Eesti neiu Indias: kas viimaks juhtub midagi ebatraditsioonilist − indialased peavad lubadusest kinni?

, reisihuviline
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Südamlik tänu, kallis lugeja.
Südamlik tänu, kallis lugeja. Foto: Erakogu

Minu uus aasta tuli teisiti. Polnud rakette ega šampust, oli hoopis Bollywoodi muusika, lõppematu tants ja südaöötort, mille kreemi on kombeks üksteisele näkku määrida. Viimasest on päris kahju, sest kreem oli ainus, mis saialaadse koogi söödavaks tegi. Traditsiooniline poole 1. jaanuari maha magamine jäi mul samuti tegemata – minu sügavalt kristlik pere oli öö otsa kirikus palvetamas ning jõudis koju pisut enne kuut, aga see ei tähenda, et neil midagi omavahel elavalt arutleda poleks olnud.

Kui su nägu on puhas, pole uus aasta veel käes.
Kui su nägu on puhas, pole uus aasta veel käes. Foto: Erakogu

Rõõm piimamehest ja puuviljadest

Siin õpib väikestest asjadest rõõmu tundma. Näiteks siis, kui saan aru, millest tüdrukud omavahel telugu keeles räägivad. Vahepeal meeldib mulle neid ehmatada, öelda äkki kuurcho (istu) või jaagratha (ettevaatust), kui nad arvavad, et ma sõnagi nende keelt ei mõista. Ega mu sõnavara just lai ole, aga õnneks on lapsi kõvasti üle saja, saab sama nalja mitu korda teha.

Rõõmu on ka esmaspäeviti, sest siis on turupäev ja kodus alati kõige rohkem värskeid guajaave, granaatõunu ja papaiasid, beebibanaanidest rääkimata. Ühel hommikul vara ärgates avastasin, et siin majas ei tule piim mitte pakist, vaid selle toob pudeliga igal hommikul üks vahva onu. Tuli kohe meelde, kuidas väiksena vanaemaga piima järel käisin – tädi valas suurest mannergust purki ja siis sai vaadata, kuidas koor pinnale tõuseb. Siin saab samamoodi koore pealt ära korjata, lisaks on pühvlipiim lehma omast umbes kaks korda rammusam.

Vahel ajan ennast hommikuti kell 7.10 väravast välja, et oodata koolibussi, mis enamasti tuleb küll 7.40, aga võib tulla ka 7.15, keegi ei tea. Tegelikult võiksin tööle minna ka kümneks, siis, kui lähevad tähtsad kontorihärrad, aga just neid pisikesi rõõmuhetki leiab koolist rohkem. Eelmisel nädalal astus minu juurde tüdruk, kellega kohtusin vist esimest korda (meie koolis on paljud lapsed ka väljastpoolt lastekodu). Ta küsis: «Aka, kus sinu bindi on?» Ütlesin, et mul polegi, seepeale võttis ta enda otsa eest täpikese ja pakkus seda mulle. See oli uhke, keskelt punane ja sädelevate kivikestega kaunistatud. Ütlesin, et ta ikka ise seda kannaks, see on ju tema oma ja sobib talle nii hästi. Tema aga ei tahtnud sellest kuuldagi, ütles, et saab kodust uue ja tahab selle mulle anda.

Tee nimel kõigeks valmis

Kuigi mu uus pere võib vahepeal täitsa armastusväärne olla, käivad veidrused nendega ikka kaasas. Ühel õhtul otsustasid nad heast peast oma toast (nad elavad miskipärast neljakesi ühes ruumis, kuigi majas on mitu tühja magamistuba) suurde söögituppa kolida. Viskasid kaks madratsit maha ja keerasid sinnasamasse külili, mahutasid enda kõrvale ka külla tulnud vanaema. Nüüd lahutas meid kahe õhukese seina asemel vaid üks, seega sain jälle pool õhtut mõistatada, kas nad nüüd tülitsevad või lihtsalt arutavad midagi.

Uus «ema» teeb aga midagi, mida eelmine kunagi ei teinud – teed. Siin ei käi see nii, et viskad kotikese või puru tassipõhja ja valad vee peale, chai valmistamine on oskus. Alustatakse musta teepuru potis keetmisest, varsti lisatakse piim, siis ingver, erinevaid vürtse ning ebanormaalses koguses suhkrut. Pisike tassitäis on nagu soe kallistus, teepaus kuulub iga täisväärtusliku päeva juurde. Selle nimel oleksin valmis ka palju kummalisema perega ühe katuse all elama.

Prahti reformimas

Eestlastel on ju ütlemine, et kui oled kaelani… hmm, prügis, ei tohi pead norgu lasta. Olen täiesti nõus, ma pole siin ammu õnnelikum olnud kui nüüd, kui mind rämpsumajanduse kallale lasti. Suutsin lõpuks ometi kedagi veenda, et prahi põletamine lastekodu kõrval peab lõppema. Selle üle kurvastab ilmselt küll üks 20-pealine metsseakari, kes poolpõlenud hunnikus söömas käib, aga ilmselt leiavad nad sarnase toidulaua ka mujalt.

Metssigade grillipidu lastekodu kõrval.
Metssigade grillipidu lastekodu kõrval. Foto: Sandra Võsaste

Mõtlesin juba ammu, et asi ei saa olla rahas – meil on katusel päikesepaneelid, aga prügi äraveoks vahendeid pole? Tegelikult pole keegi lihtsalt probleemiga tegelemist vaevaks võtnud. Pärast mitmepäevast jäätmete sees müttamist ja põhiliste liikide väljaselgitamist sain pühaliku lubaduse, et kahe nädala jooksul ilmuvad sorteerimise tarvis suured konteinerid, osa prügist on võimalik isegi taaskasutuskeskusele maha müüa. Minu ülesandeks jääb aga laste ning personali väljaõpetamine. Olin juba õhinal näidisprügi kogunud, tüdrukutega isegi aja kokku leppinud, aga siis tuldi ja teatati, et «oih, täna ei saa, tüdrukud peavad terve õhtu õppima.» Ja et hea aeg oleks üldse järgmisel nädalal, üllatus-üllatus, pärast kümnepäevaseid pühi. Tegelikult ei saa seda tüdrukute hullumeelse päevaplaani juures kuidagi pahaks panna – nad ärkavad kell neli, et end kooliks valmis panna, lahkuvad kodust pisut pärast seitset, on koolis kuni 17.30ni ning siis järgneb kaks tundi kodutööde aega. Enne õhtusööki leitakse veel pool tundi joogaks, mis on selline kohustuslik-vabatahtlik ja siis tulebki juba magama minna, enne kui uus päev kätte jõuab. Niisiis hoian kaks nädalat pöidlaid pihus ja loodan, et juhtub midagi ebatraditsioonilist: indialaste antud lubadus peab. Ehk saavad nad aru, et kaalul on rohkem kui prügi.

Suur maalritöö India moodi

Kuigi minu prügioperatsioon pandi ootele, sain oma tavapärasele tööle vaheldust muudmoodi – vabatahtlikel paluti koolis mõned seinad üle värvida. See on siin hea rahustav töö, millega ei kaasne mitte mingit pinget. Kui Eestis oodatakse siseviimistlustööde puhul teatud standardit ja lohakuse korral peab ilmselt kõik uuesti tegema, siis siin teed nii hästi, nagu oskad ja oled sellega rahul, sest ega enne sind niikuinii paremini polnud.

Töötasin hoogsalt raamatukogu ukse juures, kui sattusin hetkeks Indiast Missourisse, Tom Sawyeri ja tema plangu juurde. Olin just jõudnud kõige tüütuma, ukseäärte ja lülitite juurde, kus on vaja väikse pintsliga nokitseda. Õnneks astus minu juurde punt 9-aastaseid, kes tahtsid mind väga aidata. No kui nad just nii väga soovivad, siis muidugi, ütlesin ja näitasin, kuidas pisikese pintsliga hästi ettevaatlikult töötada tuleb, ise läksin teepausile.

Ka see tööots ei möödunud ilma India-hetkedeta. Umbes poole seina peale jõudnud, jookseb meie juurde üks kooli kontoritädi ja käsib kohe lõpetada. «Meil vist ikka ei olnud selle seina värvimiseks eelarvet, hoopis teise jaoks oli.» Kui läksin redelit küsima, ütlesid tähtsad onud mulle, et «jaa, meil alles oli, aga ei tea, kuhu see jäi. Peaks vist vaatama, kas on olemas või ei.» Suure rauast redeli haihtumine ei pane siin kedagi, isegi mind enam imestama.

Üks redel lõpuks siiski leiti...
Üks redel lõpuks siiski leiti... Foto: Erakogu

Lõpetuseks

Nii see Vargamäe neiukese (nagu ütles väga tabavalt üks kommentaator) elu siin Lõuna-India väikelinnas veereb. Üllatusi on järjest vähem, rõõmu see-eest rohkem. Kuna Mäe ja Oru maale naasmiseni on mul napilt rohkem kui kuu aega, otsustasin, et käesolev lugu jääb selles sarjas viimaseks. Aitäh kõigile lugejatele, just teile kirjutamine oli suureks abiks enda ümber toimuva lahtimõtestamisel ja võiks isegi öelda, et see aitas mul siin maailma otsas endaga paremini hakkama saada.  Järgmiste seiklusteni!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles