Tongariro alpimatk osutus oodatust katsumusterohkemaks

FOTO: Mariusz Prusaczyk / PantherMedia / Mariusz Prusaczyk / Scanpix

Kuula artiklit

Neile öeldi, et see on pisike matk, nii et pange mugavad tossud jalga ja minek! Ilus ilm oli − 20 kraadi, päike ja väike tuuleiil. Reisisellid said isalt ja emalt mõnusad väikesed matkakotid kaasa, kuhu pakiti kilejope, soojemad riided, söök ja jook. Šveitslane pani ees minema, sest ta ei kannatanud lätlase ja eestlase tempot, Šveits on ju ometi mägede maa.

Lätlane ja eestlane arutlesid samal ajal selle üle, kuidas lätlased ehitasid Gaiziņkalnsi mäe (311,9 m) tippu torni, et nende mägi oleks Suurest Munamäest (317,4 m) kõrgem. Vahepeal ootas šveitslane mõnes punktis, et me järele jõuaks. Kui me poole mäe peale jõudsime, oli seal üks majake, kus inimesed istusid, sõid ja jõid. Kohtusime paljude eri rahvusest inimestega ning rääkisime juttu. Meid hoiatati, et me paneks soojemad riided selga, sest üleval on külm. Niisiis vahetas šveitslane oma lühikesed püksid pikkade vastu välja ja läksimegi edasi. Enne veel saime veidi joogivaru juurde.

Teel üles saime aru, et olime alustanud matka raskemalt poolt, mistõttu paljud küsisid meilt, kas me oleme eksinud, et valele poole läheme. Me olime ainsad, kes matkasid sedapidi ehk meile tuli oma 85 inimest vähemalt vastu. Vahepeal peatati meid kinni ja küsiti, kui pikk maa veel minna on ja sooviti edu. Edu soovimine ei andnud meile just kindlustunnet, aga sellegipoolest naersime end sellest läbi.

Matka algus, enne tormi.

FOTO: Erakogu

Mida kõrgemale me tõusime, seda tuulisemaks ja külmemaks läks, olimegi pilvedes. Vahepeal läks tee nii kitsaks, et kui vastu tuli mõni suurem grupp, turnisime mäe küljes nagu kaljukitsed, samal ajal kõiki vastutulijaid tervitades. Lõpuks jõudsime tippu ja otseloomulikult hakkas vihma sadama, lisaks tõusis tuul ja nähtavus oli vaid meetri kaugusele. Jopet selga pannes oleks see äärepeal minema lennanud. Vaatasime ringi, kas näeme šveitslast. Kuna tuul oli väga tugev siis mõtlesime, et arvatavasti kõndis ta edasi kuskile tuulevarju. Läksime ümber nurga ja kuulsime, kuidas šveitslane hüüdis meid. Suundusime suurte kivide vahele ja seal ta oligi, istus ja sõi. Tõsi, seal oli palju soojem ja kuivem. Meile tulid vastu inimesed, kes jäid meie juurde kivide vahele puhkama. Küsisin ühelt mehelt, mis ta jalaga juhtus, sest ta säär oli verine. Ta rääkis, et edasi tipu poole on väga libe ja tuuline, mistõttu ta libises ja kukkus. Alles siis me saime aru, et me ei olnudki veel tipus. Nad rääkisid ka, et seal oli üks vanem naine, kes kukkus hullemini ja murdis jalaluu ning talle kutsuti kiirabi. Aga kiirabi ei saanud kopteriga tulla, sest ilm oli liiga halb.

Jätkasime ja tee läks allamäge ehk oli tõesti libe minna. Lõpuks nägime silti, kus oli kirjas, et 6,5 km on meil veel minna. Olime õnnelikud, et üle poole oli käidud. Vastutulijad muudkui soovitasid meil ümber pöörata. Üks seltskond prantslasi oli otsustanud telgi üles panna, nad hoidsid seda telki kõigi kümne küünega kinni, ainult jalad paistsid välja. Maapind oli nagu vulkaanil ikka: must kivine liiv. Vajusime iga sammuga sügavale liiva sisse ja mu õe antud valged sokid polnud enam valged.

Nagu ikka, pani šveitslane ees minema ja meie lätlasega roomasime üles. See oli nii koomiline vaatepilt, et šveitslane üritas meist pilti teha, aga nähtavus oli selleks liiga halb. Rada, mida mööda me turnisime, oli päris kitsas, poolteist meetrit ühele poole ja poolteist teisele. Tuul tõusis iga meetriga ja lõpuks, kui me tippu jõudsime, hoidsime kolmekesi üksteisest kinni ja läksime maapinnale lähemale. Nägin eemalt meest, kes mõõtis tuule tugevust ning küsisin talt, kui palju on. Selgus, et hetkel on 135 km/h (35 m/s). Arutasime, et arvatavasti oleme tsükloni sees. Nemadki soovitasid meil tagasi pöörata, rääkisid, kui libe ja kitsas tee sealt edasi on.

Matka lõpusirgel.

FOTO: Erakogu

See meid aga ei heidutanud ja me otsustasime ikkagi edasi minna. Enne veel rahustasime lätlast, kellel tuli paanikahoog peale. Jätkasime ja tõesti oli väga libe ning kitsas. Ühel pool suur kivi ja teisel pool kuristik, mille põhja ei näe. Jalanõudelt oli gripp maha tulnud ning libisesin iga sammuga, siis tuli mõte, et laseks tagumiku peal alla, mida me ka tegime. Pimedaks hakkas juba minema ja tunne oli selline, et me jäämegi sinna üles. Siis aga asi muutus, kui jõudsime lagendikule. Liikusime helkurpostide abil edasi ja esines ka neid hetki, mil me ei leidnud enam järgmist posti. Lõppu jõudes olime õnnelikud, et olime terveks jäänud. Võtsime märjad sokid ja jalanõud jalast ning panime päikese kätte kuivama. Jah, iroonilisel kombel, kui me lõpuks matka lõpetasime, tuli ka päike välja. Olime väsinud ja lõpuks saime süüa. Pärast, kui vanemad meile järele tulid, viisid nad meid looduslikesse kuumaveebasseinidesse. Te ei kujuta ette, kui hea tunne see oli. Üks põhjustest, miks me selle matka ette võtsime, oli see, et tahtsime näha neid kuulsaid järvi, mis seal üleval on. Mida me aga ei näinud, olid just need järved.

Populaarne

Tagasi üles