Arteri suur intervjuu seiklejaga! Väino Laisaar: kui reisidest jääb järele huvitavalt elatud elu, siis rohkem ma ei tahagi

Eesti üheks omanäolisemaks reisisarjade tootjaks saanud Väino Laisaar tunnistab, et teda meelitab seiklema hommikune teadmatus, kus sa õhtul oled: kas vangis, kuristikku kukkunud või mõnes huvitavas kohas. Tema reisid on paljude silmis äärmuslikud. Juhul kui ta peaks reisil surema, eelistaks ta hukka saada külmas, mitte palavuses. Miks, saate teada intervjuust.

Oma 4x4 ekstreemsete reisisarjadega on Väino Laisaar (40) kinnistanud end viimastel aastatel Vahur Kersna, Uhhuduuri ja rollingute seltskonna ning duo Teet Margna–Kristjan Jõekalda kõrvale Eesti juhtivaks seikluste vahendajaks. Sel sügisel toob ta laupäeviti teleekraanile seriaali «Trumpi müüri radadel», peagi järgneb sari teekonnast läbi Lääne-Aafrika. Noist esimest, autoreisi USA-Mehhiko piirialadele, nimetab ta elu üheks ägedamaks, teist aga selliseks, kus kogu aeg tiksus kuklas ohutunne.

Laisaar ei ole õppinud teleajakirjanik, ent sellegipoolest on tema sõnakasutus elav ja humoorikas. Näiteks rääkis ta usutluses Arterile reisist Aafrikasse nii: «Kui sa mõtled seal, et ruumi on, ja peidad end kuskile ära, siis tegelikult sellist kohta ei ole, kus keegi sind ei näe. Silmapiiri ulatuses ei pruugi paista ühtegi majapidamist, aga niipea kui telgi püsti saad, seisab keegi hops! su telgi kõrval ja vaatab, mis sa teed. Ja varsti saabub terve pere, 18 last ja kõik tädid, kes vaatavad, mis tsirkuse tuul seekord kohale puhus.»

Või kirjeldus autoreisist Tšukotkale, kus tuli kuus päeva istuda lumevangis: «See kandideerib selgelt igavuse esikümnesse. Meil oli vana Autoleht kaasas ja see sai nii läbi loetud, et lõpuks teadsid, kui palju on artiklites tähti ja sõnu ja kas mõni sõna tähendab ka tagurpidi midagi. Õnneks oli reisikaaslasel kaasas hiigelsuur mälupulk muusika, mnemoturniiri ja kuuldemängudega. Kui meil oleks olnud ainult üks vene plaat 20 tümakalooga, oleks me tõenäoliselt mingil hetkel üksteist seal autos ära tapnud.»

Suvel tapeti Tadžikistanis neli turisti. Olete ka seal seiklemas käinud. Kas selline veretöö tuli teile üllatusena?

Mulle jättis Tadžikistan peaaegu et kõige sõbralikumate inimestega riigi mulje. Aga seal on sadade kilomeetrite ulatuses piiri Afganistaniga, kus ei ole ühtegi piirivalvurit ega aeda, on ainult jõgi kahe riigi vahel. Jõge ületada on lihtne, see on 20–40 meetrit lai, ehkki kiire vooluga. Afganistani poolelt üle piiri käia või sealt kohalikku ISISe rakukest juhtida ei tohiks olla mingi probleem. Afganistan on ju ISISt täis.