/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Eestis pole kõrgeid mägesid ega kärestikulisi jõgesid. Aga see ei loe midagi – meie seiklussportlased on Euroopa parimad! Äsjastel seiklusspordi Euroopa meistrivõistlustel Hispaanias võtsid Eesti tiimid nii kulla kui ka hõbeda. Paremuselt kolmas tiim jäi maha lausa kaheksa ja poole tunniga. «Seiklussport on metsik kannatamine,» tunnistavad võidukad eestlased kui ühest suust.
Rajaraamat ennustab koobast, kuid seda ei ole! On vana kirik öises metsas ja kaardi juhatatud paigas kõrgub ees kivisein, kuhugi edasi ei pääse. Aga oh üllatust – ühes nurgas leidubki kitsukene auk, kust tuleb end sõna otsese mõttes läbi litsuda. Pimedasse, rõskesse ja ahistavasse tundmatusse. Sellel rajalõigul sureksid sekundiga kõik klaustrofoobid. Aga ka need, kel kehakaalu veidigi enam kui sitkel ja saledal seiklussportlasel – nad lihtsalt ei mahuks, jääksid kinni nagu karupoeg Puhh jäneseurgu.
Sellega koopakannatused ei lõpe. Ees ootab tubli kilomeetri jagu ronimist, pugemist, roomamist ja hüppamist pilkases pimeduses. Kord köiega laskumist viie-kuue meetri pealt, kord külg ees läbi pressimist kõige kitsamatest pragudest.
Kas see on mingi kummaline piinakamber, kuhu mehi pimedasse kannatama saadetakse? Oh ei – seiklusspordis on sedalaadi üllatused tavaline asi, mille peale keegi kulmugi ei kergita.
Kas see on mingi kummaline piinakamber, kuhu mehi pimedasse kannatama saadetakse? Oh ei – seiklusspordis on sedalaadi üllatused tavaline asi.
«Kusagil muda sees väikestest piludest läbi pugemine – see nõuab eneseületust ka kogenud seiklussportlaselt,» ütleb muiates Silver Eensaar kulla võitnud Estonian ACE Salomoni meeskonnast. «Igal pool oli keha vastas ja edasi tuli pimedas mööda väikesi linte liikuda – kokku 50 minutit kitsamates ja laiemates kambrites, väga põnevad koopad, iial ei tea, mis ees ootab.»
«Aga me kujutasime seda koobast ette hoopis teistsugusena,» täiendab Joosep Tammemäe hõbedale tulnud Seiklushundi tiimist. «Neist kitsastest aukudest end läbi pressida ja köiega laskuda oli ikka omajagu ekstreemne. Seal juhtus ka meie meeskonna ainus õnnetus: Justyna libises köiel, sõrm jäi kivi vahele ja üks küüs tuli täiesti maha. See oli ikka päris ohtlik olukord, vaatasin, et sajab sealt täiega alla, aga sai ikka kinni köiest õnneks.»
Karme katsumusi oli rajal teisigi. Järsul kaljuseinal tuli turnida via ferrata’l ehk trossidega julgestatud mägiteel, all haigutamas mitmesajameetrine kuristik. Ning läbida ka tehniliste laskumistega ja ronimistega kanjon, mille läbimine pimedas olnuks nii ohtlik, et korraldajad panid aja seisma ning avasid raja alles päikesetõusul.
Lisaks lugematul hulgal järske tõuse ja pööraseid allakihutamisi metsikutel Hispaania Püreneede ahelikel, rattaetappe ja kanuusõitu. Seiklussport pole argadele, nõrkadele ega nõrgema närvikavaga inimestele – nii vaimne kui ka füüsiline vastupidavus pannakse siin tõsiselt proovile. Ja nii iga kord, sest tingimused on alati uued ja võrdselt ennenägematud kõigile osalejatele.
«Seiklussport annab võimaluse tunda ennast maadeavastajana,» avaldab Eensaar, mis teda ja tiimikaaslasi üha uuesti ränkraskele rajale meelitab. «Lähed läbi raskuste edasi ja näed preemiaks maailma kõige põnevamaid kohti. Selgi korral nägin ühe võistlusega 15 paika, millest igaühe avastamine oleks päevast matka väärt. See on nagu väga kontsentreeritud avastusretk metsikus looduses, elu kontsentraat!»
«Kõige huvitavam ja atraktiivsem asi, mida teha!» lisab Tammemäe emotsionaalselt. «Näiteks tuimalt staadioniringe joosta oleks minu jaoks palju raskem kui orienteeruda metsas ja mägedes ning lahendada ekstreemseid lisaülesandeid.»
«Sportlik tulemus innustab ka,» lausub Eensaar. Nende tiimi tugevust maailma tippude arvestuses kinnitab aukartust äratav rivi varasemaid võite. «Aga kerget pole siin midagi, tohutu pingutus ja kannatamine, näiteks 7000 meetrit tõusu lõõskava päikese all. Eneseületust koged pigem esimesed korrad, nüüdseks on taluvuspiir nii palju nihkunud, et tunned juba oma võimeid ja nende piire. Edukamad on need, kes oma piirist üle ei lähe.»
Etapid toimuvad alati metsikus looduses, kus on suured kõrguste vahed ja selle võrra katsumusterohkemad rajad. Seda üllatavam on, et esikohad napsasid mehed täiesti lamedalt ja lapikult maalt, kus parimagi tahtmise juures tõusu võtmist treenida ei saa.
«See oligi enne võistlust minu suurim mure – tillukeste Eesti küngaste peal sa ju kuidagi 20 000 tõusumeetriks valmistuda ei saa,» ütleb Tammemäe naerdes. «Minu pikim varasem võistlus jäi ka 60–80 tunni kanti, ja nüüd üle saja tunni rajal. Tundus pöörane katsumus, aga keha sai üllatavalt hästi hakkama.» Seiklejad on nüüdseks piisavalt taastunud, et minna sel nädalalõpul Obinitsas toimuvatele Eesti meistrivõistlustele.
Tegelikult osutusid seiklushuntidele katsumusteks pigem tehnilised takistused. Võistluse alguses purunes aer, mille asendusele kulus aega, ja iga kord ei õnnestunud keerukamates orienteerumisülesannetes kiiresti õiget teed leida. Kuid jõudu mäestikes liikumiseks jätkus lauskja Maarjamaa esindajatel küll ja ülearugi.
Lisaks ekstreemsele ja riskantsele rajale tuleb ülipikal võistlusel pidevalt võidelda süveneva väsimuse, lihasvalu ja unepuudusega.
Uni niidab jala pealt
«Esimene öö me ei maganud üldse, teisel ööl võtsime uneks 90 minutit,» kirjeldab Eensaar. «Seiklushunt kasutas taktikalist võimalust kaks punkti vahele jätta ja magas saadud trahviajast kaks tundi ja see oli parem strateegia, mis andis neile jõuvarud ja võimaldas meist mööduda. Kolmas öö oli uneks vaid tund ning see aja peatamine enne kanjonietappi tundus erakordse luksusena. Aga sealt edasi ainult andmine kuni finišijooneni.»
Kui ees terendab kasvõi üürike unepaus, loobutakse rajal kofeiiniga toitudest ja tuleb ette, et uni niidab jala pealt. Sel korral juhtus niimoodi Timmo Tammemäega ACE tiimist. «See oli viimane nelja-viiekilomeetrine laskumine käänulisel kruusateel, kui Timmo jäi lihtsalt ratta peal magama. Aga midagi hullu õnneks ei juhtunud – äestas põlve, natuke oigamist ja kihutasime edasi,» meenutab Eensaar.
«Sellistel võistlustel ikka juhtub asju,» tunnistab ka Joosep Tammemäe. «Trossidega via ferrata’d on adrenaliinirikkad, kuid tihti on mõni metsik, jugestamata ronimine või pime kurv kitsal mägiteel täpselt järsaku äärel, kuhu sa rattaga kihutad, tegelikult veel palju ohtlikum. Kui ette ei vaata, on reaalne võimalus alla kukkuda.»
«Ning palavus, lagipähe lõõskav päike ja ränkraske tõus – see on samuti surmav kombinatsioon,» nimetab Silver veelgi enam rajal varitsevaid ohte. Üks raskemaid katsumusi oli kolmanda päeva 108 km pikkune ja 4600-meetrise kõrgusvahega rattaetapp, mis pigistas ka kõige sitkematest võistlejatest viimased jõuvarud välja.
«Seiklusspordivõistlustel on palju ilusaid hetki ka,» märgib Eensaar, et pilt ei saaks liiga karm ja kannatustemaiguline. «Seekord meil väga vedas tippudega – jõudsime sinna täpselt päikesetõusudeks. Kes on mägedes käinud, teab, et need on maagilised hetked. Lähed pimedal öösel mäkke ja siis avanevad tõusvates valguskiirtes kõik need imelised vaated!» Sellist võistlusromantikat sai ACE tiim tunda näiteks Roca del Corbi kaljutornil.
Helge elamusena toob Eensaar esile ka õunakoogi, mis õnnestus laskumisel ühest mägiküla kohvikust saada. Kui rajal on toit puha funktsionaalne – energia tankimine jõu taastamiseks –, siis mõni harv naudinguhetk annab juurde vägeva laengu positiivseid emotsioone.
Maailmas vinge asi
Mõlemad Eesti tiimid loevad toredate elamuste hulka ka järsud köitega laskumised kanjoni kümnest kosest. See on kindlasti katsumus, mille peale nii mõnigi teine otsad annaks. Samuti oli põnev finišile eelnev orienteerumisjooks Girona vanalinna kitsastel, käänulistel tänavatel ja keskaegsete kindlusemüüride labürindis, kus ACE tiimi orienteerumisoskused just kullaheitluses otsustavaks said.
«Jah – orienteerumisoskustelt on ACE meeskond täna meist üle,» tunnustab Joosep Tammemäe. «Aga ma usun, et meie Seiklushunt on ehk füüsiliselt tugevam.»
Mingit karmi konkurentsi aga esikohaheitluses polnud, pigem innustas vastastikune rebimine tempot tõstma ja viis mõlemad Eesti meeskonnad teistest konkurentidest püüdmatusse kaugusse eest ära.
«Ei saa öelda, et seiklejate vahel ülearu konkurentsi või vaenu oleks, pigem saame sõbralikult läbi,» räägib Tammemäe. «Jõudsin ise omal ajal seiklusspordi juurde just ACE eestvedajate kaudu ja olen nende ridades võistelnud, kuni avanes võimalus kokku panna omaenda konkurentsivõimeline Seiklushundi tiim. Sealt ongi kaks tugevat võistkonda niivõrd väikesest riigist nagu Eesti – see on maailma mastaabis ikka väga vinge asi!»
«Seiklusspordivõistlusi ju jälgitakse reaalajas üle maailma,» räägib Eensaar. «Ja kui saad teada, et sul läheb konkurentidega võrreldes hästi, annab see veelgi hoogu juurde ja ajab adrenaliini sisse.»
Võiduga seiklusspordi EMil autasu ei kaasne, küll aga tagab see otsepääsu seiklusspordi MM-võistlustele, mille osalustasu on 5000 eurot ja kuhu pääseb piiratud arv tugevate tulemustega tiime. Eestlastele saab seal peagi taas pöialt hoida ja kangust soovida.
on võistkondlik (üli)pikk kestvusspordiala, kus võistlejatel tuleb metsikus looduses kaardi järgi orienteerudes läbida ette määratud kontrollpunktid ja jõuda võimalikult kiirelt finišisse. Võistluste distants jääb 500–800 km kanti ja selle läbimine võtab aega mitu ööpäeva. Võistkonnad on 4-liikmelised, vähemalt üks peab olema naine. Ekspeditsioonvõistlused koosnevad mitmest etapist, mida läbitakse erinevaid liikumisviise kasutades inimjõul: enamasti jalgsi, jalgrattaga või veesõidukiga (kajak, kanuu, kummipaat). Tuleb ette mägironimist, köielaskumist, koopaid ning mitmesuguste looduslike takistuste ületamist. Euroopa meistrivõistlused peeti sel aastal Hispaanias Kataloonias 560 km pikkusel ja ca 20 000 tõusumeetriga rajal.
Ela kaasa Eesti seiklussportlastele!
Eesti seiklejad pole üksnes konkurentsitult maailma tipus, nad saavutasid ka hiilgava tulemuse!
Kuldmedal – Estonian ACE Salomoni tiim: Reeda Tuula, Timmo Tammemäe, Silver Eensaar, Rain Eensaar. Võistlusaeg 93 tundi, 27 minutit, 23 sekundit.
Hõbemedal – Seiklushunt Adventure Team: Joosep Tammemäe, Sander Linnus, Andris Ansabergs ning poolatar Justyna Frączek. Võistlusaeg 9 tundi, 39 minutit, 35 sekundit (ehk kaotus võitjale vaid 12 minutit).
Pronks – Prantsusmaa tiim FMR. Võistlusaeg 101 tundi, 6 minutit, 43 sekundit.
Seiklushundi tiim võtab osa Poola Adventure Trophy võistlusest 18.–22. juulini.
ACE tiim osaleb augusti keskel ainsal Euroopa maailma karika etapil: Nordic Islands Adventure Race (http://nordicislandsar.com). Unikaalne võistlusrada viib Stockholmist läbi Ahvenamaa Soome Turusse – omal jõul mööda saarestikku üle Läänemere.
ACE tiim osaleb 5.–17. novembrini seiklusspordi maailmameistrivõistlustel, mis toimuvad Prantsusmaa ülemereterritooriumiks oleval vulkaanilisel Reunioni saarel India ookeanis.
Leia endas seikleja!
Eestis toimuvad võistluse Extar24h raames sel nädalavahetusel seiklusspordi meistrivõistlused Võrumaal Obinitsas, lisainfo www.xtsport.ee.
Euroopa seiklusspordi sarja kohta leiab teavet aadressilt http://www.areuroseries.com.
Maailma seiklusspordi sari: https://arworldseries.com.
Mõlemad võistkonnad – nii Estonian ACE kui ka Seiklushunt – korraldavad oma võistluste finantseerimiseks ise teistele huvilistele põnevaid jõuproove. Estonian ACE korraldab maastikujookse, nt Eesti Maastiku Maraton (14. oktoober 2018), ja seiklusvõistlust Expedition Estonia. Info www.wilderness.ee.
Seiklushunt korraldab Vägilase takistusjooksu 5.augustil Lähtel, sügisest linnarogaini Võrumaal 23.septembril ja TrailHunt Vooremäe1000 maastikujooksu 30.septembril. Rohkem infot www.seiklushunt.ee