Meie mees Aasias: soovisin jõuludeks unelmate naist ja universum täitiski mu palve... paraja vimkaga (5)

Margus Kalam
, meie mees Aasias
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Pärast oma teist karile jooksnud suhet tõotan endale, et Eesti naistega ma enam tegemist ei tee. Mu järgmine naine saab olema Aasiast. Punkt. Loomulikult annan endale aru, et selle valikuga on suur tõenäosus langeda skeemi ohvriks, kus kaunis naine nõuab kohe peale pulmi lahutust ja vara pooleks jagamist, lisaks tuleb hakata ülal pidama naise vanemaid, vanavanemaid ja näiteks lapsi eelmisest abielust, kirjutab Aasias seiklev kaubarändur Margus.

Aeg: jõulud 2014
Asukoht: Bali saar, Indoneesia

Üks esoteerikavallas tegutsev sõber soovitab mul esitada universumile taotlus. See pidavat täide minema, kui konkreetselt sõnastada ja ilusasti paluda. Aga ettevaatust, hoiatab ta, enne peab hoolikalt läbi mõtlema, mida sa palud, sest muidu võid saada küll soovitu, aga teatud vimkaga.

Mina ei oska hetkel muud soovida kui ilusat Aasia naist, kes mind armastaks ja kes oleks mu vastu aus.

...Ja nii algabki minu jõululugu.

Olen tavapärasel kaubatuuril Bali saarel tellimusi tegemas ja uusi tooteid otsimas. Tee ääres jääb mulle silma üks pood, millest olen alati mööda käinud. Seekord otsutan sisse kiigata ja kohe köidavad mu tähelepanu mõned tooted. Hakkan juba hinda küsima, kuid selgub, et kassas istuvatest naistest on üks hoopis klient ja käib aktiivne vestlus mingi arve ümber, kus näpuga järge aetakse. Vaatan siis veel poes ringi ja samas kiikan kassa poole. Huvitav, mis rahvusest see klient on? Nahavärvilt nagu kohalik, aga nägu pole üldse tüüpiline Indoneesia saartele. Igal juhul on naine väga kena. Tema soeng ei ole tavaline, on näha, et tegemist on salongis lõigatuga. Ka riietus tundub korralik: seksikad lühikesed teksad ja sinine maika, mitte suvalised auklikud dressipüksid või kodune kittel, nagu tihtipeale siin poodides-töökodades naistel seljas on. Tema olekust peegeldub uhkust ja kerget üleolekut. Tundub, et ta pole hetkel millegagi rahul ja on süvenenud numbritesse. Samas räägib ta kohalikku keelt. Huvitav, kes ta selline on? Aga mis sellest ikka. No ilmselgelt on selline kaunitar abielus või vähemalt üleval pool minu latti. Õhkan mõttes ja tunnistan, et temast unistada ei tasu.

Aga olen tasapisi muutunud kärsituks. Kas nad jäävadki selle arve üle vaidlema? Võtan paar toodet näppu ja vabandan, et segan nende vestlust, aga mul on tõesti aeg edasi minna. Poepidaja ütleb mulle kiirelt hinnad ja need sobivad. Tahaks kaupa tellida ja pärin, kui kaua neil veel läheb. Ei lähe kaua, kohe lõpetavad, kinnitab müüja.

Samal ajal mõõdab kaunitar mind pealaest jalatallani ja küsib naeratades, kust ma pärit olen. Vastan talle ja küsin sama asja vastu.

«Ma olen kohalik,» vastab näitsik.

«Sa ei näe üldse sedamoodi välja,» olen mina üllatunud.

Selgub, et neiu on pärit Lomboki saarelt, kuid elab siinsamas lähedal külas. Päris üllatav. Ta on väga sõbralik. Kohe sajab hulk küsimusi minu eraelu kohta. Kas reisin koos perega, kas olen abielus, kas lapsi on? Vastan nii, nagu asi on.

«Mina ka vallaline,» kommenteerib tema seepeale.

Tohhoo tonti! Või kohe nii? Teen komplimendi, et kuidas nii kena naine saab olla vallaline. See paistab töötavat. Naine flirdib vastu. Mainin lõõpimisi, et tulingi Balile naist otsima... Aga lõpetan siis tsirkuse ja esitan oma tellimissoovid. Kaunitar seab end minekule ja mainib, et ta läheb edasi järgmisesse poodi, mis on siit natuke maad edasi. Seal pidavat olema tema sõbranna oma ja kui mul huvi, siis võin läbi astuda. Muidugi on mul huvi!

«Muide, minu nimi on Yuki,» teatab ta veel.

Lõpetan ruttu oma tellimuse ära ja kiirustan Nyomani auto peale. Nyoman on kohalik autojuht, kelle teenuseid olen korduvalt kasutanud, kui vaja kaupa kokku osta. Räägin talle õhinal, et kohtasin just poes ühte kohalikku naist, kes on vaba ja vallaline. Nyoman naerab ja soovib õnne, et äkki leiangi omale unistuste naise. Kas tõesti läheb minu soov täide? Mingi konks siin peab ikka olema.

Vaatan teel hoolega ringi, et mitte ometi maha magada seda poodi, kuhu Yuki läks. Ongi tema! Hüppan autost välja ja flirt läheb taas täie hooga käima. Jõuan jutuga sinnani, et pole lihtne Aasiast naist leida, kuna siin on naised selle peal väljas, et mees peab hakkama nende peret toetama. Nii ei saa kunagi teada, kas naisel on päriselt huvi sinu või sinu vara vastu. Yuki küsib selle peale, et kas sa Euroopas leiad omale korraliku naise, kui sul nii palju hinge taga pole, et oma naist ja lapsi toita. Selle koha pealt on tal ka õigus. Siin pole pensionisüsteemi. Lapsed peavadki oma vanemaid ülal pidama. Kui peretütar läheb mehele, siis on arusaadav, et mees peab edaspidi lisaks oma naisele ja tulevastele lastele, pidama ülal nii enda kui ka naise vanemaid. Teist võimalust lihtsalt ei olegi.

Yuki saab oma asjad aetud ja peab edasi liikuma. Selgus, et ta töötab ühe minu tüüpi kliendi, ühe sakslase heaks: too maksab Yukile selle eest palka, et ta käib mööda poode, teeb tellimused ja siis pärast organiseerib äraveo transpordifirmasse. Väga asjalik! See mulle meeldib. Ta saaks siis ju vajadusel ka minu heaks töötada? Edasi selgub, et Yukil on endal ka hulgimüügipood, kus ta müüb puidust ja teokarpidest käsitööd. Lähen sealt läbi ja leian isegi ühe toote, mida tellida.

Kui end minekule sean, küsib Yuki nagu muuseas: «Kas sina tahtma õhtusöök koos?»

«Muidugi tahan!» Kuidas ma ometi ise selle peale ei tulnud. Nüüd pidi naine end ise minuga õhtust sööma kutsuma! Annan talle oma öömaja aadressi ja enne, kui ma jõuan midagi kellajast rääkida, teatab Yuki: «Seitse okei? Mina sinu hotelli ees?»

On alles hakkaja naine. Võtab sõnatuks. «Okei, muidugi,» vastan.

Lähengi kell seitse tee äärde ja sealt ta tuleb. On end veel rohkem üles löönud. Nüüd on tal juba nahktagi seljas ja selle all hõljuv kleidike. Temast õhkub värskust.

«Istu peale!» kamandab ta. Hüppan rolleri istmele ja võtan arglikult tal ümbert kinni. Suundume tema juhtimisel ühte romantilisse söögikohta, väikestesse valgustatud bambusmajakestesse. Istume täiesti omaette. Mu ootused on kõrgel. Mõelda vaid, milline kohtumine ja milline areng vaid mõne tunni jooksul!

Tellime söögid ja ma mõtisklen omaette. Kuidas on see ikkagi võimalik, et selline kaunitar on siiani vaba? Miski selles loos ei klapi. Oleks siis veel see, et ta on prostituut, aga ei. Täiesti korralik ärinaine. Kuidas ta pole varem ühelegi välismaalasele silma jäänud? Mis on minus nii erilist, et ta suisa ise tahtis minuga välja tulla?

Ja siis see tuleb.

«Minu sõber vihane. Ütleb, Yuki halb, Yuki valetama. Aga Yuki ei taha valetada.» Inglise keel on Yukil nii ja naa. Vahel tuleb mõni korrektne lause, aga siis ei saa ma jälle üldse tema jutust aru. Tihti räägib ta endast kolmandas isikus.

«Yuki abielus. Yukil kaks last. Yuki paha mees. Kolm aastat teine magamistuba.»

Nonii. Seda ma kartsin. Ohkan ja avaldan lootust, et tema armukade mees kuskil ei luura. Yuki kinnitab vastu, et selle pärast ei olevat vaja karta, sest mehel olla teine naine. No hea küll!

Jutustame siis niisama oma eludest. Pinge on langenud ja võtan asja rahulikult. Yuki räägib, et on isegi Euroopas käinud. Üks tema hollandlasest klient oli talle tööd pakkunud ja ta elas seal mõned kuud ning teenis raha. Tema soov on abielu lahutada ja leida mees, kes peaks üleval teda, tema lapsi ja vanaema. Oma vanematega ei pidanud ta suhtlema, aga selle põhjusest ei tahtvat ta rääkida.

Lõpetame õhtusöögi ja ma kibelen minekule. Kuidagi ebamugav on istuda küünlavalgel restoranis koos abielunaisega. Mõtlen, et keegi tuttav võib teda näha ju. Olgu ta mehel armuke või mitte, aga niimoodi avalikult koos välismaalasega väljas käia pole vast viisakas.

Yuki
Yuki Foto: Margus Kalam

Yuki viib mind majutuskoha tänavaotsa tagasi ja jätame hüvasti. Olen kuidagi harjunud, et viimasel ajal uute inimestega tutvudes on kallistamine muutunud tavaliseks. Üritan siis minagi. Ütlen bye-bye, ajan käed laiali ning kummardas kergelt Yuki poole, kes istub rolleri peal. Yuki pistab seepeale kiljuma.

«Appi, mida sa teed?!»

«Eee... Tahtsin hüvastijätuks kallistada.»

«Miks!?»

«Ma ei tea, see on nagu kombeks?»

«Ei! Siin mees naine ei kallistama tänavas!»

«Hmm... Siin ka ju inimesed embavad teineteist, kui on head sõbrad?»

«Yuki mõtleb, sina suudlema!»

«Ei-ei-ei, sa said valesti aru. Kuidas ma võikski tänaval midagi sellist teha ja pealegi oled sa abielus. Igal juhul ma väga vabandan oma käitumise pärast.»

«Okei-okei!» Yuki vuriseb rolleriga minema.

Tunnike hiljem tuleb mulle sõnum.

«Yuki kartma sina Yukit suudlema.»

«Ei, ma ju rääkisin sulle, et see oli arusaamatus.»

«Yuki ikka kartma.»

 «Ma sain aru jah, et sa ehmatasid, aga nüüd on kõik korras.»

«Jaa, Yuki ikka kartma.»

«No ma ju ütlesin juba.»

Väike paus ja uued sõnumid, jälle sama jutt. Tundub, et see suudlemise mõte talle tõesti meeldis. Ma lõpuks ei viitsi enam vabandada ja vastan, et oleks ikka võinud suudelda jah.

«Aah... sina ulakas! Kuidas sa julged?»

«Okei, las see nüüd olla.» Natuke hakkab juba tüütuks muutuma see. Yuki jätkab sõnumitega pommitamist, ta jutt keerleb ikka selle ehmatuse ümber. No kas küll ei saa juba! Kirjutades on Yuki inglise keel veel arusaamatum kui rääkides. Ja minu jutust ta ka kõigest aru ei saa. Teatan, et nüüd ma lähen magama ja lülitan telefoni välja.

Paar päeva hiljem saan varahommikul Yukilt sõnumi, et ta tuleb Kutasse. Olla vaja mingit varustajat külastada ja edasi olla terve päev vaba. Ta pakub välja, et kas ma tahaks temaga koos randa minna. No mis-mis? Ühest küljest mõtlen, et abielunaine, aga teisalt jälle räägib kurat minu õlal seda, et mine ikka, kui kutsutakse. Pealegi on jõulude esimene püha ja tore olekski see päev kellegagi koos veeta.

Nii saamegi temaga rannas kokku, võtame päikesevarju koos lamamistoolidega, kuni kõhud lähevad tühjad ning aeg on sööma minna.

Tuuril teineteist tundma õppimas
Tuuril teineteist tundma õppimas Foto: Margus Kalam

Rannarestoranis viskab Yuki end aga äkki rinnuli laua peale ja hakkab halama, kui väsinud ta on, aga peab veel Ubudi tagasi sõitma, see võtab aega terve tunni, aga ta on nii väsinud-väsinud. No mis parata. Üritan lohutada. Aga mida aeg edasi, seda rohkem Yuki soiub. Pakun välja, et ta võib tulla natukeseks minu hotelli puhkama. Tehku väike uinak ja siis sõitku.

«Aaah... mida sa rääkima! Mina tulema sinu tuba? Mida sa tahad? Mida sa mulle teed?»

«Rahu-rahu. Kõik on hästi. Ise kurtsid, et oled väsinud ja mina pakun sulle lihtsalt lahendust. Ja ei plaani ma seal midagi sinuga teha. Võin ka rõdul istuda ja tööd teha arvutiga.»

«Okei-okei,» on Yuki lõpuks nõus. «Sina aus mees. Mina sind usaldama.»

Hakkame parkla poole jalutama ja tahan tee äärest osta topsitäie lahtilõigatud arbuusikuubikuid. Yuki läheb ise tellima, sest minu käest küsitaks muidu turistihinda. Lobisevad seal tädikesega, kes vaatab äkki minu poole, vangutab pead ning räägib midagi noomival toonil kohalikus keeles. Ma ei saa midagi aru. «Mis ta räägib?» küsin Yuki käest. 

«Ah, ei midagi erilist.»

«No räägi! Mida te omavahel seal arutasite?»

Lõpuks tunnistab Yuki, et ta valetas tädile, nagu me oleks koos ja tema tahab last saada, aga mina ei taha.

«Miks? Miks on vaja sellist jama ajada?»

«See oli niisama blaa-blaa.»

«Sinu jaoks blaa-blaa, aga mulle ei meeldi valetamine ja pealegi, miks ma peaks kellelegi endast vale mulje jätma?»

Üha enam hakkab mulle selgeks saama, et selle kauni välimuse taga on üks kentsakas ja harimatu, ilma kommeteta külaplika.

Hotelli jõudes hüppab Yuki voodisse ja tõmbab teki peale. Lähen duši alla, et meresool maha pesta. Lõpuks on kõik protseduurid tehtud ja... mis nüüd edasi teha? Istun voodiservale ja küsin endalt, et mis siin nüüd tegelikult toimub.

Siin on naine, kes alustas ise minuga vestlust, valetas end vallaliseks ja korraldas ühise õhtusöögi, siis kutsus paar päeva hiljem randa ja nüüd magab minu voodis. Mida ma nüüd peaks tegema? Minema rõdule tööle või andma kiusatusele järele? Lubasin ju, et ei tee temaga midagi? Aga kui ta just seda ootabki, et ma teeks midagi? Proovida ju võib?

Poen ka teki alla ja saan aru, et ta ootas mind ja mu äravõrgutamise plaan oli tal algusest peale.

***

«Yuki tahab last. Sinu last.»

«Hahaa... hea nali,» ütlen valjult, aga samas mõtlen, et äkki tal on tõesti tõsi taga.

«Kui meie laps, sina tema eest hoolt kandma. Mina lahutama. Sina kandma hoolt minu lapsed ja vanaema. Meie kolime tagasi Lombokile. Mul on maa. Maja ehitama. Meie armastus,» Yuki räägib seda nagu fantaseerides, nagu teeks nalja.

«Ma tunnen sind kaks päeva ja sa tahad minult last?»

«Jah. Sina armastad Yukit.»

«Oot-oot. Pea nüüd hoogu. Muidugi ma ei armasta sind. Ma ju ei tunnegi sind.» Kas see on nüüd mingi mäng või mida ta üritab?

«Aaahhh... Sa ei armasta mind!? Sa magasid minuga! Kuidas sa magama minuga, kui ei armastus?»

«Seksiks ei ole armastust vaja. Loomulikult sa meeldid mulle. Sellest piisab.»

«Sina väga paha mees! Sina ei armasta Yukit ja magad temaga. Yuki väga kurb. Yuki vihane.» Samas ei ole aru saada, et ta päriselt vihane oleks. See paistab rohkem nagu kohalik seebiooper, kus täiskasvanud inimesed räägivad titehäälega ja mängivad väga lapselikul moel solvumist. Ega ma muidu teaks, aga kohalikes söögikohtades on enamasti telekas nurgas ja seal jooksevad kogu aeg seebikad. Olen alati mõeldnud, et kas tõesti nii see näitlemine seal käibki. Nüüd aga selgub, et nad käituvad ka igapäevaelus samamoodi.

Vaidleme veel pikalt. Üritan Yukile selgeks teha, mis vahe on armumisel ja armastusel. Armumisest ei tea Yuki aga midagi. Kui ta otsustas minu voodisse tulla, siis vaid seetõttu, et armastab mind. Mõnes mõttes võib tal ka õigus olla, sest määratud abielud on sealkandis olnud aegade algusest ja nii on inimestesse sisse kodeeritud: kui sind on paari pandud, siis sa armastad oma abikaasat sellisena, nagu ta on.

«Aga sa ei tunne ju mind üldse. Kuidas sa saad mind armastada? Äkki ma olen sarimõrvar, terrororist või kes iganes. Sa ei tea seda praegu ju?»

«Ei ole probleemi. Yuki armastama sind. Kui sina paha, Yuki sellega hakkama saama. Kõik mis tuleb, Yuki peab leppima.»

See kõik tundub nii absurdne. Ja kõige absurdsem on see, et minu soov on ilusasti täpselt jõulu esimeseks pühaks täitunud. Ma soovisin ilusat Aasia naist ja siin ta nüüd on. Soovisin, et ta mind armastaks ja just seda ta teeb. Soovisin, et ta oleks minu vastu aus ja ta tõepoolest räägib väga otse sellest, mida tahab.

Mhm, juurdlen ma olukorra üle. Et siis selline kingitus, tuleviku väljavaade. Loomulikult eeldab see tulevik minult väljaminekuid, aga kus neid poleks. Ega siis Eestis ka ilma rahata naist saa. Kõik naised tahavad korralikku elamist, autot, ilusaid riideid, reisida... Kokkuvõttes on eesti naine veel kulukamgi. Siin paneks odavalt maja püsti ja naine on rahul. Elamiskulud on märksa väiksemad. Samas, hakkan omaette arutama, on Indoneesias aastaringselt palav, möllavad maavärinad ja tsunamid, maod ja muud mürgised tegelased. Ja ma ei taha nii kuumas kliimas pikalt elada. Paar kuud aastas on enam kui küll. Seda ma Yukile ütlengi.

«Sina ei pea siin elama. Igal aastal kaks kuud siin, sina nägema laps, sina saatma iga kuu raha. Okei-okei?»

«Ei ole okei. Mis kooselu see oleks, kui me ainult kaks kuud aastas kohtuks? Kuidas ma tean, et sul samal ajal siin uut meest ei teki ja mida mina kümme kuud ilma naiseta peale hakkan?»

«Tule pikem aeg,» on tal vastus varnast võtta.

Ma ei viitsi rohkem vaielda. Yuki paneb riidesse ja sõidab minema. Umbes tunni pärast hakkab sõnumeid tulema ja loomulikult samal teemal. Tema armastama, mina olema paha, mina olema teda ära kasutanud. See, et ta meie suhte kõik ise organiseeris algusest peale, ei jõua talle kuidagi kohale. Fakt on see, et mina olen temaga maganud ja kõik muu ei oma tähtsust.

Räägin talle veel kord, et ta on väga ilus naine ja meedib mulle väga, aga armastus tekib pika aja jooksul.

«Kui palju aega sina tahtma? Millal sina Yukit armastama?»

«Seda ei saa keegi öelda. Inimesed peavad üksteist tundma õppima, koos aega veetma. Neil peab olema ühiseid huvisid, asju, mille üle arutleda. Raamatud, filmid, muusika, reisimine...»

«Okei. Läheme ülehomme koos, as sa tead Tanah Lot templit? Pärast seda sina ütlema armastus või ei.»

«Äkki aitab sellest teemast juba? Saame enne lähemalt tuttavaks ja siis räägime edasi.»

«Kui kaua sellega läheb? Yuki ei taha ootama. Yuki tahab kohe armastust. Kui sina ei armastama Yuki, parem lõpeta meie suhe. Ütle nüüd kohe.»

Vaimustus, mis valdas mind Yukiga tutvudes, on asendunud pingesolekuga. Pean tunnistama: see tüdruk ei ole just kõige teravam pliiats. Varem arvasin, et kui saaksin omale ilusa naise, siis kõik muu pole oluline. Nüüd mõistan, et paraku nii see ei ole. Oleksin pidanud ilusat naist soovides ka mõistust soovima.

...See segane lugu Indoneesia kaunitariga jätkus mul veel mõnda aega, enne kui selle lõpetada suutsin. Ta elas nädala minu juures, abistas toodete ostmisel, oli modelliks ja organiseeris kõike, mida ma oma töös vajasin. Ideaalne äripartner, mitte aga elukaaslane. Olin oma õppetunni saanud. Mõtle läbi, enne kui taotlusi esitama asud.

Yuki osutab mulle teenust modellina
Yuki osutab mulle teenust modellina Foto: Margus Kalam
Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles