MEIE MEES AASIAS: arvutivargus Nepalis äratas minus nii Sherlocki, Poirot kui Kalle Blomkvisti

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Katmandu

FOTO: Mareike Anna Hoerschelmann

Kuula artiklit

Möödub tund-kaks ja saabuvadki mõned mundris mehed. Olen asjalik, asun oma detektiivitöö märkmeid üle andma. Lähen pealikuga kaasa ja seletan kohusetundlikult, kuidas ma ei lasknud kellelgi midagi puutuda ja tuba on täpselt sellises seisus nagu tulles. Räägin kiirelt oma versiooni kogu loost, aga teda ei paista see üldse huvitavat, kirjutab Aasias seiklev kaubarändurist Margus Kalam.

Katmandu, Nepal

Silm hakkab juba kinni vajuma, kui ehmatan äkilise prõmmimise peale vastu hotellitoa ust. «Minu arvuti on ära varastatud!» karjub koridorist Meeri, mu kolleeg ja mu reisiseltsiline Eestist.

«Unusta ära, mis jutt see on… Vaata seljakotti, voodi alla... Kes siin ikka su arvutit julgeks ära varastada?» on minu esimene mõte. Prõmmimine jätkub. No oota natuke. Loivan ukseni ja põrkan kokku paanikas Meeriga, kel paistab tõsi taga olevat. Läbisegi kostuvad väljendid «laiali», «segamini», «kõik sassis».

«Rahu, ainult rahu.» Uni kaob, minus ärkavad üheaegselt nii Sherlock, Poirot kui Kalle Blomkvist. Mida nemad teeks?

«Kas sa puutusid toas midagi?» tuleb meelde tüüpiline küsimus.

«Ma ei tea. Ma ei saanud enne üldse midagi aru, kuni leidsin osa riideid põrandalt ja siis nägin, et mu kohver on tagurpidi,» räägib või peaaegu karjub Meeri paaniliselt. «Politsei kutsusid juba?»

Hommikune päike kriiskab toa aknast sisse. Väljas on veel külm, kuid päike on toa juba soojaks kütnud. On veebruarikuu, mil Katmandu õhutemperatuur langeb kohati nulli ligi. Oleme äsja tagasi jõudnud päikesetõusu vaatamast, ühtlasi nägid minu silmad esimest korda Himaalaja lumiseid tippe.

Päikesetõus

FOTO: Mareike Anna Hoerschelmann

Seljataga on segane varahommik: lahkusime hotellist juba kell neli, plaanisime mäe otsast jalgsi alla tulla. Meeri oli seda juba korra teinud ja rääkis vaimustunult, kui ilusad vaated ja milline rohelus ümberringi avanevad. Paraku polnud ta arvestanud sellega, et esimene kord läbis ta selle matka septembris pärast mussooni, mil kõik lokkab. Praegu aga on talv ja lokkavast rohelusest on asi kaugel. Kõik on ühtlaselt närtsinud ja kõle. Külm veel peale selle.

Niisiis otsustasime, et jalutuskäik jääb ära ja taksojuht viib meid peale päikesetõusu tagasi hotelli. Ja siis avastaski Meeri varguse.

«Kas toa uks oli lukus?»

«Ma ei mäleta. Ju ikka oli, sest ma oleks märganud, kui see oleks lukust lahti olnud.»

Astun edasi ja vaatan ringi. Oot! Toa aken on irvakil. «Kas sina tegid akna lahti?»

«Ei teinud. Külm oli ju.»

Aknalaual on selge ja värske jalajälg. Tennis või midagi sellist ja suunaga väljapoole. Aknalaud on paksu tolmukorra all, kuna hotellis käib remont ja tolmu on kõikjal. Tuba on neljandal korrusel ja akna juurest läheb mööda kanalisatsioonitoru. Seda mööda võis varas üles tulla või lahkuda. Jalajälje järgi võiks arvata, et lahkus. Aknaraami ülemise ääre peal on tolmu sees veel üks asitõend − värske käejälg.

Jalajälg aknalaual

FOTO: Mareike Anna Hoerschelmann

Edasi. Umbes korrus allpool on värskelt murtud oksake, mis klapib hotelli ümbritseva hekiga. Hekk on igihaljas, sest selle küljes on rohelised lehed. Kui varas tuli läbi heki, võis see oks talle kuhugi riiete külge jääda ja ronides kukkus ära. Kuidas muudmoodi saaks see oksake sattuda kolmanda korruse aknaservale?

Hotelli peab üks perekond, nii umbes viiekümnendates mees ja naine. Peale selle on seal vanapapist valvur, kes on rohkem nagu sisustuselement, kuna ta ei pane vahel tähele isegi seda, kui tema poole küsimusega pöörduda.

Hotellis on hetkel vaid mõni külaline. Meeri neljandal korrusel, mina kolmandal ja üks ameeriklane teisel. Kõik üksteise kohal kohakuti tubades. Ameeriklasel on toas suisa mitu arvutit laiali. Minu oma oli toas seljakotis. Meie tubadest polnud midagi kadunud ja ameeriklane magas sel ajal. Peale selle on hotellis aga terve armee ehitustöölisi, sest kogu ülejäänud hoone on remondis.

Ütlen hotelli peremehele, et keegi ei tohi lahkuda, kuni politsei on ära käinud ja kõigilt seletused võtnud. Ta vangutab jaatavalt pead, loomulikult… Ootame.

Möödub tund-kaks ja saabuvadki mõned mundris mehed. Olen asjalik, asun oma detektiivitöö märkmeid üle andma. Lähen pealikuga kaasa ja seletan kohusetundlikult, kuidas ma ei lasknud kellelgi midagi puutuda ja tuba on täpselt sellises seisus nagu tulles. Räägin kiirelt oma versiooni kogu loost, aga teda ei paista see üldse huvitavat. «Jätke uurimine meie mureks! Minge oodake oma toas!»

Lähen siiski kuriteopaika kaasa, näitan mundrimeeste pealikule jala- ja käejälge ning selgitan, et aken oli varem kinni. Ja kuidas tema seletab selle oksakese sattumist korrus allapoole?

Politseinik kummardab aknast välja vaatama ja nühib oma vormipluusiga jalajälje aknalaual laiali. Olen sõnatu. Kas see mees on päris loll või milles asi? Praegu tuleks need ehitajad kõik üles rivistada ja Tuhkatriinut teha. Kelle tald klapib aknal oleva jäljega? Käejäljelt saaks ehk sõrmejäljed võtta.

Varsti on kohal järgmine kamp politseinikke, kes on ametipostilt kõrgemad, ja esimene rühm saadetakse minema.

Alustan otsast peale oma jutuga ja lisan veel juurde, et eelmise kamba pealik kustutas juba jalajälje aknalaualt ära. Uus pealik vaatab kahtlustava näeoga vasemale ja paremale veendumaks, et keegi meid ei kuule ja astub mulle sammukese lähemale.

«98% hotellivargustest on korraldatud hotelli omanike poolt!» sosistab ta mulle kõrva. Jalajälg aknalaual ei huvita ka teda üldse. «Kui sa praegu ütled, et arvad omaniku süüdi olevat, siis me paneme ta vangi!» 

«Ei-ei, ma ei usu seda!»

Ja seda ma tõesti ei usu. See mees ei teeks meile seda. Esiteks on Meeri abikaasa Peeter aastate jooksul korduvalt selles hotellis ööbinud ja pealegi teab omanik, et me oma poeketist tuleme taas ja taas sinnakanti tagasi, et Eestisse uut huvitavat kaupa otsida. Pealegi on tema hotell kirjas Lonely Planeti reisijuhis, Tripadvisoris ja paljudel broneerimissaitidel. Meil oleks väga lihtne kirjutada igale poole ja sellega tema äri maine ära nullida. Ei ole kuidagimoodi loogiline, et see mees riskiks ühe arvuti pärast oma hotelli mainega.

«Mis mõttes ei usu! Inimesed on kõigeks võimelised!» teatab politseiülem.

Helistan oma Nepaali äripartnerile Sanjayale. «Kes konkreetselt teadsid, et me läheme sellele varahommikusele tuurile?»

«Ainult taksojuht ja mina,» vastab ta.

Sanjayat ma ei kahtlusta. Meil on pikaajaline ärisuhe ja ta ei teeks meile midagi sellist.

«Kas on võimalik, et taksojuht võis selle organiseerida, teades, kui kaua me ära oleme?»

«Mitte mingil juhul!» on Sanjaya resoluutne. «Tean nende peret juba kaua aega ja nad on väga ausad inimesed. Vaesed, kuid ausad.»

Sanjaya

FOTO: Mareike Anna Hoerschelmann

Ka endale tundub kahtlane, kuidas oleks taksojuht taibanud kedagi saata just Meeri tuppa, kus oli kõige uuem arvuti. Täiesti uus MacBook, mis maksis oma paar tuhat eurot. Meeri istus sellega hommikuti ja õhtuti hotelli aiarestoranis ja toimetas oma fotosid või suhtles Skype'is perega. See aed paistis kõigile kõrvalasuvate hoonete elanikele otse kui peopeal.

Teisisõnu − kes iganes oleks võinud tulla mõttele see arvuti ära varastada?

Aga kuidas ta teadis, millisesse tuppa minna? Kas ikkagi on hotelli omanik asjasse segatud? Meeri teatab, et ka tema ei usu seda, mitte mingil juhul. Ikka seetõttu, et neil on pikaajaline suhe.

Politseinikke tuleb veel juurde. Õhtuks jõutakse ideeni kogu hotell läbi otsida. Kõik voodimadratsid keeratakse ümber, kaasa arvatud meie toas. Samuti peame oma pagasi laiali laotama. Ka Meeri ise on kahtlusalune. Äkki on tegu kindlustuspettusega? Oleme juba korduvalt nõudnud raportit juhtumi kohta, et saaksime selle kohe kindlustusfirmale saata.

«Raportit ei saa enne, kui juurdlus on lõpetatud. See võib kesta nädalaid või kuni varas on leitud,» teatab politseiülem.

«Aga me lahkume siit juba homme hommikul.»

«Saadame selle hiljem järele.» Tundub kahtlane, aga muud varianti meil pole.

Jälgin huvi ja nõutusega politsei tööd. Kujutan ette, et ühel hetkel siiski võetakse kuriteopaigalt sõrmejäljed, vähemalt sellest jalajäljest tehakse foto või võetakse jäljend. Mitte midagi.

Selle asemel arreteeritakse hotelli omanik ja viiakse jaoskonda. Enne on peremees jõudnud töölt vallandada valvurist vanapapi, kes oli tema arvates süüdi selles, et keegi võõras sai tuppa sisse. Me protesteerisime selle vastu. Milles see vana mees süüdi on? Hotell on ehitajaid täis. Ega vanamees saa siis neil kõigil pidevalt kannul käia. Kaameraid ju pole... Peremehele tundus see aga vähim, mis ta meie heaks teha sai. Palusime tal küll mees tööle tagasi võtta, aga peremees jäi endale kindlaks. Ja nüüd pandi peremees ise pokri.

Õhtul hilja same hotelli peremehelt telefonikõne palvega, et me ta trellide tagant välja aitaks. Kui me tema vastu süüdistust ei esita, siis ta lastakse koju. Nii olevat otsustatud. Vastasel korral jääb ta kuni uurimise lõpuni kinni.

Me ei esita süüdistust.

Järgmisel päeval viib peremees meid oma autoga lennujaama ja teeb ääri-veeri juttu ka broneerimissaitidest ning palub meil oma loost sinna mitte kirjutada. Kas ta oli siiski looga seotud? Kes teab.

Möödub mitu kuud, enne kui meiliga raport saadetakse. Süüdlast ei leitud. Kindlustusfirma aga nõuab originaali. Sellele palvele ei reageerita vaatamata Meeri korduvale kirjadele.

Pool aastat hiljem läheme Meeriga Katmandusse tagasi. Meeril on uus MacBook kaasas, mida ta enam silmist ei lase. Teen ettepaneku minna politseisse raportit nõudma, kuigi Meeri on juba loobunud. Arvab, et niikuinii ei saa sealt midagi. Mina ei jäta jonni.

Seekord on meie Nepali äripartner Sanjaya meile lennuki vastu tulnud koos logistikafirma omaniku Bhubaniga ja viimasele kuuluva suure musta maasturiga. Sellist autot saavad seal endale lubada vaid jõukad inimesed. Bhubani jõukus paistab ka välimusest välja, suur kõht punnitab üle püksivärvli. Bhubanil pidavat tutvuseid olema igal pool ja üldse polevat asja, mida läbi tema ei saaks Nepalis korda ajada. Kui meil midagi vaja on, saab kõik organiseeritud.

Teengi siis ettepaneku kohe politseisse sõita. Mõeldud-tehtud.

Jaoskonnas kuulatakse meie lugu ära. Inspektor vangutab pead: «Enam ei saa midagi teha. Nii vana juhtumi raporteid pole enam alles.»

«Mis asja? Kuus kuud tagasi juhtunu on vana juhtum?»

«Jah! Juhtum on lõpetatud ja dokumendid hävitatud.»

«Kirjutage siis uus raport. Meil on seda kindlustuse jaoks vaja.»

«Kahjuks pole võimalik.»

Bhuban teeb selle peale ühe telefonikõne. Varsti heliseb telefon inspektori laual. Pikka juttu pole. «Kus on teie pass?» küsib inspektor Meerilt ja kaob mõneks ajaks kuhugi ära.

Ja tuleb tagasi koos raportiga, mis on just kui võluväel välja ilmunud!

Ei olnud see raport midagi uuesti kirjutatud, sest seal sees olid kohe olemas ka kõigi teiste osaliste nimed. Bhubanil on tõsi taga oma tutvustega. Tema naisel olla ajurveedakliinik ja üks kõrge politseiametnik käivat seal oma haiget selga väänamas.

Nii et tutvuste kaudu saab kõike, ka Nepalis. Aga kes siis lõpuks varguses osalised olid, jäigi selgusetuks. Meeri sai kindlustuselt pool raha tagasi − asi seegi. Igaks juhuks mainin, et see hotell asub Katmandus ja selle nimi on Flores.

Järgmiste lugudeni!

Populaarne

Tagasi üles