Tellijale
Neeme Raud: minu äärmiselt isiklik Berliin
16. november 2018, 19:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Berliini mitteametlik hümn on eelmise sajandi alguses sündinud laul «Berliini õhk». See on lugu sellest, et Saksamaa pealinna õhus on midagi. Midagi sõnulseletamatult erilist. Nagu ka selles metropolis endas. Berliin on ainus maailma linn, kus kõik on kahekordne.
Ida ja lääs. Kaks loomaaeda. Kaks muuseumisüsteemi. Kaks ooperiteatrit (neid on linnas muidugi tegelikult rohkem). Ent eelmise sajandi kommunismieksperimendi tõttu, mil saigi ju ühest tervikust kaks, mille vereringed ideoloogilise kirurgiskalpelliga (ja sakslased oskavad seda veel eriti peenelt kasutada) külmalt eraldati, ongi Berliin kui duubelfoto, mis püüab katta teist õuduslugu, põrgukatelt nimega natsim, mis kees ka just Berliinis. See inferno järgnes omakorda ajale, kui just see metropol õitses igas mõttes – loomingulisusest (Bauhaus!) pahelisuseni, mil sealsed peapuiesteed pulbitsesid samuti nagu Champs-Élysées Pariisis. Tunnistust annavad sellest tollal – ja juba varem, keisririigi aastatel – linnast tehtud maalid. Mitu kunstnikku on jäädvustanud seda aega otsekui fotodena, nagu aimates, et kunagi on nende pildid ainsad dokumendid selle kohta, mis oli, sest kõik hävitatakse nii vaimselt kui ka füüsiliselt.