Eesti tüdruk Ecuadoris: paabulinnu terror, kanade pidžaamapeod ning õpetajad Hitler ja Stalin

, reisihuviline
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Viktoria Jefimova

Möödunud õppeaastal õnnestus mul veeta aega vahetusõpilasena Ecuadoris. Mu sealne elu ja ecuadorlased olid nii teistmoodi, et see pakub mulle siiani tohutult palju nalja, kirjutab 17-aastane Viktoria Jefimova.

Minu naabrid pidasid kanade, kukkede ja kalkunite kõrvalt veel ka ühte paabulindu. Mäletan enda vaimustust, kui ma teda esimest korda nägin - tema suur saba ja safiirsinine sulestik mõjusid äärmiselt uhkelt. Kõik oli armas selle hetkeni, kuni ma kogesin, mida sellele loomale öösiti korraldada meeldib.

Igal õhtul peale päikese loojumist alustas ta kähiseva häälega oma teadmata kadunud partneri otsinguid. Umbes kella kolme paiku öösel hüppas ta mu kodu katusele ning jooksis saba lohistades ja valjult häälitsedes mööda katust ringi. Püüdsin summutada seda öist terrorit kõrvatroppide ja padjaga, kuid isegi nendele vaatamata oli magamine täiesti võimatu.

Peale mitmepäevast paabulinnupoolset kiusamist läks mu vahetusema naabrionuga asju selgeks rääkima, kuid viimane kostis, et tal ei ole kohta, kuhu loom ööseks kinni panna. Hostema võttis enda tüütuks kohustuseks igal õhtul luuavarrega see paabulind meie katuselt maha lükata. Õnneks leidis probleem lahenduse sellega, et hostisa paigaldas naabri ja meie aia vahele okkalise metalltraadi. Olgu õnnistatud rahulikud magamistunnid!

Või siiski mitte? Minu aknast avanes vaade mango- ja banaanipuudele ja täpselt akna kõrval paiknevale kanalale. Kanade vastu polnud mul midagi, aga kui ainus kukk keset ööd kirema otsustas hakata, tahtsin ma teda tõesti kogust südamest millegagi visata. Eriti nädalavahetuseti. Mulle ei meeldinud, et väide «Ärkasin enne kukke ja koitu» minu puhul ka päriselt nädalavahetuseti kehtis.

Kanade pidžaamapeod

Ühel õhtul vahetusaasta alguses kuulsin ma suurt karjet ja põntsu ning nägin, et minu aknatrellidele (kõikide akende ees on Ladina-Ameerikas turvalisuse eesmärgil trellid) oli maandunud pruun kana.

Sellest septembrikuu hetkest peale tuli kana, kelle me vahetusperega Titiks ristisime, mu aknale igal õhtul kohe, kui päike loojus ning kukkus aknatrellilt maha igal hommikul täpselt sellel hetkel, kui ma esimest korda tule põlema panin. Vahetevahel korraldas ta õhtuti pidžaamapidusid kahe teise kanaga, kuid need kulmineerusid alati nukralt - keegi kolmest lükati aknatrellidelt agressiivselt maha. Ööseks ma neid kolme oma akna taha jätta ei lubanud, sest selle teo vilju sain tunda juba sügisel, kui varastel hommikutundidel kõik kolm oma nokkade abil mulle midagi morsekoodis edasi anda üritasid.

Vene nimede võidukäik

Mind tabas suur üllatus, kui ma märkasin, et paljud ecuadorlased kannavad vene juurtega eesnimesid. Olen kohtunud inimestega, kes on igat sugulusliinipidi ecuadorlased ning kelle eesnimed on Ivan, Boris, Denis, Marina, Tatyana, Larissa.

Foto: Viktoria Jefimova

Üleüldse täheldasin ma Ecuadoris rohkelt seoseid Venemaaga ja vene kultuuriga. Mu kallis vahetusema tegi ükskord õhtusöögiks salatit, mis meenutas maitselt väga klassikalist kartulisalatit. Salati nime pärimise peale vastas ta, et seda tuntakse kui ensalada rusa ehk otsetõlkes vene salat.

Kui mõni olukord või emotsioon vahetub väga kiiresti, ütleme me eesti keeles selle kohta «nagu Ameerika mäed». Hispaania keeles öeldakse aga como montaña rusa ehk «nagu vene mägi». Ma tõesti ei oska öelda, kust sellise väljendi juured peituvad, kuid ehk vaimustus mõni hispaanlane Uurali mäestikust?

Tulles tagasi eesnimede juurde, on mulle valmistanud enim piinlikust mõnede ecuadorlastest vanemate mitteharitus.

Ecuadorlaste koolisüsteemis võetakse enamus teemasid läbi kiirustades ja pinnapealselt. Ja kuna palju olulisem on õpetaja ja õpilase või õpilaste omavaheline dialoog täiesti teemavälistest asjadest, on koolisüsteemi puudujääkide põhjused kergelt tuntavad.

Selline vastutustundetus võib mõnikord luua väga kurbi tagajärgi. Ajalootunnis teemasid käsitledes ei jõua tihti ajaloosündmuste ning ajalooliste isikute traagilisus õpilastele eriti selgelt kohale.

2016. aastal valitud Ecuadori presidendi nimi on Lenin Moreno. Moreno tähendab hispaania keeles pruuni/tumedanahalist. Seega tulebki otsetõlkes välja Tumedanahaline Lenin. Presidendikampaania raames on Ecuadoris kombeks katta linnade seinad ja aiad populaarseimate kandidaatide nimegraffititega ning seepärast ilutsebki kõikide Ecuadori linnade tänavapildis see kommunistlik nimi.

Stalin ja Hitler

Ecuadoris on igal inimesel kaks eesnime ja kaks perekonnanime. Minu klassijuhataja esimene eesnimi oli Stalin ja kehalise kasvatuse õpetaja esimene eesnimi Hitler.

Kuigi need ja paljud muud absurdsused panevad mind oigama ja peast kinni haarama, meenutan ma neid nüüd siiski vaid suure naeruga. Kas Eestis oma voodis magades rikuks mu ööund mõni mööda katust ringi hüppav ja röökiv paabulind? Kas ma saaksin kaevata oma hostõele, et mind ehmatas juba mitmendat korda õhtu jooksul mu riidekapi taga elav roheline geko?

Enamus vahetusaasta jooksul kogetud olukordadest poleks olnud Eestis isegi võimalikud ja just see fakt teebki nende omamise ja endas kandmise nii eriliseks.

Foto: Viktoria Jefimova

Seetõttu soovitangi igale noorele, kel vähegi vahetusaasta vastu huvi, välismaale õppima minna ja tulevikus hoopis enda kogemustest teistele pajatada. Teise kogemuse kuulamine hõbe, enda omamine kuld.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles