Elu Kanaaridel: ultraliberaalsetel saartel kehtib nulltorelants vaid nulltolerantsi vastu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tuuline rand – palmisaare reaalsusel pole Aadu Hindi romaaniseeriaga kuigi palju ühist.

FOTO: Martin Gorris

Kuula artiklit

Kusagil Lääne-Aafrika ranniku lähedal asub arhipelaag, kus ilusal ilmal pole juba ammugi iseseisvat väärtust. Sest homme paistab jälle päike. Ei mingeid maavärinaid, vulkaanipurskeid ega tsunamisid. Ei mingeid troopilisi paduvihmu ega dubailikult lämmatavaid õhutemperatuure. See on Kanaari saarestik.

Kuus tuhat kilomeetrit läände jääb Florida. Ja sama palju itta – Pärsia laht. Majandusgeograafiliselt mahub nende kääride vahele palju, aga Kanaarideni maailma mured justkui ei ulatu. Vähemalt näiliselt mitte.

Olgugi et lähemal vaatlemisel varjutab kogu klantsfassaadi surm paradiisis. Või perfektne kolonisatsioon. Või kuidas veel nimetada tulemust, kus maailma parima kliimaga troopilisele saarestikule pole õigust ühelgi põliselanikul, sest neid lihtsalt ei jäetud omal ajal ellu.

Kanaaride turismisektor õitseb igatahes ka põliselaniketa. Lennukid maanduvad ja iga lennuk toob arvestuslikult 200 000 eurot tulu. Viis lennukit ja mill on käes.

Ennelõunase El Tablero süütu pale.

FOTO: Martin Gorris

Gran Canaria jahvatab kõva valuutat rajumalt kui Danske pank. Sest inimesed vajavad päikest, lähevad randa ja tulevad tagasi – vähkpunaselt nagu dermatoloogi õudusunenäod. Ja siirduvad järgmisel päeval samade luidete vahele uue päikesedoosi järele. Ning päikest jagub, arvestades UV-indeksit, mis kõigub «ülikõrge» ja «ekstreemse» vahel nagu keskmise volatiilsusega aktsia.

Nii jätkub surm paradiisis eurooplaste endi näitel. Aga rannas tundub elu esialgu muretu ja pikk. Sest rand ise on ka pikk, kattes saare lõunatipu. Ja mööda seda 12-kilomeetrist biitši kruiisib sinise ookeani kaldal täiesti rahulikult politseipatrull.

Rannapolitsei pilvitu päev

FOTO: Martin Gorris

Sel düünidest palistatud plaažil on mõistagi oma riietega päevitamise osa. Aga sel plaažil on ka ülisuur riieteta ala, mida täidavad valdavalt Saksa ja Skandinaavia turistid, kes vallutavad helekollaseid liivahektareid tervete perekondade kaupa.

Loomulikult asub sellel hiigelrannal ka oma tagasihoidlik geisektor, mida lääneeurooplane ilmselt tähelegi ei pane. Ja mida raevukamad idablokiinimesed kogu hingest vältida proovivad. Aga ei saa.

Ei saa, sest Gran Canaria ongi geiparadiis – kes saarel maandub, peab sellega lihtsalt leppima. Kes ei lepi, see kannatab, pritsib sappi ega tule enam kunagi tagasi. Geisegment on siin ammu väljunud tagasihoidliku subkultuuri staatusest. Ja vähemusest on saanud justkui enamus. Mis tunne see täpselt olla võib, ei oskagi arvata, sest suletud geiklubidesse ja bungalokompleksidesse heterod sisse ei pääse. Aga kes tolerantsieksami läbi teeb, võib end vast juba lääneeurooplaseks pidada.

Senini igatahes Tallinnast Las Palmasesse liinilende pole. Ja ongi ehk parem. Sest kuigi saarel elab omajagu eestlasi, pole ilmtingimata põhjust nendega suhelda. Liiatigi on siin ka teisi rahvusi. Näiteks hord lõbusaid saksa pensionäre, kellest mõned fännavad kohalikku keelt ja kultuuri, mõned jälle sooja ilma – saamata seejuues aru, kuidas kogu selles kaoses majad püsti püsivad ja sillad kokku ei kuku.

Saarel on ka linnatäis norralasi Arguineguínis ja teist sama palju rootslasi San Agustínis. Viimases asub muuhulgas rootsi kool, mis annab Rootsi tunnistuse, sest isegi eksamid on sel svenska skolan’il kodumaaga sünkroniseeritud.

Gran Canaria kivine pale

FOTO: Martin Gorris

Loomulikult on saarel ka suur kamp itaallasi, kelle lausemeloodiline sing-song kumab läbi ka grammatiliselt perfektseimast hispaania keelest. Et mida need itaallased siin teevad?

Otsivad õnne, sest koos euro tuleku ja populistlike valitsuste kombinatsiooniga vabalangusse läinud Itaalia majandusel pole enam lootust. Veel vähem on aga Itaalias lootust üle neljakümnestel naisterahvastel – töö leidmise lootust, kui täpsem olla. Nii nad siis tulevad. Ja nii nad ka lähevad, sest kuuepäevase töönädala ja tagasihoidlike palkade juures ei anna tegelik elu palmisaarel kaugeltki paradiisi mõõtu välja.

Ei anna ka siis, kui end õhtu eel kergesse kanepivinesse tõmmata – seejuures täiesti legaalselt, sest kahte taime võib üks inimene palmisaarel enda jaoks ometigi korraga kasvatada. Nulltolerants kehtib siin ainult nulltolerantsile. Ja soigumisele. Sest päike ju paistab.

Mis puutub kangemasse kraami, siis randub see suurelt jaolt Pasito Blancos, mis näeb oma villadega välja nagu mikro-Florida. Ja jõuab lõpptarbijani kusagil El Tablero hämaratel tänavatel, mis kannavad nimesid Cuba, Colombia ja Panamá. Need turistitühjad tänavad on täis kõveravõitu nägusid, kes võõrastelegi entusiastlikult tere ütlevad – ¡ola, buena noche!

Pasito Blanco – miljonäride poolsuletud linnake

FOTO: Martin Gorris

El Tablero ärkab õhtuti. Aga õhtuti muutub kogu saar niikuinii. Muidu uimasesse liiklusesse sigineb teravaid kiirendusi ja ühtäkki pole kellelgi enam aega, sest pidu ootab.

Pärast keskööd läheb näiteks Maspalomase turistilõksus asuvas Kasbah’ klubide- ja baaridekompleksis selliseks diskoks, triibutõmbamiseks ja muuks mittenormatiivseks tegevuseks, et kõrval asuva oikumeenilise templi guatemalataridest nunnad ei jää enne hommikut korralikult magamagi.

Hommikuks aga meenutab kogu tralli ainult kõikjal vedelev alkoholitaara ja selle keskel ringi jõlkuv jobukakk. Paraku pole isegi ettevõtlikumatel kerjustel plekkpurkide ja pudelitega midagi peale hakata, sest pakendipanti pole kogu Hispaania kuningriigis suudetud juurutada.

40-aastase tööstaažiga San Ferando postiljon

FOTO: Martin Gorris

Nii et hoolimata pakendikonteinerite olemasolust lendab kasutatud taara üldjuhul suure kaarega üldprügisse. Sest vahet pole. Ja tagasihoidlik fakt, et alumiiniumi taaskasutamine on 95 protsenti vähem energiamahukas kui alumiiniumi tootmine maagist, ei huvita eriti kedagi. Savi, meil on siin Hispaania – päike ju paistab. Pealiskaudsuse paraad on totaalne.

Ökoloogia ABC ja globaalse kliima seisund on keskmise hispaanlase jaoks arusaamatu umbluu. Mõttelaiskus ruulib. Ja kummalisel kombel ei saada aru elementaarsest: et elada sisuliselt maailma parima kliimaga kohas, tuleks selle võimaluse jätkumise huvides vähemalt natukenegi kestlikult mõelda. Ka siis, kui vastuandmiseks vähimgi soov puudub.

Tagasi üles