Meie mees Aasias: «Salat on ju lehmatoit!» ehk Kuidas eestipärane menüü indialastes tõsist hämmingut tekitas

FOTO: Erakogu

Poleks uskunud, et need kõige tavalisemad salatid minu India sõpruskonnas nii palju elevust ja hämmingut tekitavad! Uudis levib kulutulena. Kui astun oma köögiviljakotiga Bishti firma lattu, muigavad kõik poisid omaette. Nad on juba kuulnud, et ma hakkan tegema s a l a t i t! Aga see pole ju mingi s ö ö k. Kes see siis salatit süüa tahab! Salat on l e h m a d e l e! Nii mulle räägitakse, kirjutab Aasias seiklev kaubarändur Margus.

Koht: Delhi, India
Aeg: 31. detsember 2013 ja 1. jaanuar 2014 

Vahel tuleb reisiplaanis ootamatult muudatusi teha. Nii ka seekord. Poleks eales arvanud, et kunagi veedan aastavahetuse Delhis: räpases ja hullumeelses linnas, kust ma alati kiiresti jalga tahan lasta, aga kuhu on peale pikemat pausi siiski hea ja mõnes mõttes turvaline tagasi pöörduda. Turvaline seetõttu, et sinna on aastate jooksul mul nii mõnedki sõbrad-tuttavad tekkinud, kes indialastele omase külalislahkusega ei koonerda.

Milline on detsembrilõpu Delhi? Külm! Harjumatult kõle ja niiske. Olen sattunud troopikast otse külmkappi. Kui kuumal aastaajal on Delhi aroomibukett segu sõnnikust ja viirukist, siis nüüd on sinna lisandunud rõske muda hais. Õnneks olin Delhis sõprade juures kunagi soojemaid riideid kõrvale pannud, nagu üllatusega avastan.

Edasi hakkan kohe vana-aasta õhtut organiseerima. Indias on aastaringselt nii palju teisi tähtpäevi, et uue aasta saabumine ei oma erilist tähtsust. Küsimuse peale, kuidas te uut aastat vastu võtate, tehakse imestunud nägu. Ei mingit ilutulestikku ega uhket peolauda. Suured paugud on juba oktoobris-novembris ära tehtud, kui kogu hindude maailm tähistab diwalit, oma suurimat püha.

Valmistan oma hea sõbra ja koostööpartneri Bishti peret varakult ette selleks, et sel õhtul teen süüa ka mina, mitte ainult Bishti naine Neelam. Eeldan, et neil on menüüs igaõhtune riis ja läätsesupp. Kui neile minu valmistud toit ei peaks maitsema, võin seda külmikus hoida ja ise seda kas või nädal aega süüa.

Otsustan oma sõpradele tutvustada eesti kööki. Aga mida? Kõige lihtsam tundub olevat kartulisalat. Kartul, porgand, sibul, majonees ja munad on olemas. Kui saaks veel hapukurki…

Hapukurki? Sellisest toidust pole mu sõbrad mitte midagi kuulnud, aga arvavad, et võib-olla kuskil suures supermarketis, teises Delhi otsas on see imetoit isegi olemas. Mitte mingil juhul ei saavat sellist asja nagu hapukurki nende linnaosast!

Lähen ikkagi proovima. Esimesest väikesest toidupoest küsides saangi kohe oma hapukurgi kätte. Lisaks veel tuunikalakonservi.

«Näete, mis ma tõin!»

Imestus on pereringis suur: kuidas küll kurgid saavad nii väikesed olla! Ja veel Indias konserveeritud? Ja kui maitsvad need on! Esimene purk süüakse kiirelt tühjaks, nii et lähen toon teisest poest suurema purgi lisaks. Jälle üllatus. Isegi kahes poes müüakse hapukurki? Mis imeasju küll nende kodutänava poodides leidub!

Järgmiseks nõuan rohelist salatit. Perenaine arvab, et sellist asja küll turul ei müüda, aga peremees jääb mõttesse ja arvab, et on sellist asja kunagi kusagil näinud küll.

Läheme turule. Loomulikult on seal olemas roheline salat. Lisaks veel jääsalat, roheline sibul ja oh imet – isegi till!

FOTO: Erakogu

Kui ka punast peeti näen, on asi otsustatud. Tuleb rosolje. Ilma heeringata, nii et võiks selle nimetada peedisalatiks. Poest saan veel juustukuubikuid, nii et kokkuvõttes on mu menüüs järgmised salatid:

  • rosoljelaadne peedisalat,
  • tuunikala-sibulasalat majoneesiga,
  • peedi-juustu-küüslaugusalat,
  • roheline salat oliivide ja paprikaga.

Poleks uskunud, et need kõige tavalisemad salatid minu India sõpruskonnas nii palju elevust ja hämmingut tekitavad! Uudis levib kulutulena. Kui astun oma köögiviljakotiga Bishti firma lattu, muigavad kõik poisid omaette. Nad on juba kuulnud, et ma hakkan tegema s a l a t i t! Aga see pole ju mingi s ö ö k. Kes see siis salatit süüa tahab! Salat on l e h m a d e l e! Nii mulle räägitakse.

Siiski kutsun kõiki laotöötajaid õhtusöögile, kõik nad naeratavad lahkelt ja lubavad mõelda. Mina asun aga Bishti köögis pererahva itsitamise saatel koorima ja hakkima.

Kui asi on sealmaal, et võib lauda katma hakata, röstin mõned täistera saiaviilud, mis mul hankida õnnestus. Lõikan saiaviilud neljaks ning katan tükid peedi-juustu-küüslaugusalatiga. Kaunistuseks läheb peale väike oliiviviil ning tillioksake. Päris kena. Pererahvas ahhetab.

«Markos, mis imelikke asju sa küll teed?»

Kui hakkan teist taldrikutäit ette valmistama, läheb peremehe kulm kortsu.

«Markos, miks sa neid nii palju teed? Äkki aitab küll?»

«Ära muretse. Kui sulle ei maitse, küll mina need õhtu jooksul ära söön. Meil on kombeks uuaastaööl rohkem süüa kui tavaliselt. Täna olen mina peakokk – okei?»

«Okei, sõber. Ise tead. Ma lihtsalt arvasin, et äkki... tead küll... no äkki need ei maitse teistele,» üritab Bisht viisakalt end välja vabandada.

Salatid on valmis ja laud saab kaetud. Jään pildiga rahule. Seapraad on küll puudu ja must leib samuti, aga see selleks. Šampanjat kah ei ole ja ainsaks napsiks on hiljuti lennujaamast kaasa toodud viski. Nimelt on Johnny Walker indialaste jaoks nagu teine valuuta ja seda toon teadlikult alati kaasa.

FOTO: Margus Kalam

Niisiis, palun lauda!

Pererahvas märkab, et ma olen endale pidulikumad riided selga pannud. Kus nüüd alles läheb sebimiseks! Perenaine paneb teise hõlsti selga, mis minu riietega toon-toonis kokku läheb. Pojad vahetavad joped ära. Nimelt on neil toas talvel päris külm, aga elektriradiaatorit nad ei tunnista, pidavat pea valutama panema. Mis seal ikka. Tulge siis jopedes.

Nad tulevad, maitsevad pika hambaga. Väidetavalt maitseb. Aga juurde tõstma keegi kipu.

Naabrimees tuleb ka läbi ja joob kogu viski ära. Talle tehakse samuti salatinalja. Sööme siis lehmasööki, Markos ise tegi! Seda nalja jätkub kogu õhtuks.

FOTO: Erakogu

Laopoisid ei tulegi külla ja telefoni nad ka vastu ei võta. Nojah. Kes see ikka heina süüa tahab, nagu nad enne ütlesid.

Vaatame Bishti perega terve õhtu telest Bollywoodi filmiauhindade jagamist ja loeme koos kohalike superstaaridega sekundeid uue aasta tulekuni. Lööme klaase kokku ja käime igaks juhuks maja katusel, lootuses ilutulestikku näha, kuid sudu on nii paks, et näha pole miskit. Head uut aastat! Sel aastal siis sedamoodi.

Oma salatit saan veel mitu päeva süüa. Pakun küll kõigile, aga alati leitakse mingi vabandus, miks nad hetkel süüa ei taha. Kas on kõht juba täis või arvatakse, et mulle endale nii väga maitseb ja pole aus minu eest seda ära süüa. Bisht mainib, et tema peres on ennegi proovitud välismaiseid toite, aga enamasti on need katsed lõppenud toitude restoranikööki tagasi saatmisega ja tellimuse muutmisega.

Ma ei saa neile ka mitte midagi ette heita. Olen korduvalt kohanud eestlasi, kes ei söö reisil olles India, Tai või Indoneesia toitu ja järjekindlalt tellivad oma friikartuleid ja liha. Enamik tailasi, keda tunnen, imestavad, kuidas ma suudan India toitu süüa, kuna see nende sõnul haiseb vastikult. Indialased jälle ei söö tavaliselt teiste rahvuste toite. Igaühele oma.

Tagasi üles