Eesti neiu Indias: ema ja isa on sageli indialaste esimesed jumalad

FOTO: Sandra Võsaste erakogu

Paljud õppeasutused panevad maja ette üles suured plakatid, kus on peal kõrgeimad eksamipunktid saanud õpilaste nimed, fotod ja täpne skoor. Kuigi mul sellistesse õppemeetoditesse väga usku pole, on huvitav mõelda, mis juhtuks siis, kui võtta siinsete laste motivatsioon ja õppimistahe ning hakata seda arendama nii mitmekülgselt, nagu see on võimalik näiteks Eestis, kirjutab Indias vabatahtlikku tööd tegev Sandra.

Arvasin, et tulen Indiasse lapsi õpetama. Nagu kõige muuga siin riigis, läks ka sellega hoopis vastupidi.

Lapsed on Aartisse jõudnud väga erinevaid teid pidi. Meil elab siin tüdruk, kelle vanemad müüsid ta pätijõugule, kes sundis teda taskuvargaks hakkama. Mõni tüdrukutest jäeti imikuna lastekodu väravasse, teine on aga jõudnud Aartisse juba vanemana, näiteks pärast seda, kui ta vanemad on tapetud või AIDSi surnud. Samas on siia tulnud ka neid, kellel on toimiv pere, kuid kes elavad väga eraldatud maapiirkonnas ning kelle vanematel pole ei tahtmist ega võimalust neid kooli saata. Mõni neist räägib oma minevikust avatult, teine aga hoiab rohkem enda teada. Üks tüdruk, kes toodi siia 9-aastasena, ütles mulle, et tal pole lapsepõlvest mitte ühtegi õnnelikku mälestust, kuigi ta on püüdnud korduvalt meenutada.

Mina tibudega

FOTO: Sandra Võsaste

Tüdrukutega mingis teises olukorras tuttavaks saades ei oskaks ausalt öeldes ettegi kujutada, et neil kõigil nii keeruline minevik on – ma pole elurõõmsamaid plikasid veel näinud. See paistab käivat India laste kohta üldiselt. Neil ei ole eriti palju, aga nad oskavad vähesest rõõmu tunda. Lisaks ilmutab nende tarkus end väga üllatavates kohtades. Nad ei ole kunagi kuulnud Egiptuse püramiididest ega Vabadussambast, aga pillavad lauseid nagu «Euroopa on nii väike, aga otsustab maailmas nii palju.»

Viielised reklaamplakatitel

Tunnid koosnevad siin 90% ulatuses tahvlile vaatamisest ja vihikusse kirjutamisest, sõna-sõnalt ja mitu korda järjest − suurem osa õppetööst on üles ehitatud tapvalt igavalt. Ja ometi pole ma kuulnud ühtki last ütlemas, et ta ei viitsi kooli minna või et talle ei meeldi õppida. Isegi kodutöid tehakse suure rõõmuga ning võisteldakse omavahel, kui mitu pastakat on kellelgi sel kuul kulunud. Hinnete koha pealt on neil surve päris suur, eriti karmiks läheb asi gümnaasiumis, kus vahepeal käiakse koolis ka pühapäeviti. Paljud õppeasutused panevad maja ette üles suured plakatid, kus on peal kõrgeimad eksamipunktid saanud õpilaste nimed, fotod ja täpne skoor. Kuigi mul sellistesse õppemeetoditesse väga usku pole, on huvitav mõelda, mis juhtuks siis, kui võtta siinsete laste motivatsioon ja õppimistahe ning hakata seda arendama nii mitmekülgselt, nagu see on võimalik näiteks Eestis.

Tasapisi areng siiski toimub, näiteks meie koolis on olemas arvutiklass ning laupäeviti korraldavad õpetajad viktoriine, liikumistunde ja proovivad õppetööle loomingulisemalt läheneda. Tegelikkus on aga see, et kuigi enamikul vanematel õpilastel on meiliaadress, ei saa nad seda väga kuskil kasutada, neid lihtsalt ei lasta arvutite juurde. Vahepeal käivad nad salaja arvutiklassis, et kirju lugeda, rääkis mulle üks tüdruk. Pärast seda vestlust märkasin, et ega ma seal ruumis tavaliselt väga õpilasi ei näe jah. Arvan, et üheks põhjuseks võib olla kooli personali vähene arvutialane teadlikkus.

Sama lugu on laupäevategevustega, õpetajad ei ole alati just väga motiveeritud. Eelmisel laupäeval kondasin mööda koolimaja ringi ja astusin sisse ühte klassi, kus parasjagu õpetajat polnud. Mõne hetke pärast ilmus ta ukselävele ja ütles mulle, et «minuti pärast tuleb». Lapsed said mind nõusse, et räägin neile niikaua mõne muinasjutu ja mina sain nad nõusse, et nad on vait. Rääkisin lausa kaks, üks neist kohandatud versioon mu lapsepõlve lemmikust «Vägev vähk ja täitmatu naine». Õpetasin neile selgeks ka oma kunagise lemmikmängu «Pahh», kus pead kiiruse peale teisi ringis «tulistama» − pisikeste indialaste elava loomu juures ei ole instruktsioonide jagamine üldsegi viie-minuti-ülesanne. Olime juba mitu ringi mänginud ning kolm duelli maha pidanud, kuid õpetaja ei olnud end endiselt klassiruumis ilmutanud. Sel päeval ma teda rohkem ei näinudki.

Ema ja isa – esimesed jumalad

Olen tüdrukutega paar korda lastekodu kõrval asuva mäe otsas templis käinud ja alati on põnev jälgida, kuidas isegi kõige nooremad usuga seotud kombeid nii hästi tunnevad. Juba enne teele asumist küsisid nad mult, kas ma täna ikka pesus olen käinud, sest mustana ju templisse ei minda. Samuti tõmbas üks väike tirts mind pühakoja ukse pealt tagasi ja tuletas mulle meelde, et kuule, sa sõid täna kana, sa ei tohi sisse astuda. Jalanõud ära võtnud ja ilusti ukse kõrvale rivvi jätnud, hakkavad plikad ümber templihoone käima ja palveid pomisema, ilma et keegi neid käsiks. Samuti teavad nad, mis hetkel võib juua jumala kuju juurde pandud kookosevett ja kuidas teha otsa ette kollase ja punase pulbriga täpid. Oma teadmisi jagavad nad ka meile, usuasjades üsna kohmetutele vabatahtlikele, kuid kunagi ei suru keegi oma arvamusi usust peale. Kui ühe templihoone juurest teiseni kõndima hakkasime, panid paljud tüdrukud kingad jalga – tee on kivine ja seal võib kohata usse. Üks neiu tuli aga paljajalu ning rääkis mulle, et tema arust on pühapaigas jalanõude kandmine ebaviisakas ja jumalaid mitte austav, aga et ta pole pahane teiste peale, kes kingadega käivad. See on lihtsalt see, mida tema usub.

Templirituaalid

FOTO: Sandra Võsaste

Kõik need tüdrukud on religioonist, enamasti hinduismist ümbritsetuna üles kasvanud ning tundub, et tihtipeale ei tehta ilmalikul ja usuelul väga vahetki. Iga söögikord algab palvega, mille alguses on mitu om-i ning siis midagi, mis mitte-hindu jaoks kõlab nagu veidra viisiga laul. See kestab umbes minuti, kuid iga õhtu öeldakse (lauldakse) ka palve, mis kestab umbes 10 minutit ja mida kõik tüdrukud peast teavad. Viimane sisaldab endas ka plaksutamist ja nipse, kogu rituaali on alati väga paeluv jälgida ja kuulata. Samuti kannab enamik tüdrukuid otsa ees bindit − seda täppi, mille tähendus on samuti seotud hinduismiga. Kuigi arvasin algusest peale, et see näeb väga hea välja, ei julgenud ma seda endale otsa ette panna – ma pole ju hindu? Kord pidustuste ajal, kui kandsin sari, kuldseid india lühterkõrvarõngaid ja olin endale vist esimest korda kolme kuu jooksul näo pähe teinud, vaatasid tüdrukud mind ja ütlesid: «Aka, bindi on ju puudu.» Siis tuligi välja, et see täpike on nende jaoks tegelikult samasugune kaunistus nagu ehted või meik.

Mingis vanuses proovivad lapsed ikkagi vaikselt mõtestama hakata, et kes või mis see jumal siis on. Indias öeldakse vahel, et ema ja isa on sinu esimesed jumalad. Et seda tõestada, küsis mu eelmise pere vend mult: «Mis on jumala ülesanne?» Üritan vastu puigelda ja ütlen, et tema vist oskab seda täpsemalt rääkida, ja siis ta ütleski, et «tema töö on kõigi eest hoolitseda, õpetada ja karistada ka. Ja mida vanemad siis teevad?» See seletus näib paljude laste jaoks jumala(te) olemasolu kinnitavat.

Ära neile ainult silma vaata

Ainus, mille pärast nende tüdrukute juures pisut muret tunda tuleks, on kasvatus. Nad ei oska küsida, kui nad midagi tahavad, nad lihtsalt võtavad selle su kotist, tihti kaklevad nad vabatahtlike tähelepanu pärast ja viskavad oma koduaias prügi maha. Lapsi ei tohi selles kindlasti süüdistada – nende ainukesed kasvatajad on vanemad tüdrukud, kellel tuleb endal hakkama saada kesk- või ülikooli ja mõnel juhul ka samaaegselt töötamisega. Proovin iga kord tüdrukute juures käies nende kasvatamisse väikse panuse anda, ometi ei ole see ülesanne kergete killast. Nad teavad väga hästi, kui neetult armsad nad on ja et paljud vabatahtlikud sellele vastu panna ei suuda. Seepärast olen enda jaoks töötanud välja strateegia, juhuks kui pean neile «ei» ütlema: mida iganes sa teed, ära neile ainult otse silma vaata. See on natuke nagu mingite müütiliste elukatega – üks pilk nendesse nööbisilmadesse ja sulamine on pöördumatu.

Kuigi plikade käitumine võib vahel olla pisut tahumatu, on nad äraütlemata südamlikud ja abivalmid. Nad teevad iga päev kannatlikult üksteise paksudes kiharates täikontrolli ning seejärel punuvad juuksed hoolikalt meetripikkusesse patsi. Kui mõni pisem tüdruk kukub, jookseb tema juurde kohe mitu sama vana põnni, kes aitavad ta püsti, patsutavad õlale ja ilmselt ütlevad oma keeles, et «pole hullu midagi» ja olukord saabki ilma täiskasvanu sekkumiseta lahendatud. Kuigi on tohutult kurb, et nendel tüdrukutel vanemaid pole, aitab olukorraga toimetulek kasvada neil just sellisteks naisteks, keda India ühiskonnal vaja on. Nagu nad ise ütlevad: «Meie peame ka aitama, et kui meie suureks kasvame, poleks selliseid kohti nagu Aarti enam üldse vaja.»

Kui enam ei jaksa, siis aka tuleb ja aitab

FOTO: Sandra Võsaste

Tagasi üles