Eesti arstitudeng Jaapanis: kerakala mürgitusega patsienti nähes suutsin vaid kõigi Jaapani jumalate poole palvetada

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Mina akvaariumis, minust vasakul on jaapani kerakala.

FOTO: Laura Zirel

Kuula artiklit

Haigla kõlaritest anti teada, et meie elustamistiim peab kibekiiresti tulema osakonda, sest kiirabiga on saabunud järjekordne patsient. Ja no muidugi - mina olin esimesena platsis. Õde ütles mulle vaid, et tulemas on kerakala mürgitusega patsient. Ma seisin seal kui kivikuju ja suutsin mõelda vaid Nemo multifilmi peale - kas see sama kerakala sealt multikast?! Või mis?, kirjutab Jaapanisse praktikale läinud arstitudeng Laura Zirel.

Minu esimesel praktikapäeval ostsime Yukiga koos mulle metroojaamast kuukaardi. See maksis täpselt 12 300 jeeni ehk 95 eurot. Piletisüsteem on igas Jaapani linnas sama - ostad metroost kuukaardi (on võimalik osta ka üksikpileteid), saad kuu aega metrooga ringi vurada ning kui kasutad bussi või kohalikku rongisüsteemi, siis saad sinna piletiraha peale laadida. Nii lihtne ongi.

Metrood on ülipuhtad ja piinlikult täpsed

Metrood Fukuoka linnas olid äärmiselt loogilised: kõik on ladina tähestikus kirjas, ka inglise keelt on igal pool. Saab väga hästi hakkama, kui vähegi lae all olevaid silte lugeda suvatsetakse.

Metroojaamad olid väga puhtad ja ilusad: kui hommikul metroo peale läksin, et kooli minna, siis koristati jaama tolmuimejatega. Selliste pisikeste tolmuimejatega, nagu mul ja vast igal teisel eestlasel kodus on. Seejärel pestakse kõik võimalikud ja võimatud kohad lapiga üle. Sama lugu on metroorongidega.

Yuki sõnul on need kümneid aastaid vanad, kuid näevad välja nagu eile ostetud. Mitte kuskil rongides pole tehtud nii-öelda seda tänapäevast grafitit teemal «Mari armastab Jüri”» või «Toomas on tropp» nagu sageli võib märgata Tallinna liinibussides.

Metroo on Jaapanis äärmiselt täpne - sekundipealt või natuke varem jõuab metroorong oma peatusesse ja lahkub sealt samuti väga täpselt. Sama lugu on bussidega.

Metroojaamades on eraldi palgatud töötajad, kes seisavad piletite registreerimisväravate juures ja kummardavad ning tänavad, kui keegi inimene oma pileti väravatest läbi lööb. Pole vahet, kas kell on 08:08 või 16:24 (ajad, mil mina kooli läksin või sealt tulin) - see sama töötaja on ikka oma ametipostil ja hõikab rõõmsalt «Arigato gozaimasu!», kui temast möödud.

Praktika elustamistiimi liikmena

Praktika algas mul iga päev kell 8:30. Mul oli oma tiim - elustamistiim, mille uhke liige ma olla sain. Meie peamiseks ülesandeks oli vastu võtta kõik raskes seisus haiged, kes ei olnud seotud närvi- või südamehaigusega ega ka traumaga (nendeks puhkudeks olid osakonnas teised vastavad tiimid). Lisaks käis meie meeskond vajadusel ka haigla erinevates osakondades elustamas.

Mu tiim: Ochiai, Kawano, Hoshino, mina, Hirano, Nagashima, Yoshida, kaks tudengit, Maruyamat ei ole

FOTO: Laura Zirel

Minu tiimis oli kuus arsti ja doktor Hoshino oli minu juhendaja. Ta on tiimis kõige targem ja kõige vanem. Lisaks on ta spetsialist kahel erialal - ta oli lõpetanud nii anestesioloogia kui ka üldkirurgia residentuuri.

Dr. Hoshino

FOTO: Laura Zirel

Meeskonnas on ka doktor Nagashima, kes oli pidevalt dieedil ja sõi lõuna ajal vaid banaani ja jogurtit - seda kõike selleks, et oktoobris oma pulmas viks ja peenike olla. On ka doktor Maruyama, kelle nime hääldatakse kui «maru jama». Kõigile tegi see hirmsasti nalja, kui tema nime eestikeelset tähendust selgitasin.

Doktor Kawano oli neist kõige vaiksem ning teda huvitas enim selline keeruline masinavärk nagu ekstrakorporaalne membraanoksügenisatsioon. Seda seadeldist kasutavad oskuslikult ka meie intensiivraviarstid Eestis, seega sain temaga jagada meie edusamme selles vallas.

Doktor Hirano on kopsuarst. Tema rääkis minuga kõige rohkem, sest ta soovis hirmsasti oma inglise keelt lihvida. Sain teada, et ta on pärit Hiroshimast ja kuna sealne rahvustoit on austrid, siis on need ka tema lemmiktoiduks.

Doktor Ochiai ja doktor Yoshida on anestesioloogia residendid. Nad tegid igal võimalikul ja võimatul hetkel patsientidele südameultrahelisid.

Eestis haruldane haigus on Jaapanis tavapärane

Ühel korral lasi Ochiai seda ka mul teha - see oli minu esimene kord, kui päris ise seda uuringut teostasin. Diagnoosisin patsiendil Takotsubo kardiomüopaatia, mis on jaapanlastele väga omane haigus.

Takotsubo kardiomüopaatia on olukord, mil patsiendi südame vasak vatsake laieneb üpris lühikese aja jooksul ja ei funktsioneeri nii hästi ehk tekib südamepuudulikkus. See kõik toimub vastusena mingile stressorile - näiteks mingi raske haiguse, aga ka armsamast lahkumineku või kellegi surma tõttu! Seepärast kutsutakse seda seisundit ka murtud südame sündroomiks.

Kui selle haiguse ultraheliga ära diagnoosisin, siis mu tiim plaksutas mulle. Üleüldse plaksutasid nad mulle palju - eriti siis, kui midagi täppi läks või mingi hea idee välja käisin. Takotsubo kardiomüopaatiat nägin kuu aja jooksul neljal korral - haigus, mida Tartu ülikooli professorid peavad nii haruldaseks, et räägivad, et Eesti tudengid ei näe seda vast kunagi.

Hõrgutis kerakala toob mürgitusega haiglasse mitmeid

Kõige huvitavam seik juhtus vahetult enne minu praktika lõppu. Haigla kõlaritest anti teada, et meie elustamistiim peab kibekiiresti tulema osakonda, sest kiirabiga on saabunud järjekordne patsient. Ja no muidugi - mina olin esimesena platsis.

Õde ütles mulle vaid, et tulemas on kerakala mürgitusega patsient. Ma seisin seal kui kivikuju ja suutsin mõelda vaid Nemo multifilmi peale - kas see sama kerakala sealt multikast?! Või mis?

Kiirabi tõi ruumi hingeldava ja väga äreva patsiendi, kes kaebas surinaid kätes, jalgades ja suu ümber. Surusin talle maski hapnikuga näo peale ja palvetasin kõigi Jaapani jumalate poole, et ülejäänud tiim ka kohale jõuaks, sest ma polnud üldse kursis olukorraga Jaapani kalariigis. Mul polnud ka interneti (aitäh, Tele2). Just siis, kui ma mõtlema hakkasin, et lähen seisan kuskil kardinate taga ja nutan väheke, jõudsid kõik kohale.

Doktor Hoshino rääkis, et kerakalad (jaapani keeles fugu, フグ) on Jaapani delikatess ja et Jaapanis on kerakalade erinevaid liike üpris palju. Kerakala sisaldab ühte mürgiseimat looduslikku mürki maailmas ja seda kutsutakse tetrodotoksiiniks.

Selle funktsiooniks on närvirakkude membraanis paiknevate naatriumkanalite talituse blokeerimine, mis omakorda takistab elektriliste impulsside teket ja levikut. Koos närvirakkude talituse häirumisega kahjustub ka lihastegevus. Seetõttu võib suuremates kogustes see mürk tekitada hingamistegevuse lakkamist ja seeläbi surma.

Tetrodotoksiini leidub ka näiteks kaheksajalas ja mõnes teises troopilises kalas. Eriti palju on teda nende elukate maksas ja munasarjades. Tetrodotoksiinile vastumürki ei ole ja peamiseks raviks ongi hingamise toetamine ja ootamine, et mürk ise organismi poolt välja viidaks.

Kerakala võivad küpsetada ainult professionaalid

Jaapanis on väga ranged korrad sellega, kes kerakala küpsetada üldse tohib ja kes mitte. Kerakala pannakse Jaapanis sashimi koostisse (jaapani delikatess - väga värske ja toores kala ning liha, mis on lõigatud peenteks tükkideks ja mida süüakse sojakastmega) ja suppide sisse.

Koka kerakala-alane õpe kestab vähemalt kolm aastat, igapäevane harjutamine kerakaladega ja kolm erinevat eksamit on kohustuslikud enne, kui kokal lubatakse teistele kerakaladest süüa teha. Ise kodus kerakaladest toidu tegemine on Jaapanis rangelt keelatud. Meie patsient oli seda keeldu rikkunud.

Siiski - juba mõne tunni pärast rääkis meie patsient mulle väga segases jaapani keeles tarmukalt, mis temaga juhtus. Ta lausa krapsas voodis istukile ja vehkis kätega - mul jäi ainult ise ette kujutada, kuidas ta seda kerakala püüdmas käis ja siis kodus panni peale viskas ning siis järgmisel hetkel haiglas oli.

Minu tiimikaaslane Yoshida tuli ka muidugi õigel ajal ja kommenteeris, et kerakala on väga maitsev ja ma peaks kindlasti seda proovima. Seekord jätsin vahele - ehk mõnel teisel korral!


Järgmine artikkel Laura seiklustest Jaapanis ilmub nädala pärast.

Tagasi üles