Hingedeaeg Tallinna vanalinnas: kõige rohkem ilmutavad end keskaegsed mungad ja kaunid naised

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tallinna vanalinn

FOTO: ERGO KULD / PM/SCANPIX BALTICS

Kuula artiklit

Ajal, mil austame ja ootame külla esivanemate hingi, tasub oma sammud seada Tallinna vanalinna, sest just praegu − salapärasel hingedeajal − ilmneb tänu lugudele möödunud aegadest ja inimestest vanalinna uhkete keskaegsete hoonete tõeliselt lummav pale. Umbes poolsada ajaloolist maja on siiani koduks paljudele õnnetutele hingedele, kes ei ole tänaseni rahu leidnud.

Ajaloolase ja kummitushuvilise Kristi Paatsi sõnul ilmutavad end Tallinna vanalinnas kõige sagedamini keskaegsed mungad ja kaunid naised. Samas ei ole kummituse täpne isik ja tema saatus tihtipeale teada, seni kuuldu-nähtu aga panevad inimeste kujutlusvõime tööle.

Näiteks on Tallinna Linnamuuseumis nähtud trepist alla kõndimas pika vanaaegse kleidiga kaunist naist, kelle puhul arvatakse tegemist oleva endisaegse kaupmehe tütrega, kes otsib taga oma kadunud last.

Stenbocki majas ilmutab end Vabariigi Valitsuse töötajatele üks teine kaunis tütarlaps, kes olevat ajal, mis majas asus Tallinna Toomkooli poeglaste pansion, liiga palju seal elavaid noormehi piilunud. Karistuseks haaras isa, kes oli ühtlasi maja komandant, piitsa ja ajas sellega oma tütart mööda maja koridore taga. Just seetõttu võibki kummitusliku neidise kleidil vereplekke märgata.

Lühikese jala väravatornis aga võib hea õnne korral kohata pealinna kuulsaimat kummitust − Musta Munka ehk munk Justinust, kes olevat kunagi olnud Tallinna timukas. Munk sai temast alles hiljem, kuid toime pandud hukkamised jäid teda saatma kogu eluks. Nii otsibki ta siiamaani rahu.

Õõva õhkub ka Laial tänaval asuva Huecki maja seintest. Kord elanud selles majas raehärra koos oma perega. Peretütar Margarethe oli armunud rivaalitseva perekonna noormehesse ning ainus, kes keelatud armastusest teadis, oli perel külas viibiv munk Johann von Hilten.

Kaastundlik munk aitas noortel salaja abielluda ning lugu oleks võinud lõppeda õnnelikult, kuid mõne aja pärast armus munk ka ise Margarethesse. Neiu tõrjus endast poole vanema mehe lähenemiskatsed tagasi, seepeale aga otsustas munk salaabielu avalikustada.

Loo asjaosaliste saatus oli sellega otsustatud: Margarethe värske abikaasa pagendati, neiu ise aga poos end oma maja trepikojas üles. Paremini ei läinud ka vend Johannil, kes leidis oma kurva lõpu Saksamaal vangipõlves.

Raekoja platsi vahetus läheduses asub aga hoone, kus võib tunda pimedusevürsti enda hingust. Rataskaevu 16 hoone kolmandal korrusel on kinnimüüritud aken, mis varjabki selle maja koletislikku saladust − nimelt olevat majaomanik lubanud kuradil seal oma pulmapidu pidada. Vastutasuks olevat kurat teinud vahepeal laostunud majaomanikust taaskord rikka mehe.

Peremehe kammerteener suri üsna pea pärast pidu, kuid jõudis kohaletulnud vaimulikule siiski veel tunnistada, et oli salaja kõrvaltoas toimunud saatana pulma pealt kuulanud. Peokülaliste samme olevat maja trepikojas tänapäevani kuulda.

Vanalinna vanadel ehitistel on rääkida veel nii mõnigi nõiduslik lugu, mistõttu on endisaegsetel radadel jalutades asendamatuteks kaaslasteks terav silm ja avatud meel. Enne saabuvat jõulusaginat on just õige aeg meenutada kadunud põlvkondi ja tunnetada ajaloo müstilist hõngu.

Tagasi üles