Maailmaränduri päevik: sattusime Belize'is varguse ohvriks, ründaja tõukas mu vette

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Risto Prii

Esimene päev möödus rahulikult. Käisime paadiga sõitmas ja istusime niisama rannas. Ehk siis võtsime rahulikult ja puhkasime. Õhtu võttis aga süngemad toonid, kui kail istudes keegi selja tagant meid ründas, mind vette lükkas ja sõbral koti ära varastas, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Caye Caulker oli kunagi väike saar tunnise praamisõidu kaugusel linnast. Autode asemel vurasid seal ringi golfikärud ja asfaldi asemel laiusid kruusateed. Kunagisest väiksest kalurikülast oli saanud üks peamisi Belize'i turismipiirkondi. See annab ka tunda hindades. Üldiselt on kõik Belize'is niigi kallim kui naaberriikides, saarel seda enam.

Esimene päev möödus rahulikult. Käisime paadiga sõitmas ja istusime niisama rannas. Ehk siis võtsime rahulikult ja puhkasime. Õhtu võttis aga süngemad toonid, kui kail istudes keegi selja tagant meid ründas, mind vette lükkas ja sõbral koti ära varastas. Õnneks keegi viga ei saanud.

Sõber kaotas portsu kaarte, natuke raha ja telefoni. Mina sain aga äkilise supluse osaliseks. Kuna hoidsin oma varandust taskus luku taga, jäid minu asjad alles. Kohale tuli ka politsei ja turvamehed, aga suurt midagi nad teha ei saanud.

Pidime järgmisel päeval jaoskonnast läbi minema ja avalduse sisse andma. Ilmselgelt oli õhtu ja järgmine päev rikutud ja plaanitav snorgeldamisreis jäi ära. Politseis veetsime kuskil kolm tundi. Meid küsitleti eraldi ja kohati tundus, nagu peaksid nad hoopis meid süüdlasteks.

Ilmselgelt pidasid nad kogu protsessi väga tüütuks ja lõpus meile head aega soovides, tõmmati avaldus mu silme ees demonstratiivselt katki. Sealt pole vist palju loota. See oli ka meie viimane päev Caye Caulkeris. Ilmselt võime olla õnnelikud, et midagi hullemat ei juhtunud ja et keegi viga ei saanud. 

Hommikul oli aeg hüvasti jätta. Mariange ja Jessica suundusid tagasi Mehhikosse ja mina hakkasin Guatemala poole vurama. Enne veetsin veel ühe öö San Ignacios, linnas, mis asub täpselt enne Guatemala piiri. Mida lähemale ma piirile jõudsin, seda mägisemaks teekond läks.

FOTO: Risto Prii

Peale lamedat Mehhikot ja Belize'i oli see täitsa tore. Piirikontroll läks väga lihtsalt, isegi templit passis ei kontrollitud. Esimese öö veetsin Floreses, linnas Põhja-Guatemalas. Pidin leidma rattapoe, raha vahetama ja kohaliku SIM-kaardi tegema.

Seitsme euro eest sai 15 päeva internetti, mis tundus täitsa mõistlik. Kuigi turismi madalhooaja tõttu oli hostel päris tühi, leidsin paar «ohvrit» kellega õhtul linna peale minna.

Hommikul oli aga aeg jälle teele asuda. Otsustasin külastada Lanquini ja Semuc Champeyd, mis on väiksed külakesed kesk Guatemala džunglit. Üldiselt möödus 300- kilomeetrine teekond suhteliselt rahulikult. Ööbisin väikestes külades ja ega seal suurt midagi muud teha polnud kui puhata.

Väga kivine teekond Lanquini

FOTO: Risto Prii

Kahjuks avastasin ka, et mu ratta tagumised pidurid olid nii läbi, et enam ei funktsioneerinud. Pidin mõned päevad vastu pidama ainult esipiduritega. Arvestades et tegemist oli väga mägise alaga ja vihma oli oodata iga päev, polnud see just lõbus mõte.

Muidugi oli see täitsa mu enda süü, et pidurivahetuse viimasele minutile jätsin. Samuti panin natukene planeerimisega mööda ja avastasin ennast väga halvalt kruusateelt. Kruusateelt, mis viis mind otsejoones 1700 meetri kõrgusele ja kestis kuskil 50 kilomeetrit.

Teekond möödus nii aeglaselt, et Lanquini ühe päevaga ei jõudnud ja avastasin ennast keset džunglit ilma öömajata. Kohalikelt vigases hispaania keeles nõu küsides suunati mind lähedal asuvasse majutusasutusse.

Nagu oaas kõrbes, olin päästetud ja sain oma teekonda hommikul värskena jätkata. Jäänud oli kõigest 25 kilomeetrit kruusateed ja lõpuks Lanquini jõudes sain natuke hinge tõmmata. Ratas pidas ilusti vastu ja peale ühe puuduva kruvi suuremaid remonditöid tegema ei pidanud.

Minu öömaja džunglis

FOTO: Risto Prii

Otsustasin Lanquinis veeta paar päeva. Semuc Champeys ära käia ja džunglis ringi rännata. El Retiro hostel, kohas kus ma peatusin, tegi mulle veel teise öö välja ka. Väga kena nende poolt ja suur tänu.

Semuc Champey

FOTO: Risto Prii

Koos kuue hollandlasega asusime järgmisel hommikul teele Semuci suunas. Leidsime linnast kastiauto, kes oli meid nõus ära viskama. Semuci oli kõigest kümme kilomeetrit, aga tee oli väga mägine ja mudane. Kohale jõudes olid vaated imelised. Käisime kose all ujumas ja nautisime loodust.

Semuc Champey

FOTO: Risto Prii

Järgmine sihtkoht oli linn nimega Antigua, 300 kilomeetri kaugusel Guatemala lõunaosas. Järjekordselt panin teekonnaga natuke puusse, kuna avastasin ennast kruusa-muda-kivi teelt. Seekord otsustasin aga 50 kilomeetri kruusa asemel tagasi pöörduda ja oma marsruudi ümber teha.

See tähendas teekonda läbi Guatemala linna. Tundus rattaga natuke hirmutav, aga mis seal ikka. Ikka üles ja alla, nii möödusid mu päevad Antigua suunas. Korduvalt käisin ära 2000 meetri kõrgusel ja teekond oli väga kurnav.

Teekond Antiguasse

FOTO: Risto Prii

Lõpuks sellesse Guatemala linna jõudes, leidsin endale kohalike ratturite seast kaaslased, kellega juttu jäin rääkima ja kes mind pärast ilusti linnapiirini saatsid. Pääsesin Guatemala linna hullust liiklusest terve nahaga ja teekond Antigua poole võis jätkuda. Veel viimane 2100- meetrine mägi ületada ja siis suur langus Antigua suunas. 

Ratturid ühest Guatemala linnast

FOTO: Risto Prii

Siin veedan järgmised 2–3 päeva ja otsustan mis edasi saab. Nimelt on Guatemalaga piirnevad riigid, El Salvador ja Honduras ühed ohtlikumad riigid maailmas ja kohalikud hoiatavad mind pidevalt, et rattaga väga sinna minna ei tasu. Seniks aga kuni endas selgusele jõuan, lähen käin kohaliku vulkaani otsas ära ja tutvun eluga Antiguas.

Risto teekond kaardil: 


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub kahe nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Tagasi üles