MEIE MEES AASIAS: õppetund Nepalist − ei tasu kohe kõige ilusamaid naisi vaatama hakata

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Nepali naised

FOTO: Margus Kalam

Kuula artiklit

Järgmine päev möödub seda kõnet oodates. No oli mul üldse vaja nende naistega tegemist teha! Nüüd siis ootan paaniliselt kõnet mehelt, kelle nimi on Silent Killer, kirjutab Aasias seiklev kaubarändur Margus Kalam.

Tegevuspaik: Katmandu, Nepal

Thameli linnaosas Katmandus on hulgaliselt läänelikke pubisid. Kõik muidugi omamoodi Nepali mõjutustega, see tähendab ligadi-logadi. Osas neist mängivad bändid õhtuti kitarrirocki. Söök on seal reeglina maitsev ja õlu külm, nii et mõnusad kohad õhtustamiseks, aga ka pikema õhtu veetmiseks. Need pubid on popid ka kohalike seas ja kui pole turismi tipphooaeg, on seal rohkem nepallasi kui turiste.

Katmandu argipäev

FOTO: Margus Kalam

Olen just söögiga ühele poole saanud ning arvuti lahti teinud, et pisut tööasju üle vaadata. Silmanurgast märkan kahte neidu, kes end kõrvallauda sisse seavad. Hindav pilk käib automaatselt naistest üle ja fikseerib ära, kellega tegu. Ürgne instinkt, mis muud. Tavaolukorras oleksin ma edasi arvutiekraani süvenenud ja kõrval istuvad neiud unustanud, kuid seekord oli seal midagi sellist, mis pani hoiatustulukese ja küsimärgi põlema.

Midagi ei klapi pildil. Nimelt on tegu kohalike ja mis kõige olulisem − eriti ilusate naistega. Võin täie kindlusega väita, et ma pole kunagi varem nii kauneid nepalitare näinud. Valged särgid viitavad sellele, et tuldud on otse kontorist. Mind üllatavad aga lauale ilmuvad õllepudelid ja kotist välja otsitud suitsupakid. Ei-ei, nad ei saa olla kohalikud?! Esiteks pole ma kunagi näinud kohalikke naisi omapäi baaris. Ollakse ikka koos meestega või siis suurema seltskonnaga, aga mitte niimoodi kahekesi. Teiseks: õlu ja suits. Vaja asi selgeks teha. Küsin, kas nad hoiaksid nii kaua mu arvutil silma peal, kuni ma tualetis käin. Noogutavad.

Nepali naised

FOTO: Margus Kalam

Tagasi tulles uurin, kust nad pärit on. Ja ongi kohalikud! «Ootate kedagi?» küsin tagamõttega, et järgmiseks juba kohast nende lauas rääkida.

Ja nii ongi. Ei oota nad kedagi ja lubavad mul nendega liituda. Järjest paremaks läheb. Neiud ongi otse töölt tulnud − reklaamiagentuurist. Kuna mu arvutis on Facebook lahti, teen ettepaneku seal samuti sõbraks saada. Tehtud! Saame umbes tunnikese lobiseda, kui Rasilal heliseb telefon, mille ekraanile ilmub mehe foto. Aiman neiu kehakeeles väikest võpatust ja pinget. Jutt mehega on lühike ja samuti sellele järgnev jutt minuga.

«Sa pead kohe lahkuma!» teatab Rasila närviliselt.

«Boyfriend?» uurin mina.

«Jah. Ta tuleb kohe siia.»

Mulle teeb see jutt pisut nalja, sest mõte mingist kohalikust poisist mind küll ei hirmuta. Nad on üldiselt kõik pigem nääpsukesed. Pakun välja, et istun üle laua teise tüdruku Druti kõrvale.

«Ei, sa ei saa aru. Sa pead lihtsalt ära minema.»

Ma tõesti ei saa aru. «Mul on alles söögi-joogi eest maksmata.»

«Me maksame su arve ise. Lihtsalt hakka juba minema!»

See on küll üllatav. Peab ikka tõesti tuli takus olema, kui maailma ühe vaesema riigi palgatöötajad pakuvad välja kalli välismaise õlle kinnimaksmise. Kusjuures õlu pole Nepalis sugugi odav. Kallimates kohtades, mida see kindlasti ka on, võib pudel maksta 3–4 eurot.

Kehitan õlgu ja lähen otse baariletti, palun arvet, saangi kohe maksta ja lahkun baarist. Aga kogu see lugu ei anna mulle asu. Mis salapärane mees see on, keda naised tundusid kartvat?

Ma ei kirjuta enne Rasilale kui alles nädala pärast, kui olen naasnud väikeselt ringreisilt. Annan teada, et olen taas Thamelis ja uurin, mida nad sel reedel plaanivad.

Ta vastab kiirelt. Mõte on samasse pubisse minna. Minul ka.

«Kohtume?»

«Sa võid küll tulla, aga me ei saa omavahel suhelda. Mu boyfriend sai sinust teada ja sellest tuli probleem.»

«Huvitav boyfriend sul. Me ju lihtsalt rääkisime.»

«Jah, aga ta on väga armukade. Ma ei tohi üldse teiste meestega rääkida.»

«Ma loodan, et teil oli vähemalt lõbus, kui ma ootamatult lahkuma pidin.»

«Ei olnud. Me isegi ei rääkinud omavahel.»

Ma ei saa enam midagi aru. Pidin sellepärast põgenema, et armukade mees oli teel ja siis nad isegi ei suhelnud omavahel?

«Kuidas siis nii?»

«Ta oli väga hõivatud teiste inimesetega. Ta on üldse väga hõivatud inimene. Ta on VIP. Mõistad?»

«Üritan mõista. Pole vist väga lihtne sellise inimesega koos olla, kui tal üldse sinu jaoks aega pole?»

«Sa ei saa aru. Ta on lisaks sellele veel don ka.»

«Hahaa... Mis mõttes don? Nagu Itaalias või?»

«Jah.»

See tegi veel rohkem nalja. Mis maffiat siin kolkas mängitakse? Vaatavad lääne filme ja kujutavad ette, et on suured maffiabossid!

Igaks juhuks trükin Google'i otsingusse kombinatsiooni «Kathmandu+don+mafia». Ja ennäe, kohe tuleb hulk vasteid. Avan esimese, mis on vaid mõne nädala vanune kohaliku ajalehe artikkel. See on lugu kohalike kuritegelike grupeeringute omavahelisest sõjast, kus ühe jõugu liider sai tulevahetuses haavata. Pilt ka juures. Ja ongi kirjas: don. Nii et tüdrukutel oli tõsi taga? Võtab pisut kõhedaks. Don või mitte, aga kui nad siin käivad, tukid taskus, baarides ja purjus peaga põmmutama hakkavad, pole enam sugugi naljakas. Meenub 90ndate alguse Eesti, kus uudised tulevahetustest baarides olid tavalised.

Sellegipoolest otsustan õhtul välja minna. Ja ikka sinna baari.

Ei lähe kaua, kui tuttavad näitsikud pubisse sisenevad ja võtavad suuna kõige kaugemasse saalinurka. Tõstan tervituseks õlleklaasi, aga selle peale noogutatakse vaid vaevumärgatavalt. Mis seal ikka. Kui ei tohi suhelda, siis mis parata. Mõne aja pärast on seal pubinurgas siiski elavnemist märgata ja Rasila viipab käega.

«Rääkisin oma boyfriend’iga ja ta andis nõusoleku suhelda. Selgitasin talle, et sa uurid siin kohalikku kultuuri ja seetõttu rääkisid meiega.»

«Väga tore. Ma siis kolin siia.» Maffiabossi naisega ei tasu mängida, aga seal ju teine näitsik veel.

Bänd alustab programmiga ja õhtu kogub tuure. Õlleklaasid käivad üha tihedamini kokku ja sigaretiving paneb silmad kipitama. Pubi on tihedalt rahvast täis pakitud ja rääkida saab vaid karjudes, sest helivõimendus on tõenäoliselt maksimumini keeratud.

«Ta tahab sinuga rääkida!» röögib Rasila mulle kõrva. «Ta tuleb siia!»

See tõmbab mu maa peale tagasi.

«Mida ta minust tahab?»

«Ei tea! Ütles, et tuleb siia! Sinuga kohtuma!» Võtab pisut kõhedaks. Üritan meenutada pilti sellest don’ist, keda ajalehe veebiartiklis nägin.

Ühel hetkel seisavad minu ees kaks meest. Ühel neist parem käsi kipsis ja sidemega kaelas. Ulatab tervituseks vasema käe. Kas tõesti seesama don...? Pikad juuksed, ülbelt irvitav lõust.

«Mis su käega juhtus?» on minu esimene küsimus.

«Ah, liiklusõnnetus mootorrattaga.» Ega ta ilmselt ütlekski, et ah, keegi tulistas.

Üritan läbi valju muusika tabada tema nime, aga no mida ei kuule, seda ei kuule. Neil on küll palju ühesuguseid nimesid kasutusel, aga see tundub võõras. Kolmandat korda üle küsides muutub mees närviliseks ja ütleb midagi kaaslasele. Selle peale võtab too taskust välja kaks visiitkaarti. Esimesena jäävad silma töökoha nimi Himalayan Television ja ametinimetus program producer. Tema enda nimi on minu jaoks võõras ja hääldamatu. Liiga pikk ja keeruline. Kaaslane on samuti samast firmast ja programmimänedžer. Minu nime ei suuda nad samuti hääldada, aga sellega olen juba harjunud ja ütlen, et võivad mind kustuda Markoseks. Nii nad tavaliselt mu nime hääldavad Aasias.

Rasila ja Druti istuvad minu vastas diivanil, kuhu ka don end ära mahutab. Ma ei oska muud teha, kui üle laua neile kõigile naeratada ja õlleklaasi tõsta. Don tunneb end väga mugavalt ja paneb käe üle Rasila õla ning hakkab ümber sõrme keerutama temast ülejärgmisena istuva Druti juukseid. Mõlemad neiud on ilmselgelt kohmetunud. Don’i käsi silitab Druti kaela ja samal ajal jõllitab mind üleolevalt vastiku irvel näoga.

«Kas sulle meeldib see tüdruk?» kostub läbi vaiksemaks jäänud muusika. Don viitab peaga Druti poole.

«Meeldib küll,» vastan ausalt. Irve läheb laiemaks ja tüüp masseerib juba Druti õlga. Ilmselge jõudemonstratsioon. Toimub vangerdus. Rasila poeb sealt vahelt välja ja istub ühe koha võrra edasi, kaugemale don’ist, ja nüüd on Druti täielikult mehe kaisus. Tahaksin sel hetkel enda nägu kõrvalt näha.

Samal ajal kolib mulle lähemale don’i kaaslane, kes uurib, mida ma Nepalis teen. Räägin nii, nagu asi on − varustan poode. Mees vabandab, et don ei valda eriti inglise keelt ja tema on tõlk.

Don ei jää õnneks kauaks istuma. VIP ikkagi. Palju tegemist. Minekule seades tuleb minu kõrvale ja küsib, kas ma tema nime mäletan. Ei mäleta ju. Ei saanud sellest algusest peale aru ja selgitan, et mul on seda raske hääldada. Pakub välja, et ehk on tema hüüdnime lihtsam meelde jätta. Palub mul tagasi anda tema visiitkaart, et saaks sinna peale kirjutada. Ise ta muidugi seda ei tee ja laseb Drutil sinna kirjutada. Kaardil seisab hüüdnimi Silent Killer. Ma ei oska muud teha kui naeratada ja öelda: «Lahe hüüdnimi.»

Taas on tema kord mind üleolevalt jõllitada. Lõpuks teatab tema jooksupoiss, et me peame homme kohtuma, kuna tal on minuga üks tähtis jutt. Räägin küll, et mul viimane päev Nepalis, täis kohtumisi oma varustajatega, aga see ei oma tähtsust.

«Helistan sulle täpselt kell 16.00 ja parem oleks, kui selle kõne vastu võtad!» kõlab juba nagu käsklusena.

«Eeeee... Jah, üritan oma tööga selleks ajaks lõpule jõuda.» Ise loodan, et äkki ta ikka ei helista.

Järgmine päev möödub seda kõnet oodates. No oli mul üldse vaja nende naistega tegemist teha! Nüüd siis ootan paaniliselt kõnet mehelt, kelle nimi Silent Killer… Viimased minutid enne kella nelja mööduvad rohkem kui venides. Ise mõtlen, et palun unusta meie kohtumine üldse ära. Aga ei. Täpselt kell neli heliseb telefon.

«Kas sa tead, kus asub «...»?» Ma ei saa isegi aru, millest jutt käib.

«Ei tea.»

«Kathmandu Guesthouse'i tead?»

«Tean.» Kes seda siis ei teaks! See on kõige tuntum hotell üldse kogu piirkonnas, kuna seal ööbis kunagi The Beatles, kellest pilte on terve asutus täis.

«Ole kümne minuti pärast seal väravas!»

Mul pole pikk maa minna ja kui lähenen kuulsa hotelli väravale, heliseb mul taskus uuesti telefon.

«Vaata otse värava suunas. Näed seal mootorratturit?»

«Näen.» Tsikli seljas istub tüüp, kiiver peas ja tume slemm ees. Viipab minu poole ja osutab oma selja taha istmele. Saan aru, et pean sinna istuma. Ise mõtlen, et õnneks on siin piisavalt palju ummikuid ja kui sõit läheb kaugele, siis hüppan maha ja kaon kõrvaltänavasse. Või kui näen mõnd politseinikku, siis palun abi.

Sõidame küll Thamelist välja, kuid õnneks peatume päris linnaosa piiril. Seal on väike kohalik kohvikulaadne koht. Kohvikulaadne on selle kohta isegi hästi öeldud. Eesti mõistes on tegu pigem vana puukuuriga. Nepalis on see aga tavaline kohalik söögikoht. Poeme pisikeset ukseavast sisse ja ronime mööda kitsast treppi teisele korrusele. See kõik on nii pisike, nagu ka sealsed inimesed. Nagu päkapikumaja. Lohaka päkapiku, sest kõik seinad, mis kunagi olid valgeks lubjatud, on täiesti määrdunud. Üldse näeb see välja pigem remonditöökoja moodi, kus valgustus puudub. Teisel korrusel on pisike ruum, kus pole laest palju puudu. Toa keskel on lauake ja selle ümber istepadjad.

Rattur võtab kiivri peast ja osutab ühele patjadest.

«Võta istet.»

Toa nurgast tõusevad istukile kaks kuju. Seal on don koos neiuga, keda ma veel kohanud pole. Neiule antakse laks tagumikule ja aetakse minema. Don irvitab jälle nagu eelmisel õhtul. Tal on palju naisi, selle on ta mulle piltlikult selgeks teinud.

Seame end kõik laua ümber istuma ja jään ootele. Miks mind siia toodi? Mootorrattur, kes esitleb end don’i vennana, räägib väga soravat inglise keelt. Parimat, mida ma üldse olen selles regioonis kuulnud, kahtlemata ületades minu taset. Ta nimelt õppivat ülikoolis. Taas tehakse mulle taustauuring ja lõpuks jõutakse teemani.

Nad tahavad mulle müüa siidivaipasid. Tean küll, kui palju maksab üks korralik siidivaip. Sadadest kümnete tuhandete eurodeni. Selgitan, et see pole üldse minu mängumaa ja isegi kui ma tahaks neid müüa, ei ostaks minusuguse tüübi käest Eestis neid keegi. Natuke veel üritati, aga nullisin kogu selle teema põhjendusega, et Eestis on väike rahvaarv ja rikaste inimeste osakaal samuti minimaalne, seega tuhandetes eurodes vaipade müügist ei tule midagi antud juhul välja.

Sekundipealt kaotas don minu vastu huvi. Ja siis ilmus välja Rasila, kes oli siiralt üllatunud, kuidas mina sinna sattusin. Seejärel haihtusid nad mõlemad.

Hiljem rääkisin selle loo ära Bhubanile, kes väidetavalt tunneb kõiki olulisi tegelasi Nepalis ja võib kõik asjad korda ajada. Bhuban küsis vaid, kas mul on selle tüübi visiitkaart alles. Ei olnud! Buban oleks selle info edasi andnud oma tuttavatele politseis ja väidetavalt oleks politsei Silent Killeri lihtsalt maha lasknud. Nimelt olevat politseil korraldus kõik teadaolevad don’id maha lasta ilma kohut mõistmata. Kas või tänaval.

PS. Tegelikult on Nepal väga tore koht ja seal on palju lahkeid inimesi. Lihtsalt ei tasu kohe kõige ilusamaid naisi vaatama hakata.

Katmandu

FOTO: Margus Kalam

Populaarne

Tagasi üles