Eestist karavaniga Kanaaridele: pühin mõneks ajaks kodumaa tolmu jalgelt

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Martin Gorris

Ma lahkun mõneks ajaks Eestist – riigist, mis jättis pärast kolme eemalolekuaastat üllatavalt positiivse mulje. Ma lahkun riigist, kus postiljonid ei võta tere vastu, ja riigist, mille tänavatel käivad nonstop-kiiruskatsed, et olla parem nii naabrist, sõbrast, vaenlasest kui ka iseendast.

Ühtlasi lahkun ma eelpõhjalast, mille õhtute ja varahommikute horisontaalsed valgused hajuvad lehestikes ainult 58. põhjalaiusele omase delikaatsusega – on seda kogu aeg teinud ja teevad küllap ka aasta pärast, mil ma üritan Eestis tagasi olla.

Ma lähen, et jätkata enda eksiili Gran Canarial, palmisaarel, mis päikseline, liivatolmune ja kohati häirivalt mañana-maiguline. Eksiili, mis jätkub sedapuhku ainult põhjusel, et ma olen lubanud sealsele saksa kogukonnale kuni järgmise jaanipäevani mängida barokki – lisaks popdžässile ja põhjala nostalgiast nõretavale Løvlandile.

Aga ma ei lahku selle kõige juures kodust, sest kodu ma võtan endaga kaasa. Sest kodu on seal, kuhu sa ta pargid, eks ju? – «Home is where you park it, right?» – nagu kirjutab Põhja-Ameerikas Volkswageni matkabussiga ringi trippiv nooruke sakslanna Alexandra Ulmke enda blogis.

Lõppeks pole «Muff, nõudmiseni» mingi suvaline tsitaat lastekirjanduse klassikast – see on ühtaegu mentaliteet, paratamatus ja diagnoos. Märk sellest, et sul on küll kodu, aga aadress puudub. Ja märk sellest, et nii ongi parem.

FOTO: Martin Gorris

Karavan on aeglane ja kohmakas, andes seejuures liikluspildist ja maastikust üliselge ülevaate. Kes karavaniga reisil käinud, ei taha keskklassi autoga enam maid avastama minna – parem siis juba Google’ist pilte vaadata.

Võimaluse korral oleksid küllap nii Magalhães kui ka Kolumbus oma laevad joonelt hakkepuiduks müünud ja hoopis karavaniga seiklema siirdunud. Seda hoolimata asjaolust, et konditsioneeri, elektriaknaid, kiirushoidikut ega automaatkasti karavanil pole. Ja et aerodünaamika on puhas nonsens – absurdne nagu lendav tsirkus. Aga mis siis. Sest tegemist on eeskätt majaga. Karavan kreenib kurvides korralikult nagu rekka. Neljanda käigu saab panna alates 50 kilomeetrist tunnis ja viienda käigu alates 70-st.

Midagi keerulist pole, võtad aega, võtad ruumi ja võtad rahulikult. Liiatigi on vähemalt paberil kogu projekt lihtne: tangid paagi täis ja sõidad punktist A järgmise tähe juurde. Üldisemas plaanis siis punktist A punkti Z. Ning nende kahe vahele jääb terve tähestik oma akuutide, graaviste ja tildedega.

Google’i kaardirakendus summeerib vahemaa Tallinnast Huelva sadamase 4350 kilomeetrile – seda ilma autobahnide, tasuliste teede ja kahtlaste piirkondadeta. Reaalselt on Google’i pakutu lihtsalt ilus number, miinimumprogramm, sisaldades muuhulgas tuhandet kilomeetrit Prantsusmaad, mis pole kindlasti mõistlikem valik.

Läbitavate riikide nimistust lahkub Luksemburg, liituvad aga Šveits ja Monaco. Eeldatav kilometraaž kasvab koos riikide loendiga. Ja paratamatu tegelikkusega, mis sisaldab parkimiskohtade otsinguid ning spontaanseid trajektoorimuutusi. Ja soovi jääda kasvõi korraks ankrusse nii Saksimaa Šveitsis, Heidelbergis kui ka Schwarzwaldis.

Enam-vähem kindlalt võib öelda ainult üht: see karavan ei hakka mööda kiirteid sõitma, sest teekonna eesmärk on kruiis. Ühtlasi on see reis vägagi kaugel Helen ja Frank Schreideri tehtud Alaska–Tulemaa megamatkast vana sõjaväeamfiibiga – ajal, mil Pan-America magistraaligi polnud ja osa džunglist tuli matšeetedega maha võtta, et kasvõi mõni kilomeeter päevas edasi liikuda.

FOTO: Martin Gorris

Kui Frank ja Helen jäätunud polaaraladelt lõpuks läbi troopiliste moskiitoparvede Lõuna-Ameerika tuulisesse tippu Ushuaiasse jõudsid, oli nende imesõiduki käigukasti asemel 40 kilo metallipulbrit.

Ilmselt asusid nad omal ajal teele usus, et õnne peab olema. Selles lootuses sõitsin ma ise ka kunagi autoga läbi Mauritaania. Ja lootus ei vedanud alt. Õnne jätkus veel tagasiteelgi seda sama tulikuuma nomaadiriiki läbides, mille politseijaoskonnad asuvad telgis ja piir Lääne-Saharaga kujutab endast põlenud autovrakkidega kaetud künklikku tühermaad.

Mul vedas ka Lääne-Saharas, Malis, Burkina Fasos ja Ghanas – midagi ei juhtunud, kuigi eeldusi vastupidiseks oli küllaga. Õnn sai otsa alles esimestel Euroopa-kilomeetritel Lõuna-Hispaanias. Ja teist korda veel keset Prantsusmaad – justkui mingil halenaljakal klounil, kes jäiselt lõikava purgaa käest tervena koju jõuab ja esikus ikkagi nina veriseks kukub.

Aga nüüd on uus võimalus – jätta astumata ämbrisse, mille sees on reha.

Tagasi üles