Maailmaränduri päevik: kohtusin taas paariga, keda nägin 13 000 rattakilomeetrit tagasi

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Siis, kui 17 000km vändatud sai

FOTO: Risto Prii

Waterloos elasid Bill ja Maggie, keda ma kohtasin kuskil seitse kuud ja 13 000 kilomeetrit tagasi Malaisas praamil olles. Nad oli suurema grupiga organiseeritud rattamatkal Shanghaist Singapuri ja kuidagi juhtus nii, et sõitsin nendega kuskil neli päeva kaasa. Enne lahkuminekut vahetasime igaks juhuks kontakte, kui peaksin oma matkaga juhuslikult Kanadasse sattuma, kirjutas jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii. 

Otsustasin Sault Ste Maries veeta paar järgmist päeva. Polnud ammu puhkepäevi olnud ja mägine tee oli omajagu ära väsitanud. Samuti oli see hea ajastus, kuna kohe järgmisel päeval toimus rattapoes suur kesksuve pidu. Päev allahindluste, söögi ja joogiga kulmineerus õhtuse rattasõiduga. Isegi puhkepäeval tuli sõita.

Velorution rattapoe pidu

FOTO: Risto Prii

Samuti käisime Guyga linna peal kondamas. Käimas oli just festival, millele pilgu peale heitsime. Sattusime täpselt paraadi keskele ja pärast leidsime ka vanade autode näituse. Festivalil käidud, läksime kaubanduskeskusesse ja kuidagi juhtus nii, et lõpetasime kinos. Filmivalik polnud just suur, nii et otsustasime The Equalizer 2 kasuks. Polnud just kõige põnevam film, aga samas polnud nii ammu kinos käinud, et juba ainuüksi kinosaali jõudmine oli elamus omaette.

Guy ja Denis otsustasid Sault Ste. Mariest päev varem lahkuda, jättes mind jälle üksinda. Sellest polnud aga hullu, kuna juba varsti vuras kämpimisplatsile uus rattur. Derrick alustas oma teekonda Calgaryst ja proovis jõuda oma lapsepõlvekoju Toronto külje alla.

Sellises kohas on lausa lust puhkepaus teha

FOTO: Risto Prii

Hommikul läksid aga meie teed lahku, kuna alustasime erinevatel aegadel ja sõitsime ka veidi teist marsruuti pidi. Igaks juhuks vahetasime enne minekut numbreid, et ehk teepeal kohtume. Nii ka loomulikult juhtus.

Olles natuke aega sõitnud, leidsin tee äärest morni näoga ratturi katkise rehviga. Tegu oli Derrickiga, kes oli suures hädas, kuna rehvis oli auk ja uut polnud kuskilt võtta. Õnneks oli mul rehvi parandus komplekt olemas, nii et saime kahepeale asjaga ilusti hakkama.

Pärast käisime veel koos lõunal, sõitsime natuke aega koos ja lõpuks läksime mõlemad sujuvalt oma teed. Derrick tahtis järgmised kaks ööd motellis veeta, aga mina otsustasin telkimise kasuks.

Järgmine hommik ärkasin varakult, sest plaanis oli teha pikk päev. Tahtsin jõuda Espanola linna, sinna aga oli kuskil 170 kilomeetrit. Minu õnneks oli tuul tagant ja teekond polnud ka ülemäära mägine.

Kuna kämpimisvõimaluste leidmisega oli natuke raskusi ja ei tahtnud maksta ka, otsustasin küsida motelli juhataja käest, kas võin nende hoovis tasuta telkida. Üllataval kombel oli ta nõus ja kella kuue paiku õhtul sain telgi püsti pandud. Kohe motelli kõrval oli kohalik pood ja ka vetsud. Ideaalne telkimiskoht. 

Motelli tagune kämpimiskoht Espanola linna lähistel

FOTO: Risto Prii

Lõpuks oli aeg Trans-Canada maanteega hüvasti jätta. Selle asemel otsustasin sõita Manitoulini saarele ja sealt praamiga Tobermorysse. Natuke lühem ja kindlasti väiksema liiklusega kui alternatiivsed marsruudid.

Vahelduseks ei pea tööd tegema et edasi liikuda

FOTO: Risto Prii

Tee peal kohtasin ka ühte toredat perekonda USAst, kellega juttu jäin rääkima ja kellega lõpuks koos praamile läksime. Olles kella viiesele praamile jõudnud, sain sõnumi Derrickilt, kes tundus olema ekstra sõiduhoos. Nimelt tahtis ta jõuda õhtul kella kümnesele praamile ja siis minuga teisel pool juba mandril olles koos kämpida.

Otsisin siis meile ööbimiskoha ja jäin oma uut sõpra ootama. Kesköö paiku ta telkimiskohta sisse vajuski, ühe katkise rattakoti, pooltühja rehvi ja ilma tuledeta. Tundus, et seljataga oli päris keeruline päev. Praamilt telkimiskohta oli õnneks ainult kolm kilomeetrit ja kuna kuu taevas säras nagu latern, jõudis ta siiski ilusti kohale.

Hommikul vahetasime rehvi ära ja otsustasime päeva koos sõita. See oli ka Derricki eelviimane päev teel, kuna peale seda jõuab ta oma sihtkohta Aurorasse. Päev oli suhteliselt rahulik ja ilma dramaatiliste pööreteta.

Tee peal sai mul ka 17 000 kilomeetrit vändatud. Derricki eelviimast päeva ja minu ümmargust numbrit oli vaja tähistada. Kümme kilomeetrit enne meie telkimiskohta otsisime linnas nimega Owen Sound söögikoha ja tellisime korralikud praed. Pärast sellist söömaaega oli raskusi jälle ratta selga saamisega. Õnneks oli vaja sõita kõigest kümme kilomeetrit.

Pidusöömaaeg

FOTO: Risto Prii

Kämpingus oli meile seltsiks kohalik härra nimega Jerry. Kuidagi sattusime ajaloo teemadele ja nii otsustas Derrick meile Kanada ajalugu täpsemalt tutvustada. Olles ametilt ajaloo õpetaja, tuli see tal eriti hästi välja. Kui nüüd ainult midagi meelde ka jääks. Ajaloo tund venis pikale ja kella kahe paiku saime lõpuks magama. Pikk päev oli tulemas, mul oli vaja sõita 140 kilomeetrit Waterloosse ja Derrickil 165 kilomeetrit Aurorasse.

Waterloos elasid Bill ja Maggie, keda ma kohtasin kuskil seitse kuud ja 13 000 kilomeetrit tagasi Malaisas praamil olles. Nad oli suurema grupiga organiseeritud rattamatkal Shanghaist Singapuri ja kuidagi juhtus nii, et sõitsin nendega kuskil neli päeva kaasa. Sõitsin, sõin lõunat ja isegi ööbisin samas kohas. Olin nagu üks grupi liikmetest. Päris vinge kogemus oli.

Enne lahkuminekut vahetasime igaks juhuks kontakte, et kui peaksin oma matkaga juhuslikult Kanadasse sattuma, siis saaksin ühendust võtta. Seal kaugel Malaisias olles tundus see küll ainult unistusena, aga siin ma nüüd siis olen, uuesti nende ukse taga. Vahepeal tundub täitsa uskumatu, et nii kaugele olen jõudnud.

Billi ja Maggiega sõidus

FOTO: Risto Prii

Päev möödus vastutuules ja lõpuks kella kuue ajal õhtul jõudsin Waterloosse. Üle pika aja polnud vaja telki lahti võtta ja sain päris voodis magada. Otsustasin veeta Waterloos Billi juures kolm päeva. Käisime Niagara juures võtsime vanade aegade mälestuseks kolmekesi väikse päevase rattaretke ette.

Risto teekond kaardil: 


Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.

Tagasi üles