Enne ja pärast: mida on teinud aasta vagabundielu viljelemist eesti noormehele?

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Risto Prii

FOTO: Juxtapose

Jalgrattaga ümber maailma rändaval Risto Priil täitus viiendal septembril täpselt aasta reisil olemist. Risto selgitab, kuidas üldse reisiidee tekkis ning millist mõju on aasta aega küllaltki ekstreemset rändamist talle avaldanud.

Kuigi aasta tagasi Tallinna lennujaamas tehtud foto peamine vahe praeguse Kuubal tehtud ülesvõttega tundub seisnevat Risto juuste ja habeme pikkuses, siis tegelikult on suurim erinevus hoopis elukogemus ja maailma avardumine, mis noore eestlase jaoks ringi rännates osaks on saanud.

Risto sõnul ei plaaninudki ta tegelikult rännakule minna üksinda. «Aasta tagasi, viiendal septembril, astusin lennukile ja lendasin koos sõbra Mihkliga Langawile, Malaisiasse. Plaanis oli Aasias pikemalt ringi rännata. Tagasisõidu piletit polnud ja täpsem plaan oli ka lahtine,» selgitas ta.

Nad tahtsid lihtsalt ringi reisida ja Aasia tunduski selleks sobiv paik. Esimesed paar kuud veetsid nad Malaisias, Vietnamis ja Kambodžas ning siis soovis Risto sõber siiski koju tagasi minna.

«Mina otsustasin Kambodžast ratta osta ja niimoodi oma reisi jätkata,» lisas ta.

Risto sõnul tundus alguses selline üksinda tundmatusse hüppamine parajalt hirmus ettevõtmine. Sellegipoolest otsustas ta sellist elustiili proovida ja hirmutavale poolele mitte väga mõelda.

«Aasta aega hiljem pean tõdema, et see oli üks ääretult hea otsus,» ütles ta.

Ta selgitas, et on tee peal kohanud palju toredaid inimesi ning leidnud uusi sõpru ja tuttavaid pea igast maailma nurgast.

«Olen kogenud, et maailm pole väga hirmus koht ja häid inimesi on kordades rohkem kui pahatahtlikke,» lisas Risto positiivselt, hoolimata sellest, et alles hiljuti varastati tal Kanadas olles ainus reisivahend jalgratas.

«Üldiselt olen õppinud üksi reisima ja endaga hakkama saama. Vahepeal on see ka raske. Kui mõned tuttavate ja perekonna kohtumised reisil olles välja jätta, siis enamjaolt olen olnud üksinda. Pea iga päev on uus «kodu,» kus magada. Kõik muutub pidevalt ja miskit kindlat pole. Täitsa tore, aga vahest väsitav,» selgitas Risto.

Ta lisas, et igatseb oma perekonda ja sõpru, kuid on samas väga tänulik, et tal on selline võimalus reisida, kuna see on avardanud nii tema maailmavaadet kui ka õpetanud palju uut erinevate kultuuride kohta. Näiteks on ta oma reisidel näinud, kuidas inimesed võivad piirkonniti väga erinevalt elada, aga on siiski enamjaolt õnnelikud ja abivalmid.

«Tahan südamest tänada ka kõiki, kes mind aidanud on ja kellele tänu see reis jätkuda saab. Kindlasti poleks see võimalik ilma Teie abita!» lisas ta.

Tagasi üles