Eesti neiu Indias: pühadest siin puudu ei tule tänu tuhandetele hinduismi jumalatele

FOTO: Sandra Võsaste erakogu

Minu esimene sari-kogemus langes kokku kõigi laste lemmikpüha − Diwaliga. India uusaasta, nimetatud ka valguse festivaliks, sümboliseerib hea võitu kurja üle, selle tähistamiseks süüdatakse palju õlist ja puuvillanöörist tehtud tulesid ja saadetakse taevasse laternaid. Lastele aga jagatakse kätte arutus koguses pisikest pürotehnikat, kirjutab Indias vabatahtlikku tööd tegev Sandra.

Kuidas näeb välja advendiaeg Indias? Noh, umbes pooled lastekodu tüdrukutest tatistavad ja köhivad nii, et midagi muud teha ei jõuagi. Mõni on kõrge palavikuga isegi haiglasse viidud. Kui selle põhjust uurisin, vastas juba teist nädalat paksus fliisis ringi lippav plika, et «winter season» (talvehooaeg) algab. Tõesti? Lõpuks ometi? Meie praegu küll veel erilist vahet ei tunne, mõni päev on vist, jah, 37 asemel 30 kraadi, õhtuti on ka jahedam. Reegel tundub aga olevat selline, et kui laps just palavikust ei tuigu, läheb ta kooli. Nädalavahetusel istusime tavalise tralli ja tagaajamise asemel küll rahulikult, meenutasime ja vaatasime minu telefonist pilte festivaliajast. Sellega sai omajagu aega ära sisustatud, sest pühadest Indias juba puudust ei tule.

Kuidas elevantjumal omale pea sai

Lisaks hinduismile on siin laialt levinud ka islamiusk ning isegi kristlus. Vähemalt siin osariigis, kus meie paikneme, suhtutakse kõikidesse religioonidesse sallivalt, seega peetakse lugu ka kõikidest pühadest. Siin on küll kuuepäevane töönädal, kuid olen päris kindel, et aastas teevad nad meie viiepäevase töönädala oma pühadega tasa. Suurima innuga tähistavad vist ikkagi hindud – vähemalt osa nendest tuhandetest jumalatest peab ju kuidagi festivalikalendrisse ära mahtuma.

Meie esimene India püha oli Vinayaka Chaturthi – elevantjumal Ganeša sünni tähistamine. Juba nädal enne võis üle linna märgata hiiglaslikke värvilisi istuva elevantmehe kujusid, pea igal tänaval või vähemalt linnaosal on enda oma. Selle festivali jooksul nägime esimest korda, kui suure innuga lapsed usupühades kaasa löövad. Muidugi voolisid nad savist Ganeša kujukesi ja rõõmustasid, kui lauale toodi pidupäevasöök (kollane riis maapähklitega, alati). Samas ärkasid kõik hommikul enne kuut üles, et elevantjumala pildi ees palvetada, raputada talle peale kollast kurkumipulbrit ja kasta pisikest puud, mis oli kuidagimoodi seotud Ganeša emaga, ühesõnaga teha kaasa kõik usulised toimetused.

Ganeša sünnipäeva tähistamine meie kodukohas

FOTO: Sandra Võsaste

Kui jalutasime õhtul oma linnaku keskväljakule, et kuju vaatama minna, oli pidu juba täies hoos. Lapsed esinesid rahvatantsuga, meid kui kaugeid külalisi paluti plasttoolidel kohad sisse võtta ja lükati kätte kausikesed snäkkide, loomulikult riisi ja maapähklitega. Pärast tähistamist tuli kodus üle elada ka kogu loo hariduslik osa – lapsed sundisid mind ära vaatama kolm multikat teemal «Kuidas sai Ganeša endale elevandi pea» (juurdlen siiamaani, kuidas Henar sellest pääses). Lugejale lühidalt: Ganeša isa Šiva ei teadnud, et tegemist on tema pojaga, niisiis lõi tal pea maha. Selle peale sai ema Parvati väga vihaseks ja käskis mehel lapsele uus pea leida, esimese sobivana juhtuski teele just elevant.

Uhkete kujude saatus pärast festivali on aga hoopis vastuoluline. Traditsioon näeb ette, et rongkäik koos Ganešaga liigub mõne veekogu äärde ning siis uputab ta sinna. Probleem on aga selles, et tänapäeval ei tehta neid skulptuure enam savist, vaid kunstlikest materjalidest, mis vees nii hõlpsalt ei lagune ja omajagu saastet tekitavad. Samas, kui vaadata India jäätmemajandust, siis ma ei usu, et selle püha traditsioonides veel niipea muutusi toimub.

Printsessikleit või liikumispiirang?

Paljude India naiste jaoks on sari igapäevariietus, vabatahtlikud saavad oma esimese kogemuse enamasti mõne festivali ajal, nii läks ka minuga. Enne vääriks aga tutvustamist kogu tseremoonia, mis selle riidetükiga koos käib, seda võiks peaaegu võrrelda pulmakleidi ostmisega. Meie lähedal asub üks küla, kus valmistatakse sarisid traditsioonilistel kangastelgedel, sinna koos saksa vabatahtlikega suundusimegi. Poodi sisse jõudes pandi meid istuma pika leti äärde, müüja seljataga olid kümned riiulid sadade värviliste kangastega. Ja kus siis hakati neid meile alles ette kandma – ruudulisi, lillelisi, paabulindudega, kulla- ja igat muud karva. Kui valik väga kiiva hakkas kiskuma, tegime kätega peatavaid liigutusi ja üritasime inglise keeles vähemalt enda eelistatud materjalid müügimeestele selgeks teha, värvide jaoks pidime juba näpuga näitamist kasutama. Minu pilk jäi üsna kiiresti pidama kergest puuvillast türkiissinisel kuldse äärega riidetükil, ise õnnelik, et suutsin selles tohuvabohus midagi puhast ja mustrivaba leida. Sakslased istusid veel pea tund aega, üks helistas isegi emale ja lõpuks kõndis poest välja 12 000 ruupiat (ca 150 €) maksva sariga.

Sarišoping

FOTO: Sandra Võsaste

Kui koju jõudes kanga suure elevusega lahti voltisin, vajus mu siinne «ema» aga näost ära. «Sandra, seda kannavad vanad inimesed.» Misasja? Üldse pole värve, mustrit peab ka olema, sära ka, võtab ema õnnetu seisu kokku. Minu teine sarišoping läks juba tunduvalt õnnelikumalt, ema meeleheaks valisin läikivast kangast erkroosa kuldmustriga rüü.

Tseremoonia polnud sellega veel läbi. Kui suur püha lõpuks kätte jõudis, tuli see vähemalt kolmemeetrine kangas kuidagi ka kantavaks riideesemeks teha. Tõtt-öelda olin seda juba iseseisvalt Youtube'i abil proovinud, kuid sellest ei tulnud muud kui sassis kangahunnik ja Henarile kõhutäis naeru. Õnneks oli meil koolis käepärast hulk tädisid, kelle jaoks sari sidumine on sama käpas nagu meie jaoks sokkide jalgapanemine. Isegi neil kulus minu kuldrüüsse mässimiseks veerand tundi, neli kätt ja päris mitu painutatud haaknõela (pidulikud sarid on tihti paksemast materjalist). Olin pisut liiga pikk – nad ei ulatunud kangavolte ise piisavalt kõrgel pea kohal hoidma ja lasid mul lõpuks sellega aidata. Kogu projekt tasus end aga täielikult ära, kui lõpuks koolihoovi astusime ja kõik väiksed tüdrukud, suu ammuli, minu poole jooksid. Ei tea, kas asi on tüdrukute roosa-armastuses, aga igatahes ütlesid nad, et minu sari on kõige ilusam, ma pidavat välja nägema nagu nukk ning ausalt öeldes oli see mu olukorra üsna täpne kirjeldus. Selle riidetüki kandmine tekitab küll väga majesteetliku tunde, kuid midagi praktilist ta juures pole. Kindlasti ei ole see mõeldud liikumiseks, pigem lihtsalt istumiseks ja ilus olemiseks, pikemaid vahemaid on selles läbida üsna tülikas. Arvan, et sarid on vähemalt pooleldi süüdi selles, et enamik india naisi pärast mingit vanust ülekaaluliseks muutuvad – nad lihtsalt ei saa ennast liigutada.

Mina esimest korda saris

FOTO: Sandra Võsaste erakogu

Valguse ja kära festival

Minu esimene sari-kogemus langes kokku kõigi laste lemmikpüha − Diwaliga. India uusaasta, nimetatud ka valguse festivaliks, sümboliseerib hea võitu kurja üle, selle tähistamiseks süüdatakse palju õlist ja puuvillanöörist tehtud tulesid ja saadetakse taevasse laternaid. Lastele aga jagatakse kätte arutus koguses pisikest pürotehnikat, mida nad kõik oma äranägemise järgi kasutada võivad. Ühel hetkel oli terve lastekodu õu täis tulukesi ja vaikset india muusikat, järgmisel aga pauke, kisa ja näha polnud suurt midagi, raketitoss oli nii paks. Isegi kõige pisemad, umbes viieaastased süütasid pöörlevaid tulerattaid ja pisut vanemad aitasid neil loopida väikesi paukuvaid rakette. Mõned plahvatasid peaaegu otse käes, teised alles siis, kui need juba ammu ära olid visatud ja lapsed jooksid vaatama, miks pauku ei tule. Täiskasvanud olid selle kõige juures täiesti rahulikud ning keegi ei muretsenud, et äkki ei vasta need raketid nõuetele.

Diwali

FOTO: Sandra Võsaste

Enne Eestist lahkumist küsisid mult paljud, et kas ma tõesti ei karda, see on ju India? Vastasin tavaliselt, et ehk kohapeal hakkan kartma. Esimene päris ohutunne tekkiski minus aga just Diwali ajal. Pühadeaeg on vahva, aga meie ohkasime igatahes kergendatult, kui valgusefestival ja raketitagavarad otsa lõppesid.

Tagasi üles