Maailmaränduri päevik: Kuubal mõistsin, et aasta reisimist pole ikka midagi õpetanud

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Internetipunkti juures on alati hulk noori, nina telefonis

FOTO: Risto Prii

Kõigepealt oli vaja automaadist raha kätte saada. Tundus, et pea aasta reisil olemine pole mulle miskit õpetanud. Selle asemel, et Kanadas raha välja võtta ja siin ümber vahetada, proovisin oma õnne ilma tagavaraplaanita otse Kuubal. Muidugi mõista esimene kaart ei töötanud ja mõtlesin juba, kuidas ilma rahata Kuubal hakkama saada, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Lennupiletid Kuubale broneeritud, oli vaja teha viimased toimetused enne lendu. Rattaga lendamine on tüütu, aga mis teha, maha ei saa teda ka jätta. Nagu ikka, käisin rattapoest läbi, kust sain tasuta kasti ja hakkasin oma uuemapoolset ratast lammutama.

Samuti proovisin internetist Kuuba kohta infot koguda, kuna see kõik tuli päris ootamatult ja ega ma nüüd väga kindel polnud, millega ma hakkama olin saanud. Infot oli küllaga, aga kuna olukord Kuubal muutub väga kiirelt, siis pidin olema eriti tähelepanelik, et info ka asjakohane oleks.

Üks asi, mis mulle kiirelt silma jäi, oli fakt, et Kuubal puudub mobiiline internet. See teeb asjaajamise kordades raskemaks, aga eks ole näha, kuidas olukord päriselt on, kui ükskord sinna jõuan.

Enne minekut oli vaja ka öömaja leida. Lõpuks avastasin, et kõige mõistlikum on läbi Airbnb broneerida. Booking.com ja teised sellelaadsed lehed olid kas kordades kallimad või siis palju vähemate pakkumistega. Airbnb kaudu oli võimalik öö kohalike juures veeta, mistõttu tunnen, et nii ilmselt ongi mõistlik Kuubat kogeda.

Lendan Santa Claras linna ning õnneks oli seal valikuid päris palju. Lõpuks saingi oma esimese kodu Kuubal broneeritud.

FOTO: Risto Prii

Asjad pakitud ja valmis minema, tellisime mulle kella kolmeks öösel takso. Patricia oleks mu ise lennujaama ära visanud, aga rattakast ei mahtunud autosse. Teist korda juba ütlesime head aega ja tunnikese pärast olingi juba lennujaamas.

Lend kestis kuskil viis tundi, millest neli ma magasin. Kuubale jõudes veetsin tunnikese tollis. Ilmselt pean varsti juuksed maha ajama, kuna passipilt enam väga mind ei meenuta. Õnneks mu taksojuht ootas mind endiselt ja koos upitamise suure rattakasti väikse auto katusele.

Esimese asjana lennujaamast väljudes jäid silma vanad Ameerika autod. Igaühest möödudes lootsin, et see on meie takso. Tuli välja, et mitte päris. Kui mu taksojuht väikse Fiati poole näitas, olid mul omad kahtlused. Kast oli peaaegu sama suur kui auto ise, aga nimetu taksojuht oleks seda nagu igapäev teinud ja varsti oligi kast kindlalt katusel.

Sellised autosid on terve Kuuba täis

FOTO: Risto Prii

Taksojuhiga suhelda püüdes hakkasin ka aru saama, kui väga hispaania keele oskus kasuks tuleks. Eriti arvestades asjaolu, et plaanis on terve Lõuna-Ameerika läbi sõita, kus kõik asjaajamine hispaania keeles käib. Peale paarikümneminutilist hispaania-inglise-kehakeele dialoogi jõudsime aga Carlose juurde.

FOTO: Risto Prii

Plaan oli Santa Clarasse jääda kaheks päevaks. Niisiis jäi ratas kastis järgmist päeva ootama, kuni ma linnapeale majandama läksin. Kõigepealt oli vaja automaadist raha kätte saada. Tundus, et pea aasta reisil olemine pole mulle miskit õpetanud. Selle asemel, et Kanadas raha välja võtta ja siin ümber vahetada, proovisin oma õnne ilma tagavaraplaanita otse Kuubal.

Muidugi mõista esimene kaart ei töötanud ja mõtlesin juba, kuidas ilma rahata Kuubal hakkama saada. Õnneks teine kaart siiski toimis ja sain oma raha kätte. Kuubal on kasutusel kaks raha, CUC turistidele ja CUP kohalikele. CUC on seotud USA dollariga ja on täpselt üks dollar. Kerge meeles pidada ja arvestades euro kurssi, mulle täitsa soodne.

Järgmine ülesanne oli internetti saada. Selleks oli vaja oodata pea tund aega järjekorras, et kolm ühetunnist kupongi osta. Nagu enne öeldud, siis Kuubal mobiilset internetti pole, aga teatud kohtades on võimalik wifisse saada, eeldusel, et kupong varem ostetud on.

Carlos Kuuba sigarit suitsetamas.

FOTO: Risto Prii

Kohad, kus internetti saab, on kaugelt äratuntavad, kuna seal on hordide viisi inimesi, kelle pilk alla telefoni suunatud on. Ilmselt kui kunagi mobiiline internet tuleb, siis juhtub nagu «lääneriikides», pilk on kogu aeg mobiilis, vahet pole, kus olla. Igatahes sain oma kallile perele öeldud, et kõik on korras ja pole vaja muretseda.

Järgmisel päeval hakkasin ratast kokku panema ja mõtlesin, kuhu poole startida. Halb on asjaolu, et ma saarel keskelt alustan ja tuul on iga päev läände. Havana poole sõites on ju täitsa tore, aga sealt tagasi tulemine tundub päris korralik ettevõtmine. Viisa kehtib 30 päeva, võimalusega 30 päeva pikendada.

Lõpuks otsustasin Havana poole startida ja edasi mõelda siis, kui sinnamaani jõuan. Üks on kindel, Santa Clarasse pean ma tagasi jõudma, kuna mu rattakast jääb sinna. Nimelt on Kuubal rattakasti pea võimatu leida, nii et Carlos lubas seda seni valvata, kuni ära olen.

Risto teekond kaardil: 


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Tagasi üles