Meie mees Aasias: kuidas ma turistilõksu sattudes end oimetuks maksin

FOTO: Margus Kalam

Iga kord, kui ma mõnd uut tööriista või tünni lähen pildistama-filmima, astub kohe keegi otse mu kaamera ette ja kukub vihtuma. Teen seepeale asja maja ette tee peale, et vaadata, mis muidu külas toimub, ja plaanin lasta neil naistel mu selja taga omaette toimetada. Aga ei. Juba on mul kaks sinistes riietes naist kannul, ruttavad must ette ja hüppavad maja ees asuvate kangastelgede taha, kirjutab Aasias seiklev kaubarändur Margus.

Koht: Luang Prabang ja kaardilt puuduv käsitööküla Nayang, Laos

Aeg: sel sügisel.

Kuigi Laos on osutunud põnevaks ka niisama seiklemisel, ei ole ma unustanud oma peaeesmärki: käsitöö ostmist.

Miss Keo on kohaliku käsitööliste assotsiatsiooni direktriss. Ta soovitab mul väisata küla, kus käsitsi kootakse puuvillast kangast. Lõimelõng, millest kangast kootakse, on värvitud ainult looduslike värvainetega, kaasa arvatud indigo põõsa lehtedega, mis annavad kangale kauni sinise tooni. Kõlab huvitavalt. Just seda ma otsingi. Küla ise asub Luang Prabangist 120 km kaugusel. Bussiga otse külla ei saa. Selleks tuleb sõita lähimasse suuremasse asulasse ja sealt kutsuda külast vastu perenaine, kes peab ühte mitmest käsiöötalust. Samas on vaja talle selle eest maksta, sest vahemaa külast suuremasse asulasse on umbes 20 km. Ja selleks, et me omavahel suhelda saaks, on mul vaja inglise keelt rääkivat giidi. Minu hiljuti appi leitud neiu Dao inglise keel pole aga piisav selleks, et mulle ära seletada kangatootmise protsess ja üldse on temaga pidevalt arusaamatusi.

Miss Keo on andnud mulle mitu ametlike giidide telefoninumbrit ja üritan neid järjest kätte saada, kuid asjatult. Midagi on kusagil valesti. Ma ei saa mitte kuidagi kellelegi ise helistada. Lähen käsitööassotsiatsiooni tagasi, aga miss Keo on juba lahkunud. Mind abistab üks noormees, kes selgitab välja, et minu mobiili SIM-kaart on mõeldud vaid interneti kasutamiseks ja helistada sellega ei saa. Ta soovitab mul osta tavalise SIM-kaardi, mida pidavat saama valuutavahetusest ümber nurga. Näitangi seal oma kehtiva SIM-kaardi ümbrist ja teise käega imiteerin helistamist.

«Kus siin lähim pood asub, kust ma võiksin selle kaardi osta?»

Vaikus. Pahura olemisega naine põrnitseb mind leti tagant altkulmu. Viipan siis vasemale ja paremale, kehitan õlgu ja näitan taas oma SIM-paketti. Naine osutab diagonaalis üle tee asuvale kauplusele. Teen esimeses poes taas oma pantomiimi SIM-kaardi ostusoovi kohta, mille peale müüja pead raputab. Lisan sinna otsa teise pantomiimi-episoodi kaardi ostmise kohta, mille peale ta näitab kõrvalpoodi. Sealt saangi kaardi kätte ja tädike näitab käega, et pean veel kuhugi sellega minema. Aga kuhu, sellest ma aru ei saa. Ah, küll ma hakkama saan selle kaardi registreerimisega!

Pusin ise, tükk aega, aga ei saa.

Löön käega. Kui ametliku giidi organiseerimisega nii palju takistusi juba alguses tuleb, järelikult pole seda vaja.

***

Mu kodukohvikus käib pidu: mungad käisid päeval õnnistamas ja nüüd on pralle. Kurdan oma pererahvale, et mu uus SIM-kaart ei tööta. Asi võetakse kolmekesi ette. Üks teab ühte koodi, teine teist, lõpuks helistatakse klienditoele ja selgub, et mul on vaja veel kõneaega osta. Üks perepoegadest käib sutsti üle tee ära ja ühe euro eest on kõneminuteid piisavalt saadud.

Teen kõne autojuhile, kes ei saa mu jutust mitte midagi aru. Järgmiseks valin giidi, kes teatab, et lähipäevil tal graafikus vabu päevi pole.

Ja nagu võluväel ilmub just sel hetkel välja meie pererahva sugulane autojuht. Ta on juba peole jõudes pisut purjus. Räägin talle ära, et tahan minna käsitöökülla. Mees mõtleb, toksib numbeid telefoni kalkulaatorisse ja teatab hinna… 120 dollarit.

120 dollarit?! Hmm... see võtab esialgu pahviks. Edasi-tagasi 240 km mägedes. Võtan mõtlemisaega. Teen võrdlused päevareiside tariifidega Indias, Sri Lankal ja Balil, kus ma olen autojuhtide teenuseid kasutanud. Ei, see on ikka liiga palju. Samas on teistes maades olnud muid piirangud. Indias oli selleks 80 kilomeetrit, alla mille sai sõita soodsama tariifiga, ja Balil ei tuleks tavaolukorras kuidagi nii pikka reisi kokku nagu 240 km.

Olen siiski nõus. Teeme diili, et pühapäeval kell 8.00 on autojuht mu hotelli ukse ees. Loodetavasti kainelt. Igaks juhuks lasen tal käsitöökülla veel ühe kõne teha, et kindel olla, kas seal pühapäeviti ikka tööd tehakse. Sel päeval on neil just kuningavõimu kukutamise ja kommunistide võimuletuleku aastapäev. Saame vastuse, et töö käib seal külas iga päev, olenemata pühadest.

Pühapäeva hommikul on auto ukse ees ja autos istub ka autojuhi naine koos nende ühise lapsega. Nad kasutavad juhust oma kodu ja vanemate-vanavanemate külastamiseks. See olevat ka põhjus, miks minu käest «vaid» 120 dollarit küsiti. Olin vahepeal igaks juhuks ka miss Keo käest uurinud, et kui palju tema pakutud juht tavaliselt võtab ja vastus oli suisa 150 USD. Nii et olen saanud parema diili. Peale kolme tundi mägedes keerutamist paistab esimene viide külale nimega Nayang, mida Google'i kaardil polegi.

Tee on, aga küla mitte. Juht helistab taas sealsele kontaktisikule, kes meid juba tee ääres ootab. Sinistes rahvarõivastes keskealine naine jalutab meile veepudelitega vastu. Igaüks saab väikse nipli pihku ja see on esimene märk, et ilma raha kulutamata siit minema ei saa. Ilmselt on kusagil ka suveniiripood. Iseenesest näeb küla välja tõesti vana, kui välja arvata mõned uuemad hoonehakatised. Ühes suures tagahoovis käib töö. Lõkkel aurab hiiglaslik pada, mille sees podiseb pruunikas vedelik. Seal värvitakse lõime lilleõite ja leivapuu puiduga. Teises pajas on savine jõemuda, mis annab kangale hallikaspruuni tooni. Edasi seisavad hunnik savitünne, milles sinine kääriv vedelik. See ongi kuulus indigo.

Teen kaameraga mõned võtted siit ja sealt, kui perenaine juba kisub suurelt tünnilt kaane pealt, kust näkku lööb korralik haisupahvakas. Seal käärivad rohelised indigopõõsa lehed, mis omakorda tekitanud tünni sinise vedeliku. Selle sisse segatakse pisut kipsi ja algab vahustamine…

Kuidas indigolehtedest saab värv:  

Ühel hetkel, kui olen mõnda aega kaameraga toimetatud, märkan, et kõik mu ümber on millegipärast täpselt ühtemoodi riides. Ja iga kord, kui ma mõnd uut tööriista või tünni lähen pildistama-filmima, astub kohe keegi otse mu kaamera ette ja kukub vihtuma. Teen seepeale asja maja ette, tee peale, et vaadata, mis muidu külas toimub, ja plaanin lasta neil naistel mu selja taga omaette toimetada. Aga ei. Juba on mul kaks sinistes riietes naist kannul, ruttavad must ette ja hüppavad maja ees asuvate kangastelgede taha.

Ühesõnaga, asi on kuidagi imelik. Saadan sõnumi miss Keole.

«Kas ma pean siin pildistamise eest eraldi maksma?»

«Jah,» tuleb lakooniline vastus.

Otsin üles autojuhi ja neiu Dao, kes kahepeale kokku saavad mu jutust ehk vähemalt veerandi aru, ning uurin, kuidas siin need kombed on: kui palju ma peaks maksma?

Kehitavad õlgu.

«Kui palju oleks õiglane tasu pildistamise ja filmimise eest?» küsin taas miss Keolt sõnumi teel.

«Parem küsi otse nende käest. Mina ei oska öelda.»

Palun autojuhil ja Daol perenaisega juttu teha. Kaovad mõneks ajaks majja sisse ja tulevad tagasi pommuudisega.

«Perenaine küsib 100 dollarit.»

«Midaaaaaa? Selle tunni aja pildistamise eest?!» Olen šokeeritud. See on nüüd küll ehtne turistilõks. Sellest ei rääkinud enne keegi midagi.

«Rahu-rahu. Mii sei 500 000 kip (ligi 60 dollarit). Giv this mani and lets go,» (Loe: «Ma tingisin hinna 500 000 kipi peale. Maksa ära ja läheme minema,») üritab Dao mind maha rahustada ja selgitada, et seal on nii palju inimesi ja normaalne ongi igaühele nii umbes viis dollarit visata.

«No ikka ei ole küll,» vaidlen ma vastu. «Ma olen käinud paljudes käsitöökülades üle Aasia ja pildistamise eest ei võta küll mitte keegi eraldi raha. Okei, ma muidugi ostan nende käest alati kaupa. Aga ka praegusel juhul on mul kauba ostmise diil käsitööassotsiatsiooniga, kuhu nende toodang läheb.»

Dao vaatab mind pilguga, nagu ta oleks heal juhul veerandist mu jutust aru saanud… «Anna raha ära, läheme minema,» on ta juba kärsitu ja tunneb muret mu ägestunud oleku üle. Laoses ei ole viisakas häält tõsta ega isegi kurja nägu teha.

«Hea küll. Võtku see raha, aga siia riiki ma enam tagasi ei tule. Kuradi petised sellised olete siin kõik!» Olen ikka täiesti löödud. Asume tagasiteele. Saadan sõnumi miss Keole, et maksin pildistamise eest lisaks 60 dollarit ehk 500 000 kipi, mille peale vastab tema: «Wow».

«Oot-oot. Kas see on siis liiga palju? Autojuhi sõnul olevat suisa 100 dollarit tahetud.»

«Hmm... Ma ei tea ju, mida sulle seal pakuti. Kas pakuti süüa ka? Tavaliselt on ka öömaja selle raha sees.»

«Ma tegin ainult pilte ja filmisin.»

«Siis on seda tõesti palju, kui seal midagi muud ei toimunud.»

«Selles mõttes ikka toimus, et ma nägin, kuidas naised ketrasid, värvisid ja kudusid.»

«No siis on teine asi. Selle eest tuleb muidugi maksta. Ega nad muidu seal koos käi. Igaüks värvib ja ketrab tavaliselt omaette kodus. Nad tulid kõik sinu pärast sinna, panid rahvariided selga ja näitasid, kuidas see töö käib. Aga üldiselt on söök ka hinna sees.»

See selgitus leevendas pisut olukorda, aga siiski oleks võinud sellest kõigest enne mulle ka rääkida. Mina oma meelest tulin külastama funktsioneerivat käsitööküla, mitte minu külastuse jaoks püsti pandud käsitööküla…

FOTO: Margus Kalam

«Kas söögist midagi ei räägitud? Ma nägin, et nad seal koorisid papaiasid, kui me ära tulime,» uurin edasi neiu Dao käest.

«Tegid küll süüa, aga mina arvama, sina ei taha. Laose toit terav,» selgitab Dao.

«No järjest paremaks läheb. Ma ju maksin selle söögi eest. See oli seal paketis sees. Miks sa siis ei küsinud mu käest, kas ma tahan süüa või ei?» Nüüd olen ma juba Dao peale ka pahane.

Dao ei oska midagi öelda. Ta ilmselt ei saanud kogu mu jutust arugi.

Igal juhul on mul tuju läinud. Sellest saavad aru nii autojuht kui Dao ja seletavad omavahel terve tagasitee. Lõpuks mu peatumiskohta jõudes kaetakse seal laud, ikka traditsiooniliste koduste toitudega. Siis hakkab autojuht rääkima.

«Tavaliselt käivad seal külas suured bussid turistidega ja igaüks viskab paar-kolm dollarit giidile, kes siis selle raha kokku korjab ja perenaisele maksab. Nii tulebki tavaliselt kokku 100 dollari ümber.»

Nüüd lõpuks saan aru.

Ma olin üksik, nende arvates jõukas turist, kes tellis omale privaatse teatri. Tõlkes läks aga kaduma see, et teater pole tasuta. Ja tegelikult ka see, et see üleüldse teater oli, mitte autentne elu.

***

Üldiselt on Laoses siiski meeldiv reisida ja arvatavasti tulen siia riiki ikka tagasi. Samas nüüd ma tean, et selles riigis peab olema valvas ja kõik tingimused täpselt kokku leppima, sest pealtnäha meeldivad inimesed võivad tähelepanu hajutada. Ühe šveitslaste paari käest kuulsin, et neil oli korduvalt ebameeldivaid juhtumeid, kus õhtul kokku lepitud majutuse hind oli hommikuks tõusnud, või kuidas restoranides kasutati teistsugust matemaatikat, kui meie teame, mille tulemusel sai arve kokku liites suurema summa.

Šveitslasi kuulates meenus ka endale, kuidas mul esimesel päeval valuutavahetuses üritati justkui kogemata vähem raha tagasi anda või kuidas tänaval kärust ostetud nuudlisuppi süües maksin kogemata kinni ka mu kõrvale istuma sättinud tuk-tuki juhi söögi.

Eks see kipubki enamikus Aasia riikides nii olema, et lääne turisti lüpstakse, kus aga saab. Eeldatakse, et meil kasvab raha puu otsas ja kui see otsa saab, küll kusagilt ikka juurde tuleb. Väljend «sinu jaoks on see ju väike raha» on siinkandis tavaline. Juhtub ka seda, et mõne toote või teenuse eest küsitakse rohkem raha kui Eestis, ja kui seda mainin, siis pööritatakse vaid silmi. Tõenäoliselt ei usutagi.  

Aga samas on sellised «tõlkes kaduma läinud» lood just need, mis annavad reisile vürtsi. Laost peetakse pigem turvaliseks paigaks. Kes vürtsi ei soovi, võib minna paketireisile kuhugi tuntud-turvalisse rannakuurorti! Kuigi petta võib muidugi ka seal saada.

Populaarne

Tagasi üles