Tätte reisikiri: ööelu kära jääb mägedele alla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte ei lase end ümberilmareisil väikestel mustapäistel piigadel õnge võtta.
10. november, Bali saar Indoneesias. Juba pool aastat tagasi kavandasime meeskonnaga väikese puhkuse Bali saarel. See nimi oli kuidagi kõrva jäänud ja tundus paras paik lõõgastuseks pikast mereelust.
Maabusime saare lõunatipus, kus ongi Bali nn süda. Enne kohalejõudmist oli laeval tunda korralikku salatsemise õhkkonda – keegi ei rääkinud oma plaanidest ega tundnud huvi, mis teistel maal kavas on.
Lõpuks selguski, et igaüks oli juba eelnevalt endale hotelli broneerinud, lootuses, et ei satu kellegi teisega meie hulgast ühte kohta. Nii läkski. Imbusime vaikselt laiali ja nüüdseks ei tea ma juba nädal aega, mida teised teevad.
Ei tahagi teada. Olin kaks ööd ookeani kaldal keset linnamelu ja troopikakuumust, siis taipasin, et see pole puhkus minu jaoks, ning põgenesin mägedesse, kus parajasti viibingi. Sain aru, et vajan puhkust ka kuumusest. Leidsingi koduse septembri algust meenutava kliima.
Bali on tõsine turismikants. Tõmbenumbriks ongi vast (eriti noortele, kes siin enamuse moodustavad) pöörane ööelu linnas. Käisin seda kahel õhtul Kuta piirkonnas kogemas, kuna senises elupagasis oli selle koha peal suur tühimik.
Kogu peatänav (sama tänav, kus kümme aastat tagasi toimus traagiline pommiplahvatus) koosneb baaridest ja restoranidest, kus kõigis mängib väga valjult mingi ansambel, nõnda saab korraga kuulata umbes kümmet muusikapala. Kokku moodustab see päris hullumeelse müra.
Tänavad on täis nn sisseviskajaid, kelle töö on mööduv turist iga hinna eest just oma kõrtsi meelitada. Sisseviskajad on hästi valitud väikesed mustad piigad ja nii ma eriti ei pipardanudki, vaid käisin nagu mardisant majast majja, süda basstrummist ja mustadest pilusilmadest tagumas.
Joogiga seal endale liiga teha ei saa, kuna kokteilidesse pannakse alkoholi tõenäoliselt pipetiga. Nõnda võiks öö päris pikaks venida, kui lisaks muusikatümpsule ei oleks õhk täis rollerite müra ja vingu.
Jalakäijate tänavaid ei ole ja ka sel kõige kuumemal ööelu tänaval sõidab igal hetkel kümnemeetrisel lõigul sadu rollereid. Juhtidel on mustad läikivad kiivrid peas ja kokkuvõttes jääb mulje, nagu põgeneksid sipelgad metsatulekahju eest.
Üle tee pääsemiseks peab päris peene skeemi välja mõtlema. Mul võttis see vahel pool tundi aega. Kõnniteid ei ole ja nõnda satub mõni roller tänavatrügimises lausa keset restorani põrandat – laudade vahel tiirutades ei suuda juht aru saada, kus ta nüüd on.
Hurraa, jäine vihm!
Teine turistilõks on söögikoht Jimbaranis, kus kilomeetrine liivarannariba on tihedalt täis laudu, mille ümber grillitakse kõike, mis merest süüa kõlbab. Toidud on maitsvad ja vaade loojuva päikesega merele imeilus. Ühtlasi on sealt tore vaadata, kuidas iga minuti järel maandub saarele uus lennuk, pardal ligi tuhat inimest, kes kõik peagi siia sööma saabuvad.
Muidugi on turismimagnetiks ka helesinine leige merevesi valge rannaliivaga, aga mind sellega ei püüa. Nii võtsin oma koti ja lasin end mägedesse sõidutada. Mida kõrgemale merest takso mägiteedel vuras, seda kaunimaks muutus loodus. Kindlasti on Balil üks kaunimaid pilte terrassilised riisipõllud, mida on mägedes kõikjal ja mis mõjuvad arusaamatult lummavalt – esiteks noore riisitaime erakordne heleroheline värvus ja teiseks teadmine, et see kõik on käsitöö.
Valisingi oma hotelli just vaatega riisipõllule. Eesti mõistes kõlaks see «valisin hotelli vaatega kartulipõllule». Seda vaadet näen toarõdult küll vaid mõne tunni päevas, kuna ülejäänud ajaks mattub elamine mägedest laskuvasse pilve ja enamiku päevast sajab jäiselt külma vihma. Mida paremat võiks ühelt lõunamaa puhkuselt veel oodata!
Olen ka ise siin paras vaatamisväärsus. Juba nädal aega olen suures kompleksis ainus külastaja ja tundub, et enne mind pole siin mitu aastat keegi käinud. Nõnda on kogu personal minu päralt ning õhtusöögil seisab minu laua ümber kümme kelnerit ja kokka, kes loevad iga mu suutäit ja hea meelega aitaksid ka toidu mulle suhu tõsta.
Öeldi küll, et kord aastas toimub siin joogalaager, kuhu koguneb palju rahvast, ja peamiselt seisneb see selles, et nädal aega ei vaadata televiisorit. Pidi raske katsumus olema.
Hüpped prahihunnikusse
Eile pakuti mulle seiklusmatka, kuhu läksingi. Mu saatjateks olid kolm kummikutes meest. Üks oli giid, teine tassis veepudelit ja kolmandal oli käes papist einekarp. Matkasime kolm tundi mudaste riisipõldude vahel ja sisenesime valimatult ja sunniviisiliselt põllutööliste kodudesse, kus mulle näidati, kuidas nad söövad, kuidas magavad ja mis neil kappides on. Loodan, et Vilsandile sellist turismiteenust ei tule.
Hommikuti enne suuremat sadu jalutan mööda sõiduteed mäest üles ja siis alla tagasi. Peale minu ei käi jala mitte keegi, kõik sõidavad rollerite ja autodega. Teepeenart pole, asfaldi lõppedes on teeservades kõrged rämpsuvallid.
Kui auto läheneb, ja seda juhtub pidevalt, tuleb kohe hüpata prahihunnikusse. Minu vaatluste põhjal liiguvad need sodivaalud suurte vihmatulvadega vaikselt allapoole. Palju siinsetes meredes sõitnuna tean kahjuks, kuhu need lõpuks jõuavad – ikka merre.
Bali on ka nn tuhande templi maa. Põhiline usk on hinduism ja templeid on minu pilgule pigem miljon. Leidub palju suuri iidse välimusega pühakodasid, mis jätavad üsna mahajäetud ja unustatud mulje – vaid turiste veetakse sinna busside kaupa. Aga igal majapidamisel on oma isiklik tempel.
Esimene kord autoga ringi sõites arvasin, et olen sattunud mingisse religioossesse linnakusse, aga hiljem sain aru, et iga kodu fassaad näeb välja nagu tempel, ja enne eluruume tulebki läbi käia pühade altarite vahelt, kuhu igal hommikul pannakse natuke lilli, riisi ja lõhnaküünal.
Indiaga võrreldes siin mingit usuhullust pole, aga iga pere peab vaikselt oma lemmikjumalat meeles.
Ülehomme oleme tagasi laeval ja ilmareis läheb edasi, ikka aina kodu poole.