Eesti tüdruk läks Belize’i tarantlite ja skorpionide keskele talutöid tegema Reisikiri

Üks meie põhiülesandeid on rohida ananassipõldu. FOTO: Tom Peeters

FOTO: Tom Peeters

Kükitan parasjagu põllul ja korjan salatilehtede alt triibulisi putukaid. Värisen vastikusest, kui üritan meeleheitlikult põgenevat putukat plasttopsi kaaneaugust sisse lükata, üritan mitte kiljuda. Farmielanikele pakub see vastik töö hoopis palju nalja. „Ma tunnen end nagu viieaastane,” naerab Guatemalast pärit tööline Victor. Oleme Tomiga mahefarmis, kus putukatõrjevahendeid ei kasutata, kuid tüütud kahjurid on salatilehted auklikuks närinud.

See putukaparadiis on Kesk-Ameerikas asuv väike riik Belize. Elanikke on vaid 300 000, kuid Eestiga võrreldes on tänavapilt pisut kirevam. Siin elavad nii mustanahalised, eurooplaste ja indiaanlaste järeltulijad mestiitsid kui Kanadast 1950ndatel Belize’i elama asunud amišite moodi menoniidid. Menoniidid ajavad läbi ilma nüüdisaegse tehnikata ja näevad välja nagu vanad eestlased „Tõe ja õiguse” filmis.

Meie kandis, San Antonio külas, on kõige rohkem maiasid, kes pole sugugi välja surnud. Maiad on lühikesed, tumedanahalised ja jässaka kehaehitusega. San Antonio asub tunniajase bussisõidu kaugusel suuremast ja turistidele tuttavamast San Ignaciost. San Antoniosse viib käänuline, künklik ja muhklik kruusatee. Teeääres vohab lopsakas džungel. Ulatusliku raietegevuse märke tee ääres näha pole. Kohalikud näivad üldse loodusest hoolivat. Nimelt keelasid nad igaveseks nafta pumpamise meres, et kaitsta maailma suuruselt teist korallrahu.

Loe kõiki artikleid

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO LEHE TELLIMUS

Loe ka neid

Tagasi üles