Maailmaränduri päevik: kuubalased on hämmastavalt leidlikud

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Vanade autode paraad Havannas.

FOTO: Risto Prii

Kuubakad on väga leidlikud, kuidas muidu suures varuosade kriisis vanad ameerika autod endiselt sõidavad, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Natuke peale Havannasse jõudmist hakkas sadama ning terve ülejäänud päev möödus vihmaselt. Mu uued korterikaaslased kutsusid mind lahkelt endaga koos einestama, nii et otsustasin õhtu nende seltsis veeta.

Perekond, kelle juures Havannas aega veetsin

FOTO: Risto Prii

Kuna mul on endiselt hispaania keelega raskusi ja neil samamoodi inglise keelega, siis tuli appi võtta kehakeel ja google translate. Lõpuks said kõik jutud siiski enam-vähem räägitud ja võis rahus magama minna.

Hommik algas kõik koos hommikust süües ja siis linnapeal tiirutades. Pidevalt tahavad kohalikud sulle sigareid müüja, taksot pakkuda või majutusega aidata. Kui paar korda ei öelda, siis tavaliselt antakse lõpuks alla.

Havanna linn on väga värvikas, väikeste tänavatega labürint. Turiste on palju ja melu ka kordades suurem kui senistes kohtades, kuhu Kuubal sattunud olen.

FOTO: Risto Prii

Käisin vaatasin mõned muuseumid ja monumendid üle ning otsisin miskit süüa. Kui poest midagi leida on päris keerukas, siis restorane on Havannas iga nurga peal. Samas, suurema valikuga poodidest tunnen küll väga puudust. Raske on midagi mõistlikku tee peale kaasa osta, sest valik on lihtsalt nii müstiliselt väike.

Õhtul panin edasise plaani paika ja otsustasin peale saare lääneosa sõitmist korra Havannasse tagasi suunduda. Muidu oleks läinud majutuse leidmisega raskeks.

Igatahes võtsin hommikul suuna Vinalese poole, mis on väga populaarne koht turistide hulgas ja asub kuskil 200 kilomeetri kaugusel Havannast. See tähendas, et enne Vinalesesse jõudmist, tuli esimene öö veeta väikses kohas nimega Bahia Honda.  

Eelajaloolised maalingud Vinaleses

FOTO: Risto Prii

Ega ei oskagi muud öelda selle koha kohta, kui et selles piirkonnas oli rattaga sõita paras piin. Kindlasti siiamaani kõige halvemas seisukorras tee, mis lõppes mu esimese pakiraami kinnituse alla andmisega. Natuke hiljem murdus ka tagumise pakiraami kruvi. Sidusin siis pakikad kuidagi nööriga kinni ja proovisin ikka Vinalesesse välja vedada.

Ainuke paelajupp mille algul leidsin

FOTO: Risto Prii

Lõpuks see mul ka õnnestus ja logiseva rattaga ma pärale jõudsin. Viimased kolm-viis kilomeetrit möödusid tugevas sajus ja äiksetormis. Samas polnud kuhugi väga varjuda ka, mistõttu otsustasin edasi sõita. Kohale jõudsin läbimärjana, aga no eks saabki jälle riided puhtamaks.

Mu võõrustaja lubas mind järgmisel päeval rattaga aidata ja koos puurisime kruvi otsa ilusti august välja. Esimese pakikaga polnud aga muud teha, kui lihtsalt rohkelt nööri kasutada.

Järgmisel päeval käisin vaatasin rattaga kuulsad eelajaloolised maalingud üle. Samuti käisin koobastes ja uurisin Vinalese orus ringi. Väga kena koht oli, soovitan kindlasti Kuubale minnes külastada.

Varsti oli aeg jälle teele asuda. Pöörasin otsa ringi ja pöördusin ida poole tagasi. See tähendas, et nüüdsest hakkas tuul üldiselt mulle vastu puhuma. Tahtsin jõuda Soroa linna 120 kilomeetri kaugusel kaugusel, kuid teekond läks väga vaevaliselt. Keskpäevaks oli päike jälle kõrgel taevas ja koos tuulega tegid sõitmise väga raskeks. Tegin palju mikropause kuskil varju all ja jõin liitrite kaupa vett, et päris ära ei vajuks.

Ilmselt läheb mul päevas kuskil seitse liitrit vett, mis on omaette probleem, sest Kuubal pole vesi just kõige odavam ja kraanist ei soovitata juua. Mäletades, kuidas Indoneesias haigusega nädal rivist väljas olin, ei hakka riskima ka.

Paar korda sain veel vihma ja päev lõppes järsu tõusuga. Pole igavat päeva Kuuba pinnal. Öömajale jõudes polnud minust enam suuremat asja. Natuke rääkisime juttu, sõime koos õhtust ja ära ma kustusingi.

Järgmisel päeval hakkasin tagasi Havanna poole sõitma. Olin kokku leppinud, et saan öö veeta samas kohas kus eelminegi kord. Jälle vaja ratas 5. korrusele vinnata. Trenn peale trenni. Tee peal läks esimese pakika kinnitus jälle katki ja koos abivalmi bussijuhiga putitasime ratta uuesti sõidukõlbulikuks.

Kuubakad on väga leidlikud, kuidas muidu suures varuosade kriisis vanad ameerika autod endiselt sõidavad. Pool päeva võitlesin jälle kuumusega ja lõpuks kohale jõudes olin päris õnnelik.

Tunnike hiljem, kui rattas juba korteris puhkas, avastasin et tagumine rehv oli täiesti tühi. Õnnelik õnnetus, vähemalt suvatses seni vastu pidada kuni kohale jõudsin ja ei pidanud hakkama rehvi kuuma päikse all vahetama.

Läksin otsisin pakikale tugevama kinnituse kui kingapael ja parandasin rehvi ära. Ehk peab niimoodi edasise teekonna Kuubal vastu. Järgmiseks sihiks oli tagasi Matanzasesse, kust ma korra juba läbi sõitnud olin ja siis sealt lõunasse Playa Larga ja Trinidadi poole. Sellest aga juba järgmisel korral.

Risto teekond kaardil: 


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Tagasi üles