Elu Hipaanias: ütled Marbella, mõtled venelased

Lapsevanker tuleb valida kohalikesse oludesse sobivalt kitsas. Foto: Cathlin Tohver

Venelannade rohkus on pannud vene keelt õppima ja keegi ei oska selgitada, miks nad ostavad suuri autosid ja lasevad oma suud prunti süstida. Inglannad seevastu näivad siin oma teist noorust läbi elavat. Linnaplaneerijatele on aga pingerida selline: autod, puud ja siis alles jalakäijad.

Venelasi on siin tõesti palju! Isegi suunaviidad ja info kauplustes on tihti venekeelne. Peamiselt on siin kandis näha rikaste meeste naisi. Kohalike sõnul on just viiel viimasel aastal toimunud meeletu venelaste invasioon. Venelannad on siin üheselt ära tuntavad oma pruntis huulte ja muude iluoperatsioonidega. Nad kõik sõidavad Porche ja Range Roveri maasturiga.

Ma ei suuda mõista soovi siinsetel kitsastel teedel ja väga väikeste parkimiskohtadega piirkonnas suurte autodega ukerdada. Vahel on nad seal rooli taga nii pisikesed, et paistavad ainult suured päikeseprillid ja pruntis suu. Mulle tundub, et nad ei näe ka hästi, kuhu sõidavad. Olen püüdnud uurida mõnelt inimeselt, kes siin on aastaid elanud, kuid keegi ei oska selgitada, mis värk venelannadel huulte ja suurte autodega on.

Venelannad suhtlevad eelkõige oma kaasmaalastega ja loomulikult vene keeles. Nad oskavad üllatavalt vähe inglise keelt ning mind on see pannud olukorda, et olen oma hädist vene keelt kõvasti parandama pidanud. Näiteks Lennarti koolis on umbes veerand vene emad, kelle inglise keel tundub olevad sama nadi kui minu vene keel ja nii olengi nendega meeleldi vene keelt praktiseerinud. Mul on seda vaja. Kaubamaja naisteriiete osakonnas on palju vene müüjannasid. Nendega sujus ka koostöö palju paremini, kui hakkasin vene keeles vastama.