Maailmaränduri päevik: jõudsin Kanadas paika nimega Jõekääru

Eesti oaas Kanadas, Jõekääru

FOTO: Risto Prii

Jõekääru on nagu tükike Eestit Kanadas. Sissesõidul tervitas mind suur Eesti lipp ja kodune silt kirjaga Jõekääru. Samuti on kõik tänavanimed eestikeelsed, kirjutas jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Kuna Niagara kosk mulle tee peale ette ei jäänud, tegi Bill ettepaneku seal autoga koos ära käia. Tundus mõistlik mõte ja andsin rattale väikese puhkuse. Hommikul startisime 140 kilomeetri kaugusel asuva kose poole. Ilm oli palav ja päikseline ning tunni-kahe pärast olimegi kohal.

Niagara kosk

FOTO: Risto Prii

Oleks nagu Vegasesse sattunud. Nii turistirohket ja «värvilist» linnakest pole ammu näinud. Samas oli kõik väga vinge ja kosk suurejooneline. Vee vool oli nii tugev, et isegi üleval kaljudel oli pritsmeid tunda. Kuna järjekord paadiga kose juurde sõitmiseks oli suur, otsustasime selle vahele jätta.

Selle asemel käisime ära «Hulljulgete» muuseumis, kus oli infot tõenäoliselt peast segaste inimeste kohta, kes tünnis kosest alla sõitnud on. Kuigi see tegevus on illegaalne, pole see inimesi siiski takistanud. Enamus olid sõidust eluga pääsenud, kuid olid ka mõned surmaga lõppenud juhtumid.

Hulljulgete muuseumis

FOTO: Risto Prii

Õhtuks jõudsime päris väsinuna koju tagasi, nagu oleks terve päev rattaga vändanud. Rattaõit oli meil Billiga ka järgmiseks päevaks plaanis. 

Meiega ühines ka Maggie, nii et Malaisa rattatiim oli jälle koos. Sõit oli kuskil sada kilomeetrit pikk, aga seekord ilma rattakottide ja raske varustuseta. Nad rikuvad mu niimoodi veel ära. Ratas liikus poole kiiremini ja mõtlesin juba ette, kuidas ma järgmisel päeval taas täislaadungiga startima pean. Iseenesest huvitav viis «puhkepäeva» veeta.

Puhkepäeva rattaõit Billi ja Maggie’ga

FOTO: Risto Prii

Pärast sõitu läksime Maggiele külla õhtusöögile ja niimoodi hakkaski vaikselt mu aeg Waterloos läbi saama. Oli tore jälle vanu tuttavaid näha, aga ootasin ka Torontosse jõudmist.

Hommikul jätsin Billi ja Mattiga hüvasti ja hakkasin vaikselt Toronto poole liikuma. Teekond oli kuskil 130 kilomeetrit, nii et tulemas oli päris pikk päev rattal. Kuigi liiklust oli rohkem kui tavaliselt, oli sõit suhteliselt sujuv. Kartsin natuke Torontosse sissesõitu, aga õnneks sain enamjaolt mööda järve kallast kulgevatel rattateedel sõita.

Toronto päikseloojangul

FOTO: Risto Prii

Paar inimest tegid sõidu pealt juttu, uurisid mu reisi kohta ja tutvustasid Torontot. Varsti jõudsin ka hostelisse, kuhu kaheks ööks jäin. Vaja oli natuke Kanada suurima linnaga tutvuda. Vaatamisväärsused niivõrd kuivõrd nähtud, läksime ka korra õhtul hosteli värvilise seltskonnaga linna peale.

Hommikul oli veidi raskuski üles saamisega, aga õnneks oli vaja vändata kõigest 50 kilomeetrit. Nimelt oli mul majutus olemas sõbra Eriku vanemate juures. Erikut kohtasin ma kuskil kuus aastat tagasi Melbournes. Kahjuks hetkel on ta ise Saksamaal, aga saan ta vanematega jutustada ja seal ka ööbida.

Niagara Falls linn

FOTO: Risto Prii

Nancy ja John võtsid mind väga sõbralikult vastu ja õhtul läksime koos restorani sööma. Mu lemmik osa selle reisi juures ongi uute inimestega kohtumine. Kõigil on oma lugu, mis on alati natuke erinevad kui eelmised. Kunagi koju tagasi jõudes on sellele kindlasti tore tagasi mõelda.

Hommikul sõidutas Nancy mind apteeki, kust ma endale uued silmatilgad ja allergiarohu ostsin. Olles koerte ja kasside vastu allergiline, on mul tihti raskusi inimeste kodus ööbimisega, sest enamus kodudes on lemmikloomad esindatud. Kui allergiat poleks, teeks ise ilmselt sama. Pärast apteegis käiku sõime koos hommikust ja isegi reisimoona pandi kaasa. Peaks ilusti päeva vastu pidama küll.

Kunagi ammu kirjutas mulle Ainar, et Toronto läheda on väliseestlaste lastelaager ja olen oodatud sealt läbi astuma. Ilmselgelt tundus see super idee. Napilt enne laagri lõppu, nimelt eelviimasel päeval, jõudsin ka kohale. Kohas nimega Jõekääru on lastelaager toimunud juba 65 aastat.

Suur väliseestlaste pere, kes mind lahkelt Jõekäärus vastu võttis

FOTO: Risto Prii

Palju vanemad, kes väiksena seal laagris käisid, on nüüd siin omakorda enda lastega. Jõekääru on nagu tükike Eestit Kanadas. Sissesõidul tervitas mind suur Eesti lipp ja kodune silt kirjaga Jõekääru. Samuti on kõik tänavanimed eestikeelsed. Laagri viimasel õhtul tegime lõket ja käisime saunas. Rääkisin lastele oma reisist ja kuulasin nende lugusi. Suured tänud Jõekääru tiimile toreda õhtu eest. See on väga tore ettevõtmine ja tore on näha, et Kanadas nii tugev Eesti kogukond on.

Hommikul oli kõigil tegemist palju. Ikkagi laagri viimane päev. Lõunaks pidid asjad koos olema ja kõik see seltkskond kodu poole startima. Enne veel sõime koos hommikust ja oligi aeg jälle liikuma hakata.

Minu päeva sihiks oli ligi saja kilomeetri kaugusel asuv Peterborough linn. Nädalad tagasi Sault Ste Marie linnas olles kohtusin Pete ja Brianiga, kes pärit siitsamast Peterborough’st. Boonusena tuli välja, et Pete on väliseestlane, kes terve elu Kanadas elanud.

Linna jõudes otsustasin temaga uuesti ühendust võtta ja varsti istusimegi koos Subways ja mõtlesime plaani välja. Peale väikest ekskursiooni linnas, proovis Pete mulle ööseks kodu leida ja see tal ka õnnestus. Suundusime ta sõbra Kareni juurde, kes oli lahkelt mind valmis enda juures võõrustama. Seiklustest Peterboroughs aga järgmisel korral.

Risto teekond kaardil: 


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Loe ka neid

Tagasi üles