Meie mees Aasias: veri klahvide vahel ehk arvutiparandus India stiilis

FOTO: Erakogu

Vana aasta viimasel päeval juhtub mu arvutiga miskit. Juba mõnda aega ei lähe see esimesest nupuvajutusest käima ja seda streiki hakkab juhtuma üha tihedamini. Ma ei pööra sellele väga tähelepanu, vajutan iga kord kannatlikult, kuni… arvuti enam üldse ei käivitu. Veateade ütleb midagi tarkvara puudumise kohta, kirjutab Aasias seiklev kaubarändur Margus.

Koht: Delhi, India
Aeg: jaanuar 2014

Helistan kohalikule klienditoele ja lubatakse tagasi helistada. Arvuti on kõigest neli kuud tagasi soetatud ja otse ühelt PC-maailma gigandi esindajalt. Masinal on garantii, mis peaks kindlustama tehniku kohaletuleku üle maailma.

Paari tunni pärast helistatakse mulle tagasi ja pakutaksegi, et tehnik tuleb kohale järgmisel päeval ehk 1. jaanuaril kell 13.00! Uskumatu. Milline teenindus! Ma ei tea veel, et nii ongi Indias kombeks: kõik lähevad aasta esimesel päeval tööle, sest usutakse, et uue aasta esimese päeva stiilis veedad kogu ülejäänud aasta. Nii nad siis vedelevad oma kontorites terve aasta ja mängivad arvutimänge. Täpselt nagu 1. jaanuaril.

Arvutispetsialist jõuab kohale tunnise hilinemisega. Pole ka imestada, arvestades milline liiklus on selles piirkonnas.

(video on monteeritud erinevatel aastaegadel selle piirkonna liiklusest)

Päris nooruke teine. Tähtis ka. Jutustan talle, mis ma foorumistest olen sellise situatsiooni kohta lugenud, aga kutt ei reageeri ühegi sõnaga. Äkki ajan nii rumalat juttu? Olen arvutite hingeeluga varemgi tutvust teinud ja päris võhik pole. Räägin veel oma kogemustest, aga vastu ei tule sõnakestki. Vaatab vaid lõug uhkelt ülespoole, jope seljas, toksib närviliselt oma ülipika küünega ühte funktsiooniklahvi, et käivitada diagnostika.

Olen vahel üritanud kohalikelt uurida, miks on meestel väikese sõrme küüs sageli pikaks kasvatatud, kuid selget vastust pole saanud. Väidevalt on see komme kaugemast India minevikust, kus pikka küünt omades näitasid sa oma erinevust lihttöölisest. Põlluharija ei saaks ju sellist küünt omada. Nii on tänapäeval lisaks valgekraedele ka niisama muidumeestel pikad küüned, et ikka oma ägedat staatust näidata. See arvutikutt on oma ametipositsioonilt meist kindlasti kõrgemal, tema enda arust kindlasti. Minul ja mu äripartner Bishtil pole oma lühikeste küüntega tema kõrval lööki. Võiks öelda, et ehtsad põllutöölised.

Küüned küünteks, aga kutt võiks ju vähemalt vihjata, mis tal plaanis on. Vaatamata minu korduvatele katsetele suhtlust arendada jääb ta tummaks ja kõigutamatuks. Vaatame Bishtiga teineteisele otsa, ta kehitab õlgu. Äkki kutt ei saa inglise keelest aru? Bisht üritab hindi keeles juttu teha, aga ka selle peale jääb kutt sõnatuks.

Vaatamata sellele, et olen juba diagnostikaprogrammi läbi jooksutanud ja saanud tulemuseks 100% toimiva riistvara, käivitab ta selle hoolimata minu soovitusest uuesti.

See tiksub umbes tund.

Samal ajal passib poiss, jope ikka seljas, ja jõllitab ekraanil tiksuvaid protsente. Räägin talle, et tegelikult oleks vaja tarkvara uuendada, aga selleks on vaja originaal CD-d. Olen nõus esindusest selle kas või ostma, kui tasuta ei saa.

Ma pole kindel, kas poiss minu juttu mõistab, igatahes ta ei reageeri.

Järgmiseks kruvib ta mu arvuti ribadeks, veristab korpust lahti kangutades ära ühe küünealuse ja ajab pikkade küünte alt pudi mu kalli masina peale... uuhhhh. Seda ta vist ei tea, et kui valgekrae tahab oma staatust avalikult näidata, siis peavad küüned olema hästi hoolitsetud. Üritan taas teada saada, mis plaan tal on, aga see on lootusetu juhtum. Vait mis vait.

Paari tunni pärast keedab mu äripartneri naine Neelam meile chaid (traditsiooniline piima ja vürtsidega india tee) ja serveerib seda koos küpsistega. Tehnik ei pööra isegi pead, kui ta kõrvale tassike ilmub. Istume kõik ümber sama laua ja julgustame tehnikut ka teed jooma. Lõpuks katkeb kuti kannatus, ta teeb suu lahti ja saame pahase hindikeelse torina osaliseks.

«Solli, friend, solli,» (Vabandust, sõber, vabandust) vabandab Bisht, et ta meistrit tähtsa töö ajal seganud on. Teeme üksteisele tema selja taga nägusid ja kolime kikivarvul liikudes oma teetassidega mujale.

Bishtide elukoht Delhis

FOTO: Margus Kalam

Edasi otsustab tehnik helistada klienditoele. See on päris pikk protsess korduvate suunamistega, poiss peab oma autoriseerimiskoodi mitu korda ette lugema. Siis palutakse talt seda, mida ka mina oleks võinud ise teha. Nii palju saan ma kõrvalt aru küll, et tal lastakse lugeda ette kõik, mis ekraanil kirjas…

Hakkan aimama, et tegu pole kõige kirkama kriidiga, kui ta juba viiendat korda jõuab nõuandeni «liigu nooleklahvidega menüüs üles või alla» ja iga kord katkestatakse teda poole lause pealt.

Möödunud on umbes kolm tundi.

Endiselt ei ole jopega poiss diagnostikast kaugemale jõudnud. Ainuke sõnavahetus meiega on olnud küsimus, kus asub tualettruum. Kõne klienditoega jääb samal ajal ootele, kuni meister tualetis oma asjad aetud saab.

Aga oh häda. Just sel hetkel hakkab tema telefon laual sumisema. Teine kõne tuleb vahele. Helistajal on ilmselt väga vaja teda kätte saada, sest sumin ei katke. Lõpuks mõtleb Bisht, et teeb poisile teene ja vastab kõnele soovitusega mõne minuti pärast tagasi helistada. Paraku on see karuteene: Bishti liigutusega katkeb ka ootel kõne klienditoega.

Kui poiss on tualetist tagasi, teatab Bisht, et talle helistati, kuid muretsemiseks pole põhjust, kuna ta juba vastas sellele ja küll nüüd varsti tagasi helistatakse. Selle peale kõlab paar vihast roppu sõna ja selle otsa hindikeelne selgitus, miks keegi poleks tohtinud tema telefoni puudutada. Bisht saab jälle vabandada: «Solli, friend, solli.» Ta ju lihtsalt ei teadnud, tahtis aidata.

Arvuti remont jätkub nüüd hindikeelse porina saatel, kuni kutt helistab taas klienditoele. See võtab kümmekond minutit aega, et õige isikuni jõuda. Kõik algab jälle otsast peale. «Liigu nooleklahvidega üles või alla.» See muutub juba koomiliseks. Mul on pilt selge: see poiss võib küll oma pikaküünelise käega kruvisid lahti ja kinni keerata, aga tarkvarast ei tea ta midagi ja inglise keelt ta ka ei oska.

Ja nii see tiksub. Möödub veel mitu tundi, mille vältel vahetab kutt arvuti sees välja kõik peale kõvaketta. Saan ka uue klaviatuuri ja pealmise korpuse, verd täis tilgutatu asemel. Praktiliselt tuttuues raalis särab aga ikka ekraanil sama jutt tarkvara puudumisest.

«Sinu tarkvara on rikutud,” paneb meister arvutile lõpuks diagnoosi.

«Seda ma tean. Sel põhjusel ma üldse garantiisse helistasingi, et saada tehase seadete taastamise CD. Seda ma olen üritanud teile algusest peale selgeks teha ja sama juttu rääkisin eile klienditoele.»

«Tarkvara tuleb uuesti installeerida,» teatab poiss tähtsa näoga.

«See on ju see, millest ma olen kogu aeg rääkinud! Ma oleks seda ise teinud, kui mul see olemas oleks. Mis siis saab? Kas saate mulle homme selle CD tuua?»

«Ei saa,» ütleb poiss ja lahkub.

Mis see siis nüüd oli? Nii jääbki või? Ei saagi või?

Lõpuks kasutan Bishti kontoriarvutit piraatvara allalaadimiseks ja peale mõningat pusimist töötab mu arvuti jälle.

Järgmisel päeval saan kõne klienditoelt.

«Kas teile sobib, kui tehnik tuleb täna kell 18.00?»

«Ma ei vaja enam tehnikut. Sain ise arvuti korda. See poiss, kelle te eile saatsite, ei taipa mitte midagi arvutite remondist.»

«Me peame tehniku ikkagi saatma, sest teie tellimus on lõpetamata ja me ei saa seda pooleli jätta.»

Hea küll. Kui vaja, siis vaja.

Uus tehnik on eelmise vastand. Ta on väga jutukas ja räägib soravalt inglise keelt. Selline noobel tüüp, kes sõidab üleslöödud mootorrattaga, kannab nahktagi ja terava ninaga kingi ja on juuksed läikiva geeliga vastu pead silunud. Ka temal on korralikult staatust tähistav küüneke kasvatatud.

«Vabandust eilse pärast. See tehnik ei ole meil tõesti väga pädev. Ma pean nüüd arvutile diagnostika ära tegema.»

«Pole vaja!» karjatan ma. «Seda on tehtud juba piisavalt palju ja kõik on korras.»

«Ma ikka pean tegema, see on minu ülesannetes kirjas.»

Ega mulle meeldi küll, et arvuti läheb jälle vähemalt tunniks käest ära. Aga mulle ei anta võimalust rohkem vaielda, diagnostika asub taas tiksuma. Samal ajal küsib tehnik paberit ja kirjutab mulle sinna viis ülipikka ja segast meiliaadressi, kuhu ma pean tagasiside saatma. Ta palub, et ma talle hea kommentaari kirjutaks, võiksin lausa kiita, et tegu on ülipädeva meistriga.

«Ma ei saa ju midagi sellist väita, kuna ma tegin ise arvuti korda,» vaidlen mina vastu.

«Paluuuuuun kirjuta, see on mulle väga oluline!»

«Ausalt öeldas ma ei saa teie firma teenusega rahul olla, kuna keegi ei kuulanud mind eile ja asjatult kulutati ära terve mu päev.»

«Aga praegu on ju kõik hästi? Arvuti töötab?» viitab mees diagnostika kallal tiksuvale masinale.

Ma ei viitsi vaielda ja luban, et hea küll, võibolla kirjutan pärast midagi.

Nädal aega hiljem helistatakse mulle klienditoest ja küsitakse, miks ma pole ikka veel tagasisidet saatnud.

«Mul pole ju võimalik teile tagasisidet anda, ma parandasin ise oma arvuti ära.»

Ei-ei-ei. Nii see ei lähe mitte, tehakse mulle selgeks. Ikka väga oleks vaja seda kommentaari, kuna nende ülemused Ameerika kontoris jälgivad hoolsa silmaga absoluutselt kõiki juhtumeid.

Luban hiljem saata, aga loomulikult on lubadus mul varsti ununenud ja mu India telefoninumber aegub päris lühikese aja jooksul, kui käin vahepeal töö asjus teistes riikides.

Loodan, et kõigil kuttidel säilis töö ja nad said preemiat või mida iganes, mis neid õnnelikuks teeb. Ehk muutuvad nad tasapisi ka tõelisteks meistriteks.

Tagasi üles