Eestist karavaniga Kanaaridele: viibisin salaja laevareisi ajal autos ja jäin vahele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Laeva palav hämarus Haruki Murakami seltsis.

FOTO: Martin Gorris

Viimane öö Mandri-Euroopas möödub kusagil Portugali piiri lähedases tööstuspargis. Õhtu on soe. Ja hommikul lõhnab maa juba nagu Kanaaridel, sest õhus on niiskust.

Lõuna paiku väljub laev Huelva sadamast, mis on mitte ainult Hispaania, vaid ka kogu ülejäänud Euroopa totaalne ääremaa. Huelva sadam on üllataval kombel isegi olemas – ja seda koguni koos laevaga –, kuigi lootus neist kumbki üles leida on ühel hetkel otsa saanud.

Industriaalne töönädal vajub Huelva lähistel õhtusse.

FOTO: Martin Gorris

Pean matkabussi tagurdama kuhugi autoteki sügavusse, kus on veel kämpereid. Näiteks on mingid britid sõitnud pardale enam kui 10-meetrise American Clipperiga. B-kategooria lubadest sellega sõitmiseks ilmselt ei piisa. Küllap ületavad selle seltskonna reisiambitsioonid juhupuhkajate omi igas mõttes.

Laeva reisijatesektorit ma ei näegi, sest ma lihtsalt ei lähe sinna. Väidetavalt on salongides vähe ruumi ja kambüüs valmistab kehva toitu. Laevareisi ajal autosse jäämine on küll rangelt keelatud, aga sellest pole midagi – ma jään autosse. Aknakatted lasen alla ja katuseluugid teen lahti.

Kes lahkub Arrecifes, kes peab Las Palmaseni vastu. Kaadri sügavuses on brittide üliruumikas Rexhall American Clipper

FOTO: Martin Gorris

Minu Roller-Team 2 peaks välja nägema täpselt nagu ülejäänud kämperid ses laevas. Kui paljudes matkabussides veel inimesed ennast varjavad, jääb mõistatuseks. Aga vaevalt see hulk eriti suur on.

Külmkapi gaasitoide tuleb välja lülitada, sest see on laevas keelatud. Külmkapi põlemisjääkide väljalaskeava on ukse kõrval paremseinas ja eritab soojust, kui kapp propaani pealt töötab. Väidetavalt on ette tulnud juhtumeid, kus laeva töötajad käivad ja katsuvad, kas kõigil karavanidel on külmkappide gaasitoited väljas. Sellist jama pole endale vaja kaela kutsuda – riknemisohus toitu on oluliselt lihtsam taluda.

Sikutan kohvriruumist välja aiatooli ja hiivan selle matkabussi WC/vannitoa kõrvale. Tool on mugav ja kannab nime Baden-Baden. See on järgmise õhtuni minu Saksamaa. Ja kogu ülejäänud maailm. Kuni laevast väljasaamiseni on mul seltsiks e-raamat Murakamiga – «Blind Willow, Sleeping Woman». Novellide ja lühijuttude tõlked on ingliskeelsed, sest neid oli lihtsam kätte saada kui eesti- või saksakeelseid. Norrakeelseid ma miskipärast isegi ei otsinud. Ei tulnud nagu pähe või nii.

Mu reis autotekil kõlab ka nagu Murakami – parasjagu sürr ja meditatiivne. Päris kummalisel kombel asun ma väljumisootel laevaga Huelva sadamas hulpides samal traaversil Fukushimaga.

Mobiili mälukaardil on veel Vikerraadio saateid – fantastilise Kaja Kärneri «Kajaloodid» näiteks. Ja «Ma elan siin» – seda hoolimata saamatuvõitu saatejuhist.

Võtan läppari ja hakkan kirjutama. Valgust pole vaja, sest ma kirjutan pimesüsteemis. Autosid tuleb ikka veel laeva juurde, kuigi väljumisaeg on möödas. Pole ka ime, Hispaanias on kellaaeg tinglik mõiste.

Lõpuks saab kell 12.57 ja laev läheb. Algab minu isiklik komandanditund. Kohalejõudmiseni jääb alla 2000 minuti. Autotekil on palav nagu Aafrikas. Ja ma tean, millest ma räägin, sest enam kui aasta mu elust on möödunud Guinea lahe ääres elades. Kuumus autotekil kasvab ja karavani parda-WC hakkab vaikselt ebameeldivaks muutuma.

Reisijaid lastakse kaks korda päevas sõidukite juurde – kui vahepeal kostvaid hääli kuidagi seaduspärastada püüda. Välisvalguse asemel sisustab autotekki anonüümne tuunjas valgus, mis karavani katuseluukidest sisse kumab. Istun enda Baden-Badenis ja higistan nagu vormelipiloot.

Meri on plekksile. Öösel lülitan ma külmkapi paariks tunniks sisse, et piim hapuks ei läheks. Kui hommik tuleb, teen kohvi, aga panen enne kõik luugid kinni, et end mitte reeta. Teen kohvi itaallaste caffettiera’ga. Kuidas seda kannu eesti keeles kutsutakse, pole aimugi. Liivakellakannuks võib-olla. Või mulksutajaks.

Kui kohv on valmis, saadan röstitud ubade pilve sundventilatsiooniga matkabussist välja, kuumale audotekile. Ettevaatusabinõuna. Ainuüksi faktist, et keegi kusagil kunagi kohvi keetis, minu tabamiseks päriselt ei piisa.

Merereisi lõpuks olen viis korda duši all käinud. Ja saanud Vikerraadio arhiivi kuulates teada, et stressiühiskonnas ei peeta und täisväärtuslikuks, et katoliiklus on traumareligioon, et Päikesesüsteemi naabergalaktika on Andromeda ja et Koidula oli ema poolt täielik eestlanna.

Taamal ootavad valged maasturid hommikusi safarikliente, Eestist Maspalomasesse jõudnud Roller-Team 2 on aga parema õla taga kaadrist väljas.

FOTO: Martin Gorris

Ühel hetkel, kui Aafrika rannikuni jääb vaid sadakond kilomeetrit, siseneb laev Kanaari saarestikku. Lanzarote pealinnas Arrecifes tehakse peatus. Aga minut enne reisijate tekilepääsu õnnestub mul korraks matkabussist välja astuda ja kohe pardapersonalile vahele jääda. Ütlen, et ma ei tea midagi, vabandan ja kobin bussi tagasi. Enam jaburamaks minna ei saa.

Las Palmasesse jõudes on päike juba ammugi loojas. Aga rammestusest saab võitu soov suurlinnast minema sõita. Koju. Saare lõunaossa, kuhu jääb sadamast 60 kilomeetrit pärituulega rannikuäärset kiirteed. Sinna, kust on Vähi pöörijooneni veel 500 kilomeetrit. Kanaarid võivad küll lõunas olla, aga mitte sedavõrd, et päike seal kunagi seniidis oleks.

***

Tallinnast alanud ja Gran Canarial Maspalomases lõppenud reisi kilometraaž jäigi lõpuks ebaselgeks. Ilmselt polnud see lihtsalt oluline. Kui globaalselt vaadata, algas sõit Tallinnast, kusagilt Kanada põhjaterritooriumite lõunapiiri paralleelilt, ja lõppes New Delhiga samal traaversil, Lääne-Sahara põhjapiirist 230 kilomeetri kaugusel. Linnulennult oli seda kõike enam-vähem 4670 kilomeetrit.

Käimata jäi Monacos. Käimata jäi ka Šveitsis, sest Berliinis veedetud kvaliteetaeg ei jätnud Alpides kruiisimiseks enam mingit arvestatavat varianti.

Aga kui kunagi tahta seda sõitu korrata, tuleks üks asi küll juurde varuda: päikesepaneel katusele. Vastasel juhul kestab kahe monitoriga lauaarvuti tööaeg ainult paar-kolm tundi. Puhkust võib selle võrra küll rohkem olla, raha aga jällegi vähem.

Tagasi üles