Reisimisest ajal, mil eestlased olid veel «metsinimese» moodi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Fotol Eesti Vabaõhmuuseum, Roosta talu laut. Foto on illustratiivne.

FOTO: Mihkel Maripuu / PM/Scanpix Baltics

Maanteekõrtsid olid paigaks, kus kohtusid Euroopa maadest tulnud reisijad ja kohalikud elanikud ning reisikirjadest leiab huvitavaid kirjeldusi talupoegadest ja kohalikust eluolust.

Millal said alguse reisid Eestisse ehk eestlaste maale?

Reisimine on olnud üks inimese põhivajadusi ja suhtlusviise inimajaloo algusest peale. Inimesed pole aastasadu reisinud mitte ainult ellujäämise, maade vallutamise ja uute maade avastamise eesmärgil, vaid ka huvist teada saada, mis toimub mujal ja soovist imetleda vaatamisväärsusi; selleks et lihtsalt puhata, lõbutseda, tervist parandada, äri ajada ja paljudel muudel põhjustel.

EV100 Eesti turismi 100 aastat. Heli Tooman.

FOTO: Post Factum

Väidetavalt tekkis reisimine selle sõna tänapäevases tähenduses ligi 4000 aastat enne meie ajaarvamist, kui sumerid võtsid kasutusele raha. Tollest ajast pärinevad lood sellest, kuidas inimesed transpordi ja majutuse eest rahaga tasusid, ehk piltlikult võib öelda, et tegemist oli tänapäevasele turismile omase reisiteenuse ostmisega.

Tiit Pruuli (2014) mõtiskleb: miks me üldse reisime? «Nii palju kui on küsijaid, on ka vastuseid. Enamasti vastatakse lihtsalt: lõbu pärast, puhkuse pärast, teadmiste pärast. /.../ Kes süveneda tahavad, neile pakub reisimise põhjustes tuulamine sama palju rõõmu kui elu mõtte otsimine. Olen eri elufaasides iseendale oma reisikihku täiesti erinevalt põhjendanud.»

Kõrtside tekkimise lugu

Oluliseks informatsiooniallikaks varasematest reisidest on reisikirjad, mille autorid liikusid enamasti Euroopast Venemaale. Hea ülevaate Eesti alasid käsitlevatest reisikirjadest, reisidest ja eestlaste kuvandist 16.−19. sajandil annavad oma uurimistöödes Anneli Kõvamees (2010), Triin Parts (2014), Marge Rennit (2013) ja teised.

Lihtrahva eluolu kirjeldamise kõrval kajastati paljudes tekstides ka reisimise olmeprobleeme. Kesksemad reisikirjeldustes käsitletud teemad olid reisi tehniline külg ja teed, majutus ja toitlustus, linnad ja asustus, piirkonna ajalugu ja muinsused, maastik, maakasutus ning kohalikud elanikud.

Saksamaal õigusteadust õppinud ja 1770. aasta kevadel Eestimaale koduõpetajaks tulnud Johann Theophil Ludwig Orlich on oma reisikirjas kirjeldanud eesti talupoegi, kellel oli «metsinimese välimus». Ta «kiitis reisijate mugavust Paldiski−Tallinna maanteel ning teeäärsete mõisakõrtside puhtaid tube ja korralikku toitu» (Rennit 2013).

Vanim teade kõrtsist Tallinnas pärineb aastast 1280, maakõrtsist aga 15. sajandist. Kõrtsid kui omamoodi külakeskused kuuluvadki Eesti kultuuriellu juba vähemalt 15. sajandist.

Maanteekõrtsid olid paigaks, kus kohtusid Euroopa maadest tulnud reisijad ja kohalikud elanikud ning reisikirjadest leiab huvitavaid kirjeldusi talupoegadest ja kohalikust eluolust.

Reisimisest ja maanteekõrtsidest Eestis 17. sajandil on värvikalt kirjutanud kodumaal teadustööd alustanud, kuid Nõukogude teise okupatsiooni eest Rootsi põgenenud ja seal ajalooteadlase karjääri jätkanud Arnold Soom (1948). Eriti tähtis osa kaugreisijate ööbimis- ning söögikohtadena oli kõrtsidel 18. sajandil.

1805. aastal välja antud mõjuvõimsas seadustekogus «Eestima Tallorahwa Kohto-Seädus, ehk Walla-kohto Kässo-ramat» on sõnaselgelt kirja pandud ka kõrtside ja kõrtsirahva kohustused, mis tänapäevasesse eesti keelde panduna ja praeguses kontekstis kõlavad vägagi kaasaegselt.

Majutus- ja söögikohad on ju eelkõige külastajate ehk teekäijate heaks ja kuigi ihunuhtlust enam ei anta, saavad need, kes külalisi kehvasti kohtlevad, ikka ühel või teisel moel karistada. Seda seadust võiks tinglikult pidada Eesti esimeseks turismiseaduseks.

Kõrtsidest ja kõrtsirahvast

1. Kõrtsid on kõigeenamiste teekäijate heaks, aga mitte liia joomise ja liiderliku elu kogumise paigaks; seepärast siis ka kõrtsirahvas ei tohi ühegi muule kui teekäijatele öömaja ehk seda lubada, et ta ööse seal seisab, ehk ka, ju väsinud inimestele veel enam juua anda, mis läbi nende tervis rikutakse, ja reisijale tüli tehakse, ja nemad peavad, kui keegi liia-joomise läbi viga saab, seda äravastama.

2. Kõrtsirahva kohus on hoolt kanda, et teekäijad, nii palju kui sünnib, head aset leiaksid, ja et seepärast ka kõrtsi toad soojad, ja see kaup, mis mõisast sisse pannakse, ikka saada on. Nemad peavad ülemaid ja teisi võõraid heameelelisel viisil vastu võtma ja aitama /.../ Kui ühe ehk teise asja pärast kõrtsirahva üle saaks kaevatud, ja neid kui süüalused leitud, siis peab neid, sedamööda, kui neil süüd on, ihu poolelt nuheldatama.

(Eestima Tallorahwa Kohto-Seädus, ehk Walla-kohto Kässo-ramat)


Tegemist on katkendiga raamatust «Eesti turismi 100 aastat». Autor Heli Tooman.

Tagasi üles