Eesti neiu Mehhikos: mitmekesine elu riigis, kus usk on väga olulisel kohal

, reisihuviline
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Maria Pšenitšnaja erakogu

Mõni võiks arvata, et ma nii-öelda päriskatoliiklust ei näinudki ja suur osa elust võis jääda arusaamatuks, kuid huvitaval kombel sattusin mina, kes ma tulen ühest ateistlikumast riigist terves maailmas, katoliiklikusse kooli õppima. Direktoriks oli seal preester, keda Ladina-Ameerikas kutsutakse padreks (eesti keeles isaks), mis mulle esialgu veidi uskumatuna tundus ja isegi nalja pakkus, kirjutab YFU vahetusõpilasena Mehhikos elanud Maria.

Kui ma kaks aastat tagasi 3. augusti varahommikul lennujaama jõudsin, ei osanud ma ettegi kujutada, mis mind ees ootamas on.

Mäletan, et astusime lennukisse neljakesi (läksime kõik Mehhikosse) ning mina olin öösel magada saanud vaid 20 minutit, sest korralik ärevus oli sees. Esimese pisara valasin poolunisena sel hetkel, kui lennuk Méxicos maandus ning samal momendil jõudis mulle kohale, millesse end mässisin.

Sattusin elama üsna Mehhiko keskossa, Zacatecase linna, ja pere oli mul tavalise Mehhiko pere kohta päris väike: mina, vahetusema ja -õde. Tavaliselt on ühes traditsioonilises Mehhiko peres ema, isa, mitu last, võib-olla ka vanaema ja vanaisa ning mõni tädi-onu oma perega. Olgugi, et mu pere oli väike, sain ma tegelikult suure perega aega veeta rohkem kui küll, sest minu Mehhiko emal on seitse õde-venda. Kohtusime nendest kolme-neljaga pea igal nädalavahetusel, et koos lõunatada ja juttu puhuda. Muidugi liitusid ka nende perekonnad ja vanaema. Oma sünnipäeva sain tähistada üheskoos vanaemaga, sest oleme nimelt ühel päeval sündinud.

Zacatecas
Zacatecas Foto: Maria Pšenitšnaja

Usk on mehhiklaste elus tähtsal kohal, enamik neist on katoliiklased. Kirikust möödudes lüüakse üldjuhul rist ette, lisaks käiakse missadel ja palvetatakse. Minu pere oli selle koha pealt veidi kaasaegsem. Ema ütles, et nad usuvad küll Jumalat, kuid mitte kirikut ning seetõttu me perega väga tihti kirikusse ei sattunud. Mõni võiks arvata, et ma nii-öelda päriskatoliiklust ei näinudki ja suur osa elust võis jääda arusaamatuks, kuid huvitaval kombel sattusin mina, kes ma tulen ühest ateistlikumast riigist terves maailmas, katoliiklikusse kooli õppima. Direktoriks oli seal preester, keda Ladina-Ameerikas kutsutakse padreks (eesti keeles isaks), mis mulle esialgu veidi uskumatuna tundus ja isegi nalja pakkus. Esimest korda elus kandsin koolivormi.

Koolielu oli veidi teistmoodi, kui Eestis harjunud olin. Esmaspäeviti kogunesime korvpalliplatsil, et laulda koos riigihümni ja Zacatecase marssi ning lipule au anda. Igal esmaspäeval viis kogunemist läbi erinev klass, loeti ette selle nädala oluliseimad sündmuseid ajaloost. Seejärel õnnistas preester kõiki ja lapsed saadeti tundi tagasi. Reedeti toimus missa, kuid sinna pidid minema igal nädalal erineva lennu õpilased, kuna saal mahutas vähe inimesi.

Tundides õpetajad dikteerisid ja õpilased kirjutasid õppematerjali vihikutesse. Õpikuid peaaegu ei kasutatud ning kui mõnes tunnis kasutatigi, tuli õpilasel see endale ise soetada. Klassis olid ainult tahvel, laud ja tool õpetajale ning lauaga toolid lastele. Loomulikult ei puudunud seina pealt krutsifiks. Mõni õpetaja, kes oli rohkem usklik, alustas tunde Meie Isa palvega, mis kulus mulle lõpuks nii pähe, et suudan seda siiani hispaania keeles ette lugeda ja naljakal kombel eestikeelset väga ei oska.

Keskkooli viimasel aastal saavad noored valida nelja suuna vahel, et keskenduda rohkem huvipakkuvatele teemadele. Mina hakkasin õppima humanitaarkallakuga klassis, kuna arvati, et nii on mul lihtsam sulanduda. Ja tõesti, minu klass oli väga sõbralik ja kokkuhoidev ning nad võtsid mu kiirelt omaks. Minu esimesel koolipäeval tutvustasid klassikaaslased mulle koolimaja ja oma sõpru, kuid samas hoidsid end veidi tagasi, et mulle mitte nii suurt šokki tekitada. Üks paralleelklassi poiss arvas aga, et oleks tore mind ikka õige mehhiklase kombel tervitada, sestap ilmus ta ühel vahetunnil eikusagilt, tegi põsemusi ja vuhises minema. Selle peale ehmatasin täitsa ära, kuna polnud veel harjunud sealse eluga.

Koolihoov
Koolihoov Foto: Maria Pšenitšnaja

Püüdsin võimalikult palju võtta osa erinevatest tegevustest ja üritustest, osalesin jõulunäidendis, Mudel ÜROs, laulsin kooris ja kummalisel kombel olin isegi misjonär. Paljud Mehhiko noored käivad suure nädala ajal (ülestõusmispühade nädalal) misjonitel väiksemates rantšodes, et aidata läbi viia jumalateenistusi ning suhelda kohalikega. Otsustasin kaasa minna, kuna tahtsin rantšoelu lähemalt näha.

Elasime peredes ning igal söögikorral sõime enamasti erineva pere juures. Jumalateenistused olid hommikul vara ja pärastlõunal. Muul ajal mängisime lastega, aitasime pidustusi ette valmistada ning avastasime rantšot. Tegin seal oma esimesed tortillad ja sain ämblikult hammustada.

Keelt ei osanud ma minnes peaaegu üldse, seega kui vahetusema pärast kahte nädalat ütles, et läheme nüüd hispaania keelele üle, sattusin veidi paanikasse. Õnneks on hispaania keelt suhteliselt kerge hääldada, kuigi mõnda tähte hääldatakse erinevalt võrreldes eesti keelega. Tahtsin perele pelmeene teha ning vajasin selleks mune. Parajasti poes olles ütlesingi emale, et necesito huevos (vajan mune), kuid miskipärast ei saanud ta minust aru. Tuli välja, et hääldasin valesti ja korrutasin muudkui «hueves-hueves», mis tähendab tegelikult neljapäeva (kirjapilt on jueves).

Lisaks on hispaania keeles palju sõnu, millel on mitu tähendust. Ühel päeval, kui tunnid olid lõppenud, ootasime oma vanemaid ja klassikaaslased uurisid minult, milliseid toite olen proovinud. Ühel hetkel küsis klassivend, kas palomitasid olen söönud. Vaatasin talle õudusega otsa − kas nad söövad väikeseid tuvisid (palomita tähendab tuvikest)?! Siis aga tuletati mulle meelde, et nemad mõtlesid ikka popcorni, mis on samuti palomitad. Aprillis rantšos olles suutsin inimesed juba natuke ära petta − esiti ei saanud keegi aru, et olen välismaalane. Pärast üht missat levis uudis aga kulutulena, sest meie kooli preester teatas uhkusega, et meie grupis on üks noor hoopis Eestist pärit.

Minu aastasse mahtus veel palju meeleolukaid juhtumisi ja imelisi seiklusi. Olen oma nooremale minale väga tänulik, et ta võttis vaevaks käia, näha ja tegutseda. Oma pere, sõbrad ja kodumaa nii pikaks ajaks maha jätta pole üldsegi mitte kerge, kuid see arendab nii silmaringi kui ka iseseisvust.  

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles