üle viriseda ja mille pärast õnnetu olla, leiab alati, ole sa rikas või vaene. Ka Austraalias elavad inimesed, kes enda 2000-eurose miinimumpalga juures arvavad, et nad on vaesed ja neil on raske elu, kuid see on vaid näiline õnnetus. Proovigu natuke Eestis elada. Seega  – õnnelikkus tuleneb lõppkokkuvõttes ikkagi enda mõtetest, mitte välisest keskkonnast!

Haridus

Kiire arengu ja kõrge üksikindiviidi efektiivsuse sisenditeks on kõrge hariduse ja harituse tase Eesti riigis. See on Eesti ainus võimalus muutuda rahvusvaheliselt tunnustatuks ja kasulikuks riikidele, kes on võimelised Eesti riiki vajadusel kaitsma. Siiamaani on sellega päris hästi hakkama saadud, arvestades seniseid väheseid võimalusi. Eesti inimeste haridustase on maailma üks kõrgemaid ja seda on kinnitanud ka Austraalias elamine. Siinsed inimesed saavad endale lubada lolliks olemist. Hariduse ja harituse taseme arengu osas peaks silmas pidama Eesti inimese keskmise harituse taseme tõstmist läbi maapiirkondades elavate inimese harimise. Selle all pean silmas seda, et tuleks motiveerida ja aidata maapiirkonnas elavatel inimestel äriideid teostada ja aidata nendel ideedel võtta rahvusvahelisi mõõtmeid. Maainimesel kui «farmeril» ei ole kahjuks Eestis väga suurt kasulikkust peale selle, et toota vastav kogus produkte, mis kataks ära Eesti riigisisese tarbimise. Mastaabid on väikesed, kuna ei ole palju maad, mida harida, seega on ettevõtmine kallis. Austraalias võib üks farm olla sama suur kui pool Eestit.

Seega variante, kuhu hariduse areng suunduda võiks, ei ole palju. Minu arvates peaks selleks igal juhul olema tehnoloogiline areng. Leiutades ja eksportides uusi tehnoloogilisi lahendusi tagatakse Eesti väärtuse kasv teiste riikide silmis ning rahavoodki hakkavad suunduma välismaalt Eestisse. Seega oleks hea idee võimaldada inimestele lihtsamat ligipääsu teadustöödele, mille jaoks hetkel tuleb küllaltki palju vaeva näha. Suurim puudujääk seisneb minu arvates siiski maapiirkondades kasutamata jäävas tööressursis. Nendes piirkondades elavatel inimestel puudub ühtsuse tunnetus ja lootus paremale tulevikule. Kui pakkuda kvaliteetseid haridusvõimalusi ka nendes piirkondades, võiks riigi tulevik ehk oluliselt parem välja näha.

---

Välismaal elamine ikka paneb enda riiki ja rahvast rohkem hindama küll. Just seda, kui sitked ja tugevad on eestlased, kui töökad ja visad. Meie rahvuslik pärand ja praegused elutingimused valmistavad meid ka kõige karmimaks ette. Eestis kohapeal tundub kõik halb ja vilets, aga kui mujalt tagasi vaadata, siis ei olegi nii hull. Üldiselt arvan, et Eesti arenguga võiks enam-vähem rahul olla ja riigiisadele natuke rohkem andeks anda. Arvestades riigi vanust, elame me märkimisväärselt edukas riigis. Samas ka arengusuund on õige.

Hinnata tuleks rohkem ka seda, et kõigi Eesti pinnal viimase 800 aasta jooksul elanud eestlase visaduse ja tugevuse tõttu saame me praegu öelda «meie riik Eesti» ja rääkida vabalt meie keelt, eesti keelt. Veel 30 aastat tagasi ei saanud me seda teha. Seda on raske meeles pidada igapäevaste elutegemiste kõrvalt, aga just see on meid vorminud sellisteks, nagu me oleme. Riik ei ole veel tugev, aga vähemalt on endal uhke tunne, kust ma pärit olen ja seda ei saa keegi mult ära võtta.

Loodan, et suutsin vaheldust tuua Sinu igapäevastesse mõtetesse ning meelde tuletada meie riigi väärtusi, mis kergelt ununema võivad kippuda. Kui tekkis huvitavaid mõtteid,
mida tahaksid jagada, siis anna aga julgelt kommentaarides tuld!

Loe ka Seiklevate suitsupääsukeste blogi.

Populaarne

Tagasi üles