Tokyo mitu palet: igal linnaosal on see «salapärane miski»

FOTO: Pexels

Kuula artiklit

Me võtsime raamatu − sellise väikese inglisekeelse tasku-reisijuhi − ja valisime igaks päevaks ühe linnajao, mida avastada. Hommikul asusime teele. Ja kõik päevad olid nii erinevad!

Tokyo linnaosad

Selgus, et Shinjuku on kärarikkam paljudest, seal asuvad linnavalitsuse kontorid, suur raudteesõlm, ohtralt kaubamaju, sh kohalikku moodi pakkuv LUMI, abikaasa lemmik MAP-Camera pood, aga seal asub ka meie vaieldamatu lemmikpark Shinjuku-gyoen, kõige parem paik Tokyos kirsiõite vaatlemiseks. Sakura. See on tavaliselt aprilli alguses.

FOTO: Külli Trummal

Tol aastal, kui käisime, alustasime esmaspäeval, kui õideminek algas, ja reedel, kui tulime parki viimast korda, oli maa kaetud roosa-valge õitevaibaga. Seal kasvab 15 erinevat liiki luuviljalisi, puud on suured, võimsad, kõikmõeldavad roosad toonid. Iga päev oli park täis õnnelikke jaapanlasi, kas perekondadena, töökaaslastena, emad lastega, armunud, pidamas piknikku ja nautimas ilu. Erakordne ja meeldejääv, väga-väga elamuslik nädal. Puud on seal vanad ja kõrged, park rajati algselt imperaatori aiaks, valmis sai 1906, aga praegu on see üks ilusamaid ja rahulikumaid paiku kogu linnas.

Nüüd, sügisel, sealse suve lõpus, kui puulehed juba vaikselt koltuma ja krabisema hakkasid, oli park ikkagi väga ilus. Ja me leidsime veel mitu avastamata nurgakest, ja teemajas said viimased külalised jalgu puhata.

Teine suurem ja rahvarohkem, kõige elavam ja tuikavam koht on Shibuya, tänava- ja pop-kultuuri keskus, noorte paradiis. Kui tahad näha maailma suurimat ristmikku ja seda ka ületada, siis mine! Vilguvad hiiglaslikud videoekraanid, valitseb kõrvulukustav lärm. Iga fooritule ajal ületab igast suunast ristmiku kuni tuhat inimest! Elamus on garanteeritud! Tõsi küll, nõrgaks võtab see melu, kui oled vaiksema loomuga.

Vastupidiselt on rahulikum Ueno, kus aeg on just kui peatunud. Vaiksed ja väikesed tänavad, muuseumid, templid, pühamud, kalmistud. Turg. See linnajagu meelitab tagasi. Seal on palju, mida avastada.

Üle ilma tuntud on Harajuku, tänavakultuuride suurim segunemispunkt maailmas, seal kohtab selliseid imelisi tegelasi, et ei usuks ka, kui ei näeks. Neiud on vaeva näinud enda riietamisega mõneks tegelaseks nukufilmist, seal kohtab kirjeldamatult keerulisi kostüüme, võimatuid variante. Harajuku mood on tugevalt inspireeritud Jaapani animest, kus on au sees pulgakommid, roosad lipsud, pitsid-satsid, mõmmid ja põlvikud. Samas pakuvad ülikallid butiigid oma aardeid ja leidub neid noori, kelle elu täidabki enda kujundamine kellekski, enda muutmine iga päev erinevaks tegelaseks. Millal nad küll koolis käivad, mõtlen. Jaa – vaatamist jätkuks seal kauemaks.

FOTO: Mart Trummal

Ginza ja Marunouchi

Peatusime Ginzas. Rahulik, korralik, mõnus ja meeldiv linnaosa. Tokyo kalleimate poodidega peatänavad, samas nurga taga väikesed kohvikud (jaa, mitte teemajad), isegi Starbucks (ainult viimases hädas!). Siin asub kuulus Kabuki teater, kuhu pilet tuleks mitu kuud varem valmis osta, ja asus ka Tsukiji Kalaturg, mida seal aga enam ei ole. See, kuhu ta kolis, jäi meile teadmata. Aga olime seal varem kahel korral olnud ja pilt sai selgeks. Kalakauplemine ei ole niisama lihtne, kalal on ka päriselt hind.

Ginzast vaid ühe peatuse kaugusel on Tokyo peavaksal. Marunouchis on Tokyo geograafiline keskpunkt, seal asub ka üks Tokyo tähtsaimad ja auväärsemaid vaatamisväärsusi, Keiserlik Palee, ümbritsetud suurte pargialadega. Läheduses on palju muuseume, galeriisid, ka Mitchubishi Ichigokan, selle piirkonna esimene büroohoone, mille kavandas inglise arhitekt Josiah Conder aastal 1894. Praegu asub ammugi mitte samas hoones muuseum ja kunstigalerii, peamiselt Euroopa kunst. See on Tokyo süda. Kõikide linnaosade ja muljete äramahutamiseks jääb ruumi napiks.

Joone järgi ja kindlas suunas

Miljonid inimesed liiguvad iga päev tööle ja tagasi, eskalaatoritel ja treppidel näitab nool, kust minnakse üles ja kust tullakse alla. Üles vasakut, alla paremat kätt. See harjub sisse. Kodus võttis paar päeva ümberharjumiseks, kui kippusin kõnniteel vasakule hoidma ja vastutulijatega kokku põrkasin. Kui vagunisse sisenemiseks on aega 90 sekundit, ja samas ka väljutakse, moodustub kaks «saba». Kõik seisavad korralikult üksteise taga ja tipivad vagunisse. Keegi kuhugi kinni ei jää ja selga ei kuku, räuskamisest rääkimata. Kõik käib joone järgi, kuidas muidu üldse hakkama saadakski?

Kuid Jaapani juurde tagasi tulles, siin küll keegi kunagi maha ei sülita, nagu Hiinas tavaks, rääkimata kellegi riivamisest või tõukamisest, igaühe puutumatus on sedavõrd kõrge, et sa tunned end seal täiesti teistmoodi, selles omavahelises suhtlemises puudub igasugune otsene agressioon, ja on midagi väga ilusat. Taolist kultuursust ei ole mina kogenud mitte kusagil maailmas. See on üllas ja haruldane.

Populaarne

Tagasi üles