Neeme Raud: minu äärmiselt isiklik Berliin

Berliini valgusfestival on üks maailma tuntumaid ja seda peetakse iga aasta oktoobris.

FOTO: Stefanos Kokkalis/Imago/manngold

Berliini mitteametlik hümn on eelmise sajandi alguses sündinud laul «Berliini õhk». See on lugu sellest, et Saksamaa pealinna õhus on midagi. Midagi sõnulseletamatult erilist. Nagu ka selles metropolis endas. Berliin on ainus maailma linn, kus kõik on kahekordne.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ida ja lääs. Kaks loomaaeda. Kaks muuseumisüsteemi. Kaks ooperiteatrit (neid on linnas muidugi tegelikult rohkem). Ent eelmise sajandi kommunismieksperimendi tõttu, mil saigi ju ühest tervikust kaks, mille vereringed ideoloogilise kirurgiskalpelliga (ja sakslased oskavad seda veel eriti peenelt kasutada) külmalt eraldati, ongi Berliin kui duubelfoto, mis püüab katta teist õuduslugu, põrgukatelt nimega natsim, mis kees ka just Berliinis. See inferno järgnes omakorda ajale, kui just see metropol õitses igas mõttes – loomingulisusest (Bauhaus!) pahelisuseni, mil sealsed peapuiesteed pulbitsesid samuti nagu Champs-Élysées Pariisis. Tunnistust annavad sellest tollal – ja juba varem, keisririigi aastatel – linnast tehtud maalid. Mitu kunstnikku on jäädvustanud seda aega otsekui fotodena, nagu aimates, et kunagi on nende pildid ainsad dokumendid selle kohta, mis oli, sest kõik hävitatakse nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Mind paneb alati turritama, kui keegi ütleb, et ei, teda Berliini ei tõmba, sest see linn on nii inetu, seal pole seda armast Euroopa vanalinna ega euroopalikult nauditavat atmosfääri. Tahaksin siis alati lausa karjatada: kas te tõepoolest ei ole kordagi mõelnud, mida see linn on vaid saja pluss aasta jooksul näinud ja üle elanud, et vastu pidada ja uuesti sündida? Milline eepiline lõuend see metropol tegelikult on? Ja kui väga «keni» kohti otsida, leiab neid sealt muidugi ka. Ent need ei ole kunagi olnud otsekui magnet, mis mind sinna tõmbab.

Populaarne