Eesti noormees elas kuu aega Vietnami zen-kloostris: hommikumeditatsioon algas 3.30

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Koos kloostris elavate nunnadega.

FOTO: Meigo Märk

Maailmarändur Meigo Märk on ümber maailma jalutamise teekonnal juba neljandat aastat. Kuigi nüüd pidi noormees suurest kõndimisest tekkinud terviseprobleemide tõttu pausi tegema, jagab ta erakordseid kogemusi, mis talle rännakul osaks on saanud.

Olles elanud mitu kuud Vietnami pealinnas Hanois, tundsin, et olen liialt kaugenenud loodusest. 7,6 miljoni elanikuga ning väga tihedalt asustatud mürarohke pealinn oli muutunud minu jaoks üheks suureks väsimuse ja peavalu allikaks.

Igatsesin loodust, puhast õhku, vaikust ja rahu ja mõtlesin, kuhu minna. Kindlasti mitte mõnda rahvarohkesse turismipaika. Leidsin info Tay Thieni mägedes asuvast zen- kloostrist. Tegemist on Vietnami vanima kloostripaigaga, mis sai alguse juba 3. sajandil, kui Indiast päris munk nimega Khuong Tang Ho nägi oma ida poole rännakul majesteetlikke mägesid ja metsi. Seejärel püstitas ta sinna oma telgi ning hakkas jagama õpetusi.

Tay Thieni klooster

FOTO: Meigo Märk

Praegu elavad seal kloostris pea 15 munka ja kümmekond nunna, kelle igapäevaelu toetub väga rangele distsipliinile.

Leidsin internetist nende telefoninumbri ja palusin ühel sõbral neile helistada ning küsida, kas nad võtaks kaheks-kolmeks nädalaks oma kloostrisse elama ka läänemaailma inimese. Vastus oli jaatav!

Hakkasin tegema ettevalmistusi, et elada mõned nädalad Vietnami mägedes zen- kloostris. 28. mai pärastlõunal asusingi Hanoist bussiga Tay Thieni mägede suunas teele, mis olid vaid 65 kilomeetri kaugusel. Pärast tunniajast sõitu hakkasid paistma Tay Thien mäed, suur uhke värav ja eemal mägedes asuv klooster. Viimased 3,4 kilomeetrit läbisin jalgsi.

Jõudsin lõpuks kloostrialale. See õhk ja see rahu, mis siin mägedes on, mõjuvad mulle väga tasakaalustavalt ning muudavad mind kergeks, ootusärevaks ja lootusrikkaks.

Tay Thieni klooster

Meigo Märk

Tuvastasin kontori asukoha, kus ei olnud mitte ühtegi munka ega nunna. Lõpuks saabus üks noor munk, kes õnneks rääkis ka inglise keelt. Rääkisin talle oma soovist elada siin kloostris kaks-kolm nädalat. Ta noogutas ning kutsus minuga kohtuma ühe vanema munga.

Väga graatsiliste liigutustega saabuski vanem munk, kellel olid väga lahked ja rõõmsad silmad ning sõbralikult soe naeratus. Järgneva nelja nädala jooksul sain temaga väga lähedaseks.

Munk, kelle nimi on Thiện Phúc.

FOTO: Meigo Märk

Minult küsiti, miks ja mis kavatsustega ma siia tulin. Vastasin, et soovin õppida meditatsiooni. Siis uuriti minu passi. Rääkisin neile väikesest 1,3 miljoni elanikuga Põhja-Euroopa riigist nimega Eesti, millest mitte keegi mitte midagi polnud kuulnud.

Mulle tutvustati kloostri reegleid. Kuna kloostrialal ei ole lubatud kasutada elektroonilisi seadmeid, paluti mul ära anda mobiil ja kaamera.

Tutvustati ka päevakava. Äratus on igal hommikul kell 3.00. Hommikune meditatsioon kestab 3.30 – 5.00. Seejärel kell kuus hommikul on hommikusöök ning seejärel taas mediteerimine, siis palvetamine ja töötamine.

Lisaks paluti mul ära vahetada riided, osta kloostrialal olevast poest kaks paari helesiniseid riideid: ühed töötamiseks, teised mediteerimiseks, palvetamiseks ja söömiseks.

Vedades küttepuid.

FOTO: Meigo Märk

Mulle teatati, et kloostris elamine ja söömine on kõigile tasuta, kuid kui ma soovin, siis on võimalik teha kloostrile taskukohane annetus. Seda ma ka tegin.

Siis juhatati mind mäest üles minu tuppa, kus oli kokku 35–40 narivoodit, millest pooled olid täidetud. Poisid, noormehed ja mehed vanuses 5–55 aastat. Sinna ruumi sisenedes tekitasin neis hulga elevust, kuna olin ainuke välismaalane.

Mul paluti välja valida voodi. Mõned poisid tulid ja võtsid mul käest kinni ning juhatasid metallist narivoodini, kus nad soovisid, et ma magaksin. Voodite ainukeseks madratsiks oli õhuke mõni millimeeter paks bambusmatt.

Peale lühikesi vestlusi oma uute toanaabritega istusin ja tegin sissekande oma reisipäevikusse. Pesin, panin selga oma uue sinise rüü ja läksin välja imetlema vaadet mägedele.

Sissekanne päevikusse - 28. mai õhtu

Olen nüüd lõpuks siin templis, mille pikka nime ma ei mäletagi enam. Mul ei ole enam kella, seega ei tea ka täpset kellaaega. Ilus päikeseloojang ja mäed – vau! Pesin ennast külma veega. Tundub, et saan omale siin toas ka vett keeta, et teed juua. Millised on siis esimesed tunded? Sääski on väga palju – kolm nädalalt mu sääsetõrje väike pudel küll ei kesta.

Nüüd on kell õhtul üheksa läbi. Lõppes esimene edukas meditatsioonisessioon. Algas kell 19.30 ja kestis 90 minutit ehk kella 21.

Minu vasakul poolel oli seitse kollastes rüüdes munka, kes enne mediteerimist masseerisid oma jalgu ning asetasid siis jalad aeglaselt täislootose asendisse. Siis nad istusid liikumatult seljad sirged ja silmad kinni järjest 90 minutit. Oli selge, et nendega mul «võistelda» ei ole mõtet.

Jätsime oma meditatsioonimatid ja padjad sinna templisse, kuna meditatsioon jätkub homme hommikul kell 3.30. Peakski varsti minema magama.

Õhtune meditatsioon. Naised ja mehed istuvad vaadates eri ilmakaartesse

FOTO: Meigo Märk

Hommik. Kell on nüüd natuke kolm läbi. Pesin ennast juba külma veega ja valmistun hommikuseks meditatsiooniks.

Nüüd on kell hommikul 10 läbi. Uhhh... juba eriti pikk päev on olnud. Pärast kella 6 hommikusööki hakkasin tegema tööd. Aitasin laduda plastkarpe ja muud kraami köögi lähedal. Siis vahetasin pirne ja hakkasime suure redeliga pesema söögisaali laes olevaid väga tolmuseid laeventilaatoreid. Hea tunne on tööd teha ja aidata!  

Kloostris on väga maitsev ja rikkalik toit. Siin süüakse 100 protsenti ainult taimetoitu. Minu jaoks on see vägagi sobilik, kuna olen täistaimetoitlane olnud juba rohkem kui 11 aastat.

Kloostri köögis

FOTO: Meigo Märk

Kell on 14. Ärkasin peale lõunauinakut. Igal pärastlõunal saame peaaegu kaks tundi puhata. Keskpäevane päike on kõrvetav ja peale lõunasööki kõik puhkavad. See on väga hea, sest ärgata hommikul kell kolm on minu jaoks natuke liiga vara.

30. mai hommik kell 5.30

Uus päev. Lõppes järjekordne meditatsioonisessioon. Meditatsioonis istudes on oluline, millistes asendites on minu jalad, selgroog, käed, kuidas ma hingan, millises asendis on keel, mis suunas vaatavad silmad, millele ma keskendun.

Mind kõnetab väga meditatsioonitehnika «pooluste ühendamine». Istudes jalad ristis ühendame oma alakeha poolused. Asetades käed teatud asendisse, ühendame ka keskkeha poolused. See aitab meil ühendada ülakeha poolused ja tekitada teatud harmoonia ning ühtsus kahe ajupoolkera vahel.

Ühendades niimoodi keha erinevad poolused, on võimalik tekitada sisemise ühtsuse ja rahu seisund. Selles ühtsuses ja rahus kogeme ennast olevat osake milleski palju suuremas. Osake perekonnas, osake ühiskonnas, inimkonnas, planeedi looduses, päikesesüsteemis, galaktikas, universumis.

2. juuni

Täna kohtusin peamungaga, kes on siinse kloostri ülem. Ta andis mulle erakorralise loa kasutada minu kaamerat ning teha siinsest elust film. Olen väga õnnelik! Tegin nimekirja igapäevategevustest ja paikadest, mida soovin filmida.

Elu kloostris ei ole enam nii rahulik, nagu eelmine nädal. Praegu ja järgmistel nädalatel on siin kloostris veetmas oma koolivaheaja programmi sajad noored. Esimene nädal 500 poissi ja järgmine nädal 500 tüdrukut.

Poisid veetmas kloostris oma koolivaheaja programmi.

FOTO: Meigo Märk

Elu kloostris täitis mind suure imetlusega. Suure imetlusega looduse ja erinevate meditatsioonitehnikate suhtes. Suure imetlusega munkade ja nunnade vastu.

Mis on küll need põhjused, mis on mõjutanud paljusid inimesi elama kloostris? Pühendama oma edasine elu mediteerimisele, palvetamisele, range distsipliini järgimisele, enese mõistmisele ja tasakaalustamisele ning paremaks inimeseks muutumisele?

Elasin seal kloostris kokku neli nädalat ning valmistasin sealsest igapäevaelust ka pika filmi, mida on võimalik vaadata SIIN.

Tagasi üles