Kauges ja kõrges Bhutanis üritatakse elukvaliteeti mõõta rahvusliku koguõnnega
6. detsember 2008, 13:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaugel Aasias ja kõrgel Himaalajas on üks küllaltki suletud Eesti-suurune riigike. Põhjas naaber Hiina, lõunas India, vahepeal tükike budismi ja kuningavõimu, kauneid mägesid ja vaateid (vähemalt lennukiaknast) koguni Everestile, üllatavat puhtust (Indiast naabriga võrreldes), sõnapidamist, vaesust ja rõõmsameelsust.
Eestlasi sattub Bhutani haruharva. Aga ikka juhtub, sest veel vanuigi rändas seal vapralt guru Gunnar Aarma koos abikaasa Heljuga ja sel sügisel külastas Bhutani Pärnu ettevõtja Egon Elsteiniga, kes Pärnu Postimehe lugejale sellest eksootilisest riigist jutustas.
«Mu eelteadmised Bhutanist, kuhu eksootikat ja erilist loodust otsima läksin, polnud just suured,» rääkis eksootikareise hindav Elstein. «Vaatasin kaardilt, kus Bhutan on, uurisin Internetist, lugesin raamatut «Päikesetõus Himaalajas» ja läksin.»
Mäe otsa pole lihtne saada
Seni palju omapäi koos pojaga seigelda armastanud Elstein oli seekord sunnitud grupireisiga ühinema, sest teistmoodi Bhutani turiste lihtsalt ei lasta.
«Ega ma kahetse, meil oli väga tore seltskond. Isegi nii mõnus, et elustasime ühe vana tava ja pidasime maha grupi kokkutuleku,» rääkis Elstein. «Aga jah, niisama, et ostad lennukipileti ja viisa, sinna ei saa. Seal on reegliteks sundgiid ja sundautojuht, kes su kitsastel mägiteedel koertest, lehmadest ja jakkidest mööda sihtkohta viivad ning tervena tagasi toovad.»
Juba lend Indiast Bhutani pealinna Thimphusse, täpsemalt ümbritsevate mägede tõttu maailma ohtlikemaks peetavale Paro lennuväljale, on omaette elamus. Et keegi teine ei julge, lendab Dehlist üle Kathmandu sinna vaid Bhutani kahe lennukiga firma Drukair.
«Kuidagi tuli lennuk mägede vahele ikka maha,» meenutas Elstein. «Mõtlesime, mis meid küll ees ootab, aga kui rattad maas ja lennukist välja tulime, saime meeldiva üllatuse osaliseks. Rämpsuse Indiaga võrreldes on Bhutan vägagi puhas ja hoolitsetud.»
Sinise männi eksport keelati
Bhutan on Elsteini jutu järgi vaene, aga mitte ennast maha parseldav riik. Raha loomulikult teenida tahetakse, kuid loodus on Bhutanis prioriteet ja seepärast pannakse turistide voolule käsi ette. Kontrolli all on ehitus ja nii näeb enamik maju välja hoolitsevat ning kunstimaitselist kätt näinuna.
«Üks Bhutani eksportartikkel oli eriline sinine mänd,» teab Elstein. «Oli. Aga kuningas keelas puidu ekspordi ja nüüd on vahepealse 60 protsendi asemel taas 72 protsenti riigist metsa all.»
Väikese mägiriigi ekspordist kõige suurema osa moodustavad kartulid, õunad ja muud põllumajandussaadused, olulised on käsitsi tehtav paber kunstnikele ja väga ilusad ning hinnatud postmargid.
«Nende põllumajandus on muidugi müstiline vaadata. Justkui polegi muud kui mets ja mäed, ja kui ongi terrassidena laiuvad põllud, küntakse neil härgadega ja lõigatakse vilja sirbiga,» imestas Elstein.
«Ometi on neil põllumajandussaadusi nii omal tarbida kui suurtele naabritele müüa. Liha ja kala muidugi pole, sest looma keelab nende usk tappa. Kala on jõgedes küll, kuid budistid püüda ei tohi, sest ka kala ei luba usk tappa,» lisas rännumees.
Omapärane on nende majandusarvestus. Kui meie räägime rahvuslikust koguproduktist, on Bhutanis kasutusel meile raskesti mõistetav rahvusliku koguõnne mõõde.
«Selle näitajaga on nad maailmas üsna eesotsas nagu ka majanduse arengukiiruselt, milles jäävad maha vaid hiinlastest,» kinnitas pärnakast rännumees. «Näiteks 2007. aastal kasvas Bhutani majandus 22,4 protsenti.»
Bhutani 52-aastane Draakonikuningas Jigme Singye Wangchuk pani üsna hiljuti ameti maha, andes trooni ja krooni üle oma 28-aastasele Läänes haritud pojale. Peale selle korraldas ta riigis esimesed valimised, andes seega täidesaatvat võimu parlamendile ja valitsusele.
«Vanast kuningast jäi meelde fakt, et tal on neli naist. Ja need kõik on õed! Mõelda vaid, sul on neli naist ja ainult üks ämm,» muigas Elstein. «Ega need valimised Bhutani rahvale eriti meeldinud, nad olid ju läbi aegade oma kuningaga harjunud.»
Bhutani peaministri juures käisid eestlased aga koguni vastuvõtul.
«Lugu iseenesest küllalt naljakas,» vestis Elstein. «Üks meie grupi liige oli selle mehega kunagi, kui ta veel peaminister ei olnud, Hiinas seminaril koos olnud ja visiitkaarte vahetanud. Nüüd võttis kaardi kaasa, helistas ja saimegi kutse residentsi. Tegime koos pilti, vahetasime kinke ja kuulsime pika jutu rahvuslikust õnnest.»
Muide, Bhutani valitsus sõidab ringi Land Cruiseritega. Pole kallis mark ja sobib nende mägiteedele hästi. Igasugused muud autod sarnanevad aga pigem jõulupuudega kui liiklus- või veovahenditega. Nii värvitud ja ehitud on need.
Vanad inimesed on väga usklikud
Budism on Bhutanis valitsev religioon, vanad inimesed võtavad usku väga tõsiselt, munki näeb seal palju. Nagu ka palveveskeid. Kõik võimalikud ja võimatud kohad on täis lehvivaid palvelippe – justkui pesu oleks kuivama riputatud.
«Väga huvitavad on nende kloostrid, eriti Tiigripesa kõrgel mäeküljel,» meenutas Elstein. «Neid vaatama minnes tuleb muidugi reegleid järgida: õlad ja põlved peavad olema kaetud, pea ei tohi olla kaetud.»
Usuga on Bhutanis seotud üks omapärane seni elav legend. Nimelt üllatub rändaja seal nii mõnegi maja ukse kõrvale maalitud mehepikkusi täies eluilus peeniseid nähes.
«Olnud kord väga ammu üks hirmus naistemaias munk,» jutustas Elstein giidilt kuuldut edasi. «Mässanud tema siis jälle naistega, kui äkki kop-kop uksele. Pahad vaimud ukse taga sisselaskmist nõudmas. Mungal polnud paremat ideed kui läbi lukuaugu sellestsamusest teadagi mida pahadele vaimudele silma pritsida. Pahad kadusid kui tuul ja polegi enam Bhutani tagasi tulnud. Igaks juhuks neid siiski nüüd piltidega hoiatatakse, mis juhtuda võib.»
Uus aeg tuleb, aga kiiret pole
Inimesed on Elsteini kogemusele toetudes Bhutanis väga suhtlemisaltid ja lahked, vastupidiselt mõnele teisele riigile seal planeeritu toimub ja kokkulepped peavad vett.
«Meie giid, abigiid ja autojuht olid väga toredad,» kinnitas Elstein. «Asjaajamine oli muhe ja mõnus. Kui miski programmis muutmist vajas, tehti seda rahulikult.»
Internet oli selles kauges ja kõrges mägiriigis eestlaste üllatuseks päris tubli. Televisiooni kohalik kanal polnud kõigis meie mandri riikides üsna ühesugune totaalne Euroopa värk, vaid päris korralik tõesti oma Bhutani värvi meedia.
«Ajasime noortega juttu. Vanad räägivad oma dzongkha keelt, noored oskavad ka inglise keelt,» rääkis Elstein. «Jäi meelde, et Bhutani noorte unistus on kodumaalt kaugemale õppima ja tööle saada.»
Hotell maksab Bhutanis umbes sama, mis Eestis, aga näiteks džinn toonikuga vaid viis krooni.
«Ega sealt koju kaasa osta eriti midagi olegi,» meenutas rännumees. «Kui, siis ehk nende käsitööd. Või kauneid postmarke. Kaasa tood selle, mis mällu, silmadesse ja fotoaparaadi mälukaardile jääb.»